Nööpidest ja muust häbiväärsest

by Mudlum, Liisi Rünkla (Editor), Kajar Pruul (Editor)

Mudlumi kolmas jutukogu sisaldab kirjutisi aastatest 1981-2025. Raamatu avalugu on 15-aastaselt kirjutatud tekst, toores Eesti väikelinna teismelise inner-world. Teistes palades tuleb juttu nööpidest, mustusest, verest, suguelust ja muust häbiväärsest. Loomulikult on häbiväärne ka autori kirg kirjeldada kõike üksipulgi ja ülima rahuloluga.

200 pages, Paperback

Published October 1, 2025

Reviews

[Kitty]

muidu ei oskakski midagi öelda (sest seda, et Mudlum võib kirjutada kasvõi poenimekirja ja ma ikka loen ja panen viis tärni, sest omg kui mõnus lugemine, olen ma juba öelnud), aga tahaks ka kaasa kiita neile, kes ütlevad, et selle esimese loo siin raamatus, 15-aastasena kirjutatu, võib jätta lihtsalt vahele ja sellest ei sünni mingit kahju. kust ma tean? sest ma just nii tegin, ei lugenud ridagi! päris raamatu lõpus saame natuke rohkem teada sellest, kuidas juhtus, et see Loomingusse sattus ja Mihkel Mutilt tagasisidet (mille ma läbi lugesin, see pole pikk) sai, ja kuidas see lõpuks siia raamatusse jõudis - aga kogu see taust pigem süvendab mu veendumust, et pole vaja lugeda.

[Marko Kivimäe]

Kinkekaarti realiseerides oli mõte - tahaks Heinsaart lugeda! Otsisin ja otsisin, ei jäänud raamatupoes "Kadunud hõimu" näppu, kuna seda on palju kiidetud ja tundus põnev. Aga ei olnud riiulis seda teost muude Mehise raamatute kõrval. Hea küll, siis läks Mudlum loosi, kes on mu suur lemmik. Peale Mudlumi väljavalimist leidsin mõne sammu kaugusel Heinsaare raamatu hoopis muust kohast, eraldi - palun vabandust, aga Mudlum oli juba oma koha sisse seadnud. Ehk siis teine kord.

"Raamatupoes olid teadagi raamatud ja seal ei olnud tasse, märkmikke, lauanõusid, aiakaupu, grillimistarvikuid, koera mänguasju, vannipalle, kaelakeesid, käekelli, prillitoose, rattapumpasid, kuuseehteid, kommikarpe ega muud butafooriat, mida tänapäeval raamatupoes müüakse. Inimesed käisid ja ostsid sealt raamatuid. Ega need ei maksnud ka suurt midagi, kuigi nojah. Kes neid suhtarve jaksab enam meenutada või neist aru saada, raamatud on kodudes alles ja hinnad on neil tagakaanele trükitud, niisamuti kui impressumisse tiraaž. Oletame, et raamat maksis 60 kopikat. Ei tea täpselt, mis ajal, aga umbes sellisel ajal, kus raha väärtus püsis paigal ja asjad maksid ühtemoodi aastaid. Näiteks sel ajal kui kotlett maksis 10 kopikat. Siis ühe raamatu eest saaks kuus kotletti. Mina ei usu, et praegu kulinaarias kotleti ühe euroga kätte saab, aga oletame. Siis peaks raamat maksma kuus. Siukest raamatut pole. Vaatasin, et Selveri peolaua kodune kotlet maksab 25,45 kilo. Pildil paistab 14 kotletti. Jagame 25,45 neljateistkümnega. Kotleti hinnaks tuleb jämedalt 1.87. Raamat peaks siis olema 11.22. Poleks ka paha. Kotlet tundub küll kahtlaselt kallis, aga raamat tunduks jälle odav. Vähem kotlette, rohkem raamatuid! Oleks täitsa tehtav, kui tiraažid oleksid ka endisaegsetes suurusjärkudes. Kirjastuspoliitikaga siinkohal lõpetan ja söön ühe võileiva."

Tegu on jutukoguga. Kuigi ega Mudlumi puhul pole vahet, ta suudaks kirjutada ilmselt mida iganes ning ta loodud telefoni kasutusjuhendist leiaksime me batisti viiskümmend varjundit, IT-teemalise ISO normatiivist põhjaliku ülevaate nõukaaja seljankadest. Nendelt lehtedelt leiab kõike, mis meie elus oluline on, polkast rockini ning tornimehest kakani.

Avalooks on autori esimene kirjanduslik proovikivi, mis oli mu jaoks esimesel korral raske närimine, jätsin pooleli. Hiljem kui teada sain, et see ongi esimene vasikas, siis proovisin uuesti, vaadates juttu vähe teise pilguga. Aga sinna see ikkagi minust jäi.

Mis pole aga isegi oluline, kuna kõik ülejäänud jutud olid mõnusalt nohinal rõõmuruigete saatel loetavad, kus ühtepidi ega ju palju ei juhtu, teisalt aga saab lugeja mõnuga minevikku meenutada. Alati mitte ka mõnuga, eriti üks lugu oli mu jaoks ikka jube õudne - ning ma olen väga tänulik autorile, kuna nüüd ma tean täpsemalt, kuidas tüdrukutel oli nõuka-ajal... osade teemadega.

Kokkuvõttes: hästi mõnus raamat. Andku loodus kirjanikule veel palju kvaliteetelupäevi ja meile, lugejatele, veel rohkem mudlumit.

5/5 ("Mudlum nagu ikka, viieline tüdruk")

[Mae Lender]

Antagu mulle andeks, aga sellest esimesest loost,  "psühholoogilisest oksest", oli veidi raskem läbi närida, võtsin lõuatäie siit ja teise sealt, aga nuneh. Mihkel Muti vastuskiri muidugi väheke päästis. Raamatu lõpulugu jällegi selgitas kenasti asja ja nomaitia, te võtke see avantüür ette muidugi, aga ma usun, et teil on vaba voli ka lugeda esmalt viimane ja alles seejärel esimene lugu.

Kõik järgmised lood olid aga just see vana hea Mudlum, keda mulle meeldib lugeda, kirjutagu või mitukümmend aastat vanast kohvinirest köögikapil (kusjuures kirjutaski). Ikka on tore, kui keegi mäletab, või vähemasti teeb nägu, et mäletab. Mida müüdi, kus müüdi, mida seljas kanti, mida ja kuhu torgati (seebipulgad, jeebus, mul hakkab endiselt ka pärast raamatu sulgemist ainuüksi sellele mõtlemisestki kõht valutama!). 

Aga tõsiselt - kas keegi teab, miks mõnikümmend aastat tagasi nii massiliselt parasiitide otsimisega tegeleti? Et nagu päriselt oli vajadus koolitäite kaupa laste tagumikes vatitikuga surkida? Kas oli siis olukord nii hull? Või miks me tänasel päeval selle õuduseta ikkagi kenasti hakkama saame. Oih, vabandust, tagumiku asemel torgiti ju paar aastat vatitikuga ninas, olin juba unustanud. Teeb suht sama välja.

Raamat mulle meeldis. 

[Sandra Fomotškin]

Esimene, teismelisena kirjutatud "psühholoogiline okse" on täielik jura, eraldi võetuna saaks ühe tärni; õige pisut huvitav ainult sellepärast, et näha ühe väga hea kirjaniku loomingulise teekonna algust ja ka Mihkel Muti vastuskirja tõttu. Ning ei, see pole üldse "täpselt samasugune jura" nagu Mudlum muidu kirjutab (mida ta ise raamatu viimases loos väidab), sest kõik muu on jätkuvalt suurepärane. Natuke imelik ju on, et täiesti igapäevastest ja tuttavatest asjadest on huvitav lugeda, aga Mudlum kirjutab nii, et ka kõige tavalisem ese või toimetus muutub eriliselt tähelepanuväärseks. Kirjanik kui asjade väärindaja.

No näiteks "Fekalistika" ehk ood sitale meeldis väga just sellepärast, et on jutustatud millestki, mis on igaühele tuttav - tõesti, ka kuningad ja superstaarid situvad - aga keegi tavaliselt ei räägi, sest pole viisakas. Võrratu, lausa fenomenaalselt hea, ohtralt äratundmisrõõmu ja naerupahvakuid pakkunud jutt.

Ilge kiusatus oli "Meetod: mitte muutuda" loost ajendatuna Mudlumile väike ülekanne teha, selgitusega "sõiduks Türki", aga otsustasin, et selle asemel ostan ta järgmise raamatu, mitte ei laenuta raamatukogust nagu seekord.

No ja puänt ka ikka üllatas, sest mina mõtlesin, et selle esimese täieliku jura raamatusse panemine on läbiva teema "häbiväärsed asjad" pärast, aga autori enda selgitusel oli hoopis üks teine põhjus.... ei hakka siis siinkohal spoilima, kuigi ma tema põhjendusega eriti nõustuda ei taha.

[Sille]

Raamatu oleks peaaegu kõrvale pannud: loen ja loen seda algust ja mõtlen, et mis tüütu loba. Sirvisin siis siit ja sealt ning alustasin lugemist päris keskelt, liikusin mõlemale poolele sealt edasi. Meeldis. Oli omajagu äratundmist minevikust.

[Piret Peensoo]

Mis asi see veel on, mõtlesin alguses. Siis lugesin edasi ja olin äkki täiesti sees. Kas kõigil meil ongi nii sarnased mälestused? Võibolla küll seal taga natuke teised kohad ja inimesed ja olud, aga üldiselt. Ja siis korraga poetas autor sekka lugusid, mis olid täiesti uued ja ootamatud. Vägev.

[Liisi Laineste]

Loetelu nostalgilistest, kohati natuke vastikutest asjadest kaheksakümnendatel.

[Piret Dahl]

Kuulasin targemate nõuandeid ja jätsin lugemata esimese loo, nn "psühholoogilise okse" Ülejäänud kõik oli suurepärane ja väga häbiväärne muidugi ka.

[Karmen-Eliise]

hunnitu, nagu ikka
arvustus: https://kultuur.postimees.ee/8374121/...