Tulla 37aastaselt elus esimest korda mõttele arstiks õppida ning see mõte ka teoks teha ei ole võibolla kõige tavalisem asjade kulg. Aga selgub, et dinosaurused ei ole veel välja surnud ja saavad hakkama ka mäetippude vallutamisega.
Minu arstitudengipäevik kirjeldab peensusteni suure kannapöörde ning arstiks õppimise võlusid ja valusid. Siin on enam kui kuue aasta seiklused ja juhtumised minu arstliku mõtlemise kujunemisest Tartu Ülikoolis ja mitmes Eesti haiglas, tabavad tähelepanekud Eesti tervishoiust, patsientidest ja elust enesest. Kui kasvõi keegi pärast selle raamatu lugemist otsustab varajases või hilisemas keskeas asuda oma unistusi teoks tegema, on raamat täitnud oma eesmärgi. Liiga vana oled sa alles 100aastaselt.
Toivo Tänavsuu
***
Erakordne, et endale nime teinud edukas ajakirjanik otsustab ühel hetkel arstiks õppima minna. Mäletan, kui 2019. aasta Saaremaa ooperipäevadel astusin toona vähiravifondile raha koguva Toivo juurde ja tunnustasin teda julge otsuse eest teha elus kannapööre. Kindla veendumusega väitsin, et arstiõpingute kõrvalt võib ta kirjutamise nüüd küll unustada, selleks lihtsalt ei jää aega. Aga võta näpust, eksisin. Kogu selle „ogaraks õppimise“ kõrvalt on Toivo kirjutamist jätkanud ja ka oma arstiks saamise teekonna mahlakas vormis kirja pannud. Nii ehe, avameelne ja huumoriga vürtsitatud tekst on huvitav lugemine kõigile. Mis seal salata, meedikule on siin äratundmist palju, nagu oleks ise äsja anatoomia arvestust või neuroloogia eksamit teinud.
See raamat võiks olla kohustuslik lugemine kõigile noortele, kel soov arstiks saada. Samuti inspiratsiooniks neile, kes soovivad elus kannapööret teha, aga julgusest jääb puudu.
Riina Vettus kardioloog
***
See raamat on lugu julgusest teha oma elus otsustav kannapööre. See on soe ja vahetu raamat sihikindlusest, lootusest ja uskumatust eneseületusest, mida loed nagu hea sõbra kirja.
Priit Hõbemägi Postimehe peatoimetaja ja endine kolleeg
Hea kerge lugemine. Tegu on päevikuvormis raamatuga, mis sisaldab autori kuue aasta jooksul kirjutatud sissekandeid arstiõpingutest. Jutuks tuleb nii ülikooli sisseastumiseks valmistumine, eriala õppeained ja nende sisu, eksamiteks/arvestusteks õppimine, esimesed töökogemused, elukorraldamine eri linnades paiknevate kodu, kooli ja töökohtade vahel. Lisaks leidub ka autori mõtteavaldusi erisugustel teemadel.
Nii mõnigi mõttekäik kõlas minu jaoks liialt tagurlikuna. Kuid vähemasti on autor teadlik nende seisukohtade polariseeruvusest. Lisaks on see autori enda raamat, mis sisaldab tema kogemusi ja mõtteid ning ma ei saa talle pahaks panna, et ta ei näe mõnd asja nii nagu mina, kuigi need seisukohad mulle rumalad tunduvad.
Soovitan seda lugeda inimestel, kes on mõlgutanud mõtteid hilisemas elus ülikooli astumise üle, kuid peavad end liiga vanaks. Toetan ja imetlen igati inimesi, kes ülikoolitee hilisemas elus ette võtavad, eriti kui võetakse ette nii pingutust nõudev eriala nagu arstindus.
Antud raamat oli motiveeriv ka mulle, kes ma olen veel noor inimene ülikoolis. Lugedes kuidas autor jagab oma elu perekonna, ajakirjaniku ameti, arstiõpingute ja haiglatöö vahel, seejuures nähes vaeva heade tulemuste nimel ülikoolis, tekitas nii mõnelgi hetkel soovi tahtejõuks ka enda õpingutel rohkem pingutada.
Võimalusel hindaks raamatut 3,5 tärni väärtuses, kuid otsustasin, et 3 ja 4 vahel valides teen valiku positiivsema hinnangu kasuks. Välja jättes mõned tagurlikud ideed on raamtul potensiaal olla hea motivatsiooni allikas ükskõik mis vanuses praegu ülikoolis õppivatele või õppingute alustamist planeerivatele inimestele.
Mingi ebamäärane kombo äraõpitud (keerulisest) erialaterminoloogiast ja kogu maailmale moraali lugemisest. Olen lugenud mitmeid teiste riikide autorite samalaadseid raamatuid ja ükski pole olnud nii… kahemõõtmeline.
Hea meenutus omaenda üliõpilasaegadest. Veidi muutis kurvaks, sest sain aru, et enam küll ei mäleta kõiki neid fakte, mida ülikoolis, eriti esimestel aastatel, pähe tuubitud sai. Puudutab arstiks saamise teel olulisi teemasid, mis jäävad meditsiinist väljapool olevatele inimestele nähtamatuks - meditsiinitöötajate läbipõlemine, toksiline töökeskkond, patsientide motivatsioonipuudus ja oma tervisest hoolimatus. Kahju, et nüüdseks arstikutset omav inimene on abordivastane ja tundub, et ka osade vaktsiinide vastane ning seda valjult ja uhkelt kuulutab ja õigustab, kuid mis teha, eks neid ole ennegi olnud.
Hindasin küll viiega, aga algatuseks veidi ju nuriseda võiks. Need vist suures osas olnud fb postitused, kohati pikemate vahedega ja seetõttu on üksjagu korduseid sisse lipsanud. Mis fb-s on mõistetav ja andestatav, ent raamatust ja järjest lugedes veidi ikka häirib. Aga noh, väike asi sellel suurel pildil. Samuti oleksin ma korjanud vähemaks õpinguaegadest (ja üle mõistuse keerulist) loetelusid lohisevatest mõistetest jms. Mõistan hästi, et seda oli vaja illustreerimaks kogu seda õudust - illustreeris ka! -, aga mõnes kohas ehk läks paljuks ja oli tarbetu.
Üldiselt siiski põnev, hoogne ja asjalik lugemine. Mis peamine - vajalik. Me ju teoreetiliselt teame seda kõike niigi, aga tegude ja tulemusteni hästi ei jõua, seepärast on sedasorti meeldetuletus tarvilik. Pean hetkel silmas just ikka perearst vs. EMO ja, või noh, mis me sellest räägime, hakkame kaugemalt pihta. Kuidas me ise võtame väga vähe vastutust oma tervise eest, sageli koguni vastupidi, hävitame seda mitmel rindel. Või siis kõik need EMO juhtumid, kus inimene ise täiesti sihipäraselt liigub p...kursil, aga sina arstina pead ikka andma oma parima sellise inimese ülesputitamisel. Üsna demotiveeriv, ma usun.
Väga meeldis ka kontrast pealinna EMO ja Kärdla haigla vahel. Olgu selleks patsientide profiili erinevused (saan aru, et pealinnas on ikka ebanormaalselt palju endale igasugust sodi sisse söövaid-joovaid-süstivaid, eluisu kaotanud, ärajoonud tegelasi) või töökorralduslikud iseärasused või kollegiaalsed suhted. Haiglatoidust kõnelemata :)
Iseenesest mulle meeldis Tänavsuu sirgjoonelisus, väheks on meil seda jäänud. Need pikemad arutlused meeldisid kohe eriti (ilmselt on need raamatut kokku pannes juurde kirjutatud, mitte fb-s ilmunud).
Huvitav oli lugeda ühe inimese arstiks kujunemise lugu, tema mõtisklusi sellel teel ning selles töö ette tulevate väljakutsete ja dilemmade osas. Nt kui suur osa tervisest on eluviisil ja ennetusel ning kui suur vastutus on inimesel endal.
Oluline väärus selle raamatu puhul seisneb mõttes, et kõik on võimalik ja tehtav neile, kes usuvad, väga tahavad ja panustavad. Müts maha mehe ees, kes suutis varases keskeas suure pere kõrvalt aastaid õppida ja eriala vahetada. Autori suhtumine oma uude erialasse on imetlusväärne.
Ka meditsiinisüsteemist ning arstitöö taustast on nüüd pisut parem arusaam. Kuigi autor väljendab oma arusaamu, millega ei pruugi sama meelt olla, on siiski huvitav lugeda, et kuidas üks arstina töötav inimene mõtleb.
Kokkuvõttes igati südamlik, humoorikas, innustav, ent ka mõtlemapanev lugemine.
“Sa armastad ja armastus annab silmad, millega näed armastatut hoopis teisiti kui teised. See on ilmselt ka vanade õnnelike abielupaaride saladus.”
Raamat algas väga paljulubavalt. Reaalkool (korduvalt) mentioned. Motivatsiooniannus 200 palun (kui 40aastane mees keemiat grindib, siis miks ei peaks mina).
Aga raamatu teine pool oli minu jaoks küll stiililt tüütu (ütle, kui midagi öelda on — ära ironiseeri). Lisaks hakkas siis järjest enam ilmnema autori controversial arvamusi (kui ma ütlen abort ja koroonavaktsiin, siis te saate aru, mida ma mõtlen).
Kerge, väga õpetlik ja humoorikas lugemine.. palju häid mõtteid:
“Hea ravim ei ravi halba elustiili”
“Inimesed vajavad teineteist. Nad vajavad meie kohalolu, silmavaadet, aega, kätt. Midagi sellest suuremat ei ole. Mingeid tsirkusenumbreid ei ole vaja. Ükski tablett ei asenda hoolivust ja armastust.”
Kõigi jaoks ei ole pühendumine ja maksimumi andmine loomulik.
Karmid, nõudlikud ja “ebameeldivad” inimesed on tihti kõige vajalikumad, nende kõrged standardid teevad ka teisi paremaks.
Vähemalt kolmandik arstidest läheb tööle Soome, kus on kordades kõrgem palk ja usutavasti vähem sõimu vanemarstide poolt
“Haiglaravil viibiva patsiendi parim osa päevast on see, kui keegi tuleb palatisse, istub ja kuulab. Kui vaja, sis natuke ka räägib. Aga peamiselt siiski kuulab.”
“Eesti haiglad ja vanadekodud on pungil inimestest, kes vaikivate seinte vahel juskui hääletult kisendavad : pea kinni, oota, ära mine, jää - kasvõi mõneks hetkeks.”
”Mónikord peame haigeid isegi omastele „tagasi müüma" ja see võib osutuda veel kõige keerulisemaks. Móni haige võib olla nii haige, et pereliikmed teda tagasi ei tahagi! Mis on iseenesest juba väga haige. Te ei usu, kui palju on Eestis inimesi, keda pole kellelegi vaja.”
“Ühed pingutavad, et haigeks jääda. Teised pingutavad mitte ainult selleks, et terve püsida, vaid ka selleks, et nende esimeste raviarved kinni maksta. Seda me nimetame ilusti solidaarsuseks”
This entire review has been hidden because of spoilers.
3,5 tärni Ise arstina töötades ja ka ajakirjandusmaailmaga kokkupuutununa oli mul huvitav neid mõlemaid maailmu selles raamatus jälgida. Olen Toivole kaasa elanud ning mul on hea meel, et ta suur eesmärk on täitunud. Tegu on lihtsa lugemisega, mille n-ö suur pilt oli nauditav ja inspireeriv. Nuriseks korduste ja vormi üle, toimetamisega oleks seda parandada suutnud. FB postitustest sujuva jutu saamine oleks lugemisrõõmu suurendanud. Inimestele, kel medtausta pole, võiks vähendada kogu õpitu detailsust. Autoril on oma seisukoht paljude asjade suhtes, millega ma lihtsalt üsna liberaalse maailmavaate juures nõustuda ei saa, proovisin usuteemadel, abordi, seksuaalsuhete kohapeal sellest üle lugeda. Täielikult see ei õnnestunud ning jäi kripeldama. Tuli meelde pigem USAs levinud vägagi parempoolne ja limiteeritud vaade inimõigustele. Nii kaugele ehk siin asi siiski ei lähe. Soovitan üldiselt raamatut paljudele inimestele ning saan aru, kuidas see on müügitabeli tipus.
Kiire ja aus päeviku stiilis raamat arstitudengi õpingutest. Müts maha, et selline julge tee ette võetud. Tundub nagu imeinimene kes suure pere kôrvalt Tartu vahet sõidab ja pühendub ôpingutele, lisaks veel vâhiravi fond ja ka ajakirjaniku tööd mõnda aega jâtkates. Viis târni annangi aususe ja otsekohesuse eest, ma ei ole autori kôigi vaadetega nôus ja eks autor kutsuti dekanaadi vaibalegi oma seisukohti vâlja ûtlemiste tôttu. Pôhimôtteliselt on kaante vahele pandud pâris palju mure kohti, haiglates üleolevatest töötajatest, meditsiiniteenuse rahastamisest, noorte kasvavast vaimsest tervisest, abordist, EMO ülekoormusest, lollidest perearstidest jne. Autoril on hea huumorisoon ja see teeb raamatu kergelt loetavaks. Soovin talle edu ja uudishimu selles töös, et see kirg ei kustuks ja peaasi,et jââdaks inimlikuks.
Kiire lugemine, minu jaoks oli tõeliselt põnev viimane veerandik, kus autor kirjeldab elu ja tööd Eesti haiglates. Raamatu algupool oli kuidagi kuiv nagu, samas läks lugemine kiiresti..... mingi "rosin" oleks justkui puudu. Raamatu autor on kohati tagurlike seisukohtadega. Samas on see raamat elav tõestus sellest, et vanus pole takistus suurele katjääripöördele - ja selle meeldetuletuse/tõestuse eest siiski suur aitäh Toivo Tänavsuule.
... ’Kodune tolm tekib tekstiilist ja meie surnud naharakkudest, seetõttu on lihtne vältida vajadust tüütu ja rutiinse koristamise järele: tuleb lihtsalt mitte olla kodus.’ ...
... ’Jah, aju on aktuaalne. Ta põletab palju energiat. Ja on väga suur. Mitte nii suur kui näiteks vaalal, aga vaal ise on ka palju suurem kui inimene. Mitu nädalat pusisime pööninguga, kuni tuli aeg teadmisi tõestada. Vuristasin õppejõule kõik ette ja ta ütles ’A’! Sain õnnelikult tõdeda: nüüd on aju peas!’ ...
38 aastat vana ajakirjanik, kes sai arstiks. Respekt. Ta õppis kõik need sõnad selgeks, millest ma lugedes isegi ei püüdnud aru saada.... Aga ikkagi.... Kuidas sa saad olla kristlane... usklik? Kuidas sa saad õppida kõiki neid veidraid sõnu ja samal ajal uskuda, et evolutsiooni ei olnud.... Või oli... Või.... Jumal lõi vähi ka ju siis.... Ja saatana ja.... Kuidas te kristlased suudate mitte kahelda??? Täitsa okeilt kirjutatud ja uskumatu tahtejõud. Kõik mu mütsid vedelevad maas!
Ladus lugemine ja sai kähku läbi, aga sisu oli vähem kui lootsin. Ikkagi pigem ajakirjanik kui kirjanik. LIIGA palju rõhku oli pandud meedikute žargoonile! Samas jälle kirjeldused meditsiinisüsteemi toime(häiret)est olid asjalikud ja mõtlemapanevad - hea teada! Väheks jäi kirjeldusi sellest, mida see arstitudeng siis ära õppis - peale keeruliste ladinakeelsete väljendite. Aga noh. Ega see ei saanudki olla ju päris arstiõpik. olgu pealegi. Ajaviiteks kõlbab lugeda küll.
Päeviku vormis kiirelt loetav(kui kõikidest keerulistest meditsiinilistest väljenditest üle libiseda) raamat eneseületamisest. Saab mingi ettekujutuse ette arstiks õppimisest ja leidub nii mitmeidki meditsiinilisi või muidu soovitusi. Küll on aga autoril oma kindlad vaated mõningatele teemadele, mis ei pruugi paljudele meeldida. Üldjoontes võib lasta tal end ravida küll:)
"Inimesed vajavad teineteist. Nad vajavad meie kohalolu, silmavaadet, aega, kätt. Midagi sellest suuremat ei ole. Mingeid tsirkusenubreid ei ole vaja. Ükski tablett ei asenda hoolivust ja armastust." Meeldis, meeldis, meeldis ....
Mulle meeldis! Lihtne lugemine. 38-aastane mees läks arstiks õppima ning kõikide kohustuste kõrvalt tal see ka õnnestus. Andis insighti tulevasteks õpinguteks. Usun et ka mitte meditsiini inimesel oleks huvitav lugeda et saada aimu arstiõppest. 8/10st
Ehe jutustus arstiks saamisena hingepalsamina oma unistuse täimise ambitsioonikusest, kus autor on oskuslikult toonud välja lisaks naljakatele olukordale siiruse, mis võiks käia kaasas iga ametit õppiva inimese ootustega maailmas.
Pigem meeldivalt kirjutatud raamat, inspireerib ennastki rohkem südame häält kuulama. Küll aga sisaldab raamat igasuguseid vägagi küsitavaid, minu jaoks ebameeldivaid killukesi autori isiklikest arvamustest ning kohati üleolevatest hoiakutest. Tekkis tahtmine üsna mitu korda raamat käest panna
Meeldis, et läbi lillede ei kirjutatud ja autor ei kartnud oma arvamust avaldada. Kohati läks targutamiseks ja kõigega ma ei nõustu, aga huvitav lugemine. Pani mõtlema küll, et miks ja milleks teha mõned valikud või otsused. Motivatsioonilaks ja tekitas tahte kooli tagasi minna!
Raamatut oli ladus lugeda, kohe näha, et kirjanik on enda elus kirjatööga tegelenud. Aga lõpuks on endal väga segased emotsioonid, kas ise usaldaksin antud arsti end ravima - kohati väga äärmuslikud väljavaated, aga teisalt inimlikkus on säilinud. Veider.
Väga raske on seda raamatut kuidagi hinnata. Mõistagi pole see miski kirjanduslik šedööver, vaid ongi selline päevik arstiõpingutest, sekka arvamusi jms. Kiire ja lobe lugemine.
Huvitav ja kohati vägagi humoorikas lugemine arstiks kasvamise teekonnast. Tore julgustus kõigile neile, kes on plaanimas kannapööret või ka lihtsalt millegi uue õppimist. Well done!
Väga pinnapealne ülevaade ühe põhimõttekindla, pigem suure egoga inimese igapäevaelust. Sügavat sisu või arutelu siit raamatust ei leidnud. Seega see lugemine ei andnud mulle oodatud elamust.
Väga põnev sissevaade keskealise karjääripöörde maailma. Samuti saab hea ülevaate üleüldiselt meditsiinimaailmast ja kui raske on arstitöö. Toivo stiil on väga nauditav ja kirjapandu põnev, nii et väga hea lugemine.