Väsinud valguse teooria

by Kaur Riismaa, Marika Mikli (Editor)

Kaur Riismaa romaani „Väsinud valguse teooria” aines on Eesti lähiajalugu. See algab 1997. aasta kuumal börsisuvel ja lõpeb 2020. aasta aprillis koroona ajal. Romaan pakub vastuseid küsimusele, mismoodi meie ajaloo erinevad kriisid, võidud ja kaotused on vorminud kolme eri põlvkonna väärtushinnanguid, elukvaliteeti ja mentaliteeti.

Kaur Riismaa (snd 1986) on avaldanud kümme luulekogu ja seitse romaani, kirjutanud näidendeid ja stsenaariume. Mitmepalgelises loomingus on tema põhiteemasid suure ajaloo ja psühholoogilise aja põimumine inimese argipäevas. Riismaa on pälvinud tähelepanu ja tunnustust nii kodus kui kaugemal. Luulekogud „Merimetsa” ning „Teekond päeva lõppu” pälvisid Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad. Romaan „Väike Ferdinand” oli Euroopa Liidu kirjanduspreemia nominent. 2015. aastal võitis Riismaa kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse, 2025. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse. 2025. aastal pälvis Kaur Riismaa võistlustöö „Kuidas me tapsime püha” esikoha ka Eesti Kultuurkapitali esseevõistlusel „Eesti kultuuri järgmised 100 aastat”.

„Hästi ajastut tabav romaan kõigile, kes mäletavad, ja neilegi, kes ealiste iseärasuste tõttu ise mäletada ei saa. Käimaminek võtab aega, ent väljumine ei pruugi üldse õnnestuda! Tahe pilk ühe põlvkonna mõne võimaliku eluloo sisse.” – Karl-Martin Sinijärv, ajakirjanik ja luuletaja

„Aferistid ja aatemehed, ellujääjad ja allavandujad, pätid ja pühakud – me tunneme nad ära, need on inimesed meie seast. Lugejal on võimalus valida endale peategelane vastavalt oma soole, põlvkonnale ja meelelaadile. Omaette saavutus on, kui usutavalt ja empaatiliselt suudab Riismaa maainimesi kujutada.” – Mari Niitra, kirjandusuurija ja Juhan Liivi muuseumi juhataja

408 pages, Paperback

Published October 1, 2025

About the author

Kaur Riismaa on eesti luuletaja (Kirjanike Liidu liige 2012.aastast), näitekirjanik, dramaturg ning näitleja.

Riismaa on lõpetanud Tartu Descartes'i lütseumi ja Hugo Treffneri gümnaasiumi, osaledes mõlema kooli teatrites näitleja ja dramaturgi ning hiljem ka juhendajana. Ta on lõpetanud ka Tartu Lastekunstikooli. Kooli ajal avaldas Riismaa tekste kirjandusportaalides KLOAAK ja Poogen, mislaadne tegevus on kokku võetud intervjuus Poogen.ee häälekandjale Poogna Kratt.

Aastail 2005–2010 õppis Riismaa Tartu Ülikoolis semiootikat ja teoloogiat, kuuludes Tartu Üliõpilasteatri koosseisu ja lõpetades Drakadeemia esimese lennu Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel 2009. aastal äramärgitud tööga "Tulvavesi vaatama", mida näidendivõistluse žürii esimees Toomas Kall pidas "lugemistekstina ülimalt nauditavaks". Tema näidendi "M.P.T.T. ehk Mida Polnudki Tarvis Tõestada" lavastasid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti tudengid 2010. aasta kevadel. Samal aastal asus Riismaa õppima dramaturgiat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis Tiit Ojasoo kursusel.

2012. aasta kirjandusfestivalil HeadRead lavastas Riismaa kabaree-etenduse eesti meesluulest ehk macho-luule õhtu "Viimased halvad mehed", Vanamõisa Seltsimaja tarbeks kirjutas ta suvelavastuse "Vanamõisa legendid" ning 'suvise detektiivlavastuse' "Pulm" etendamiseks Õisu mõisas Viljandimaal koos Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tudengitega MTÜ Kultuur Aitab Hingata korraldamisel.

Teatris "Ugala" saab autori esimeseks tööks dramaturgina Terry Pratchett'i «Õed nõiduses» koos lavastaja Sander Pukiga detsembris 2012.

Debüteerimine ajakirjas Vikerkaar pälvis Luuleaasta 2010 gallupis hindamist kui "erakordselt hea jutustamise ja tegelasloome anne. Ka paistab ta oma eakaaslaste seast silma suure empaatiavõime ja huviga ligimese ja tema elukäigu vastu. Need kaks on vägagi defitsiitsed omadused noorte luuletajate seas. Tema nime tasub lähiaastatel silmas pidada." Samas toonis hinnangu leiab ka Loomingu aastaülevaatest, kus tema tekste hinnatakse kui "2010. aasta positiivsemaid üllatusi, ja seda just väljapoole suunatud ja uuriva luuletajapilgu tõttu. Riismaa huvitub aktiivselt teistest (ka tundmatuist) inimestest, püüab neisse sisse elada, ümber kehastuda, ja selle poolest on tegu erandliku nähtusega meie noorluules: inimene, kes tunneb huvi teiste inimeste vastu".

Kaur Riismaa esikkogu "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd" sügisel 2011 kirjastuselt Jumalikud Ilmutused esitati nii Kultuurkapitali kirjanduspreemiale kui Betti Alveri debüüdipreemiale ning autor nimetati Eesti Ekspressi tulevikutäheks. Kriitikute arvates "üllatab (kogu) oma mahukuse, sisukuse ja stiiliküpsusega" ja et kirjutajal on potentsiaali "saamaks suureks eepiliseks kirjanikuks, kes käsitleb suuri, sajanditepikkuseid teemaplokke – olemaks Jaan Kross, Mats Traat või Ene Mihkelson".

Sama äratundmiseni on jõudnud muudki arvajad, et "noore autori esikkogu on tõeline avastus, võrratult sümpaatne elamus...On tunda matstraadilikku münti, paljud tekstid, küll pikemad ja arutlevamad, kui luule kohta sobib nii öelda, meenutavad nii pealkirjade kui ka sisu poolest "Harala elulugusid". Kirjutaja tekstide lähedust Mats Traadi Harala-sarja ja ka Hando Runneliga on märgatud rohkemgi, "erinevate kõnelejate väljajoonistamise keerulist kunsti" rõhutades. Märkamata pole jäänud, et "luulekogu läbiv mure keele ja rahvuse püsimise pärast on seotud eelnevalt vaadeldud väljarännete ning teistsuguse elukorralduse pealetungiga. Olgu siis tegemist pealesunnitud või vabatahtliku lõimumisega võõrasse kultuuri. Sõja hirmus kodumaalt põgenemine, küüditamine või lihtsalt soov lahkuda jõuavad Riismaa luuletustes samuti lugejateni". Ajakirja Vikerkaar tavapärases Kirjandusaasta 2012 gallupis pälvis see kogu üheksast kriitikust kuue eelistuse, näiteks jõulises sõnastuses "Parim debüütraamat”.

Reviews

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Mulle meeldis: 

- lähiajalugu 1997 kuni kuhugi koroonaaja algusesse kenasti kokku seotud. Paljud olulised nähtused ja sündmused olemas (putkamajandus, linnahall, ususektid (küll väga põgusalt), põllupealsed kinnisvaraarendused, baltisakslaste naasmine, erakonna loomine, suunamudija sünd jne, jne). Seega igati tuttavad tüpaažid rivis, aga mis teha - selline see aeg oli. 

- isikupärane stiil (see meeldis mulle kohe eriti). Üldse äärmiselt filmilik.

- mõnus ülesehitus, kaks sammu edasi, üks samm tagasi (piltlikult, ma ei ajanud muidugi näpuga järge). Lõi nauditava dünaamika.

- andis põhjust meenutada, mõtiskleda. Üllatuslikult oleks nii mõnelgi korral tahtnud vahele karjatada, et pea hoogu, sel aastal veel küll ei olnud nii või naa, aga kurja küll, natuke vaagisid, pidasid kodustega aru, vaidlesid, kui vaja, siis ka kaklesid, aga lõpuks tundus, et oli vist jah nii.


Kui ajada taga ideaali ja mis sellest puudu jäi, siis:

- ma algusotsaga oleks midagi teinud. Ma usun, et algus peab huvi tekitama, küsimusi tõstatama, põnevust kruvima, ent natu-natuke liiga krüptiline ja segane oli. Tõsi, siinkohal võib alati ka väita, et lugeja ei olnud tasemel.

- M-tähega naisenimesid oleks vähemaks võtnud (mine tea, äkki oli hoopis taotluslik🙂)

Sõnaga, selline tubli tükk kodumaist romaani, mida ei pea häbenema. Ütlen ausalt, viimati kõnetas romaanivõistluse võidutöö mind sama palju 2017. aastal. 

[Katrin Järvemets · Rating 2 out of 5]

Seosusetu mulin, mida megaigav lugeda. Puuduvad üleüldised kirjeldused, mis aitaks stooril tekkida. Karakterid on kohati huvitavad, seepärast ka 2 tärni.
Kui keegi soovib raamatust leida ajaloolist ülevaadet või mingit sidet, siis pettub ka. Seda sealt ei leia.
2 tärni, sest ikkagi võiduteos! reaalsuses 1.2 max.

[Ülle · Rating 3 out of 5]

Jah, lõpuks sain läbi. 22 päevaga, kord väsides, siis jälle innustudes lugesin-kuulasin romaani, mis oleks rääkinud mulle nagu mu argielu igavamast poolest, peamiselt inimestest, kellega 1990.-2020. aastatel pidin kokku puutuma, aga kes ei innustanud. Aga ei taha väga kriitiline olla. Oli ka sügavamaid mõtteid.

[Maile · Rating 2 out of 5]

Algus oli rabe, ootasin, et millal nüüd lugu käima läheks ja asjad/olukorrad tuttavad tuleksid.. aga päriselt minu jaoks ei läinudki. Mul on vist sellest lähiajaloost teised mälestused või olin oma eluga teises kohas. Muidugi oli häid kohti, kuid kokkuvõttes mkmm. Anekdoot eestlasest, ameeriklasest, venelasest ja jaapanlasest jäi meelde.

[Liisa Pilt · Rating 5 out of 5]

Ma jään igavesti mõtlema, et mis päriselt juhtus ja kuidas see erineb Jeeli-Jeeli vaatest. Aga Jeeli-Jeeli on lemmik fr.

Ma hakkan seda tsitaati igapäevaelus kasutama: „Ära lavasta mind. Sa isegi ei tea, kus su tegelane elab ja mis ta tapab."

[Helen Noormets · Rating 3 out of 5]

Pingutasin raamatuga poole peale ja jätsin pooleli, sest see ei hakanud minu jaoks tööle. Ei olnud üldse huvi teada saada, mis nende tegelastega juhtub. Mõte pooleli jätta tiksus juba alguses, aga otsustasin edasi pressida ja läks tegelikult paremaks. Materjali selles ajastus ju on ja tegelased olid arhetüüpsed selle ajastu loo rääkimiseks, aga karakterid jäid nõrgaks ja ei tekkinud tahtmist nendele kaasa elada. Plusspoolele jäi raamatu osav ülesehitus, põnevalt osati lugu kiht-kihilt lahti koorida.