küsisin ligi 12-aastaselt vennatütrelt raamatusoovitust ja ta alguses nimetas suure õhinaga Lottie Brooksi raamatuid (millest eesti keeles on ilmunud kaks ja ta ei jõua kolmandat ära oodata), aga siis mõtles natuke järele ja ei olnud enam nii kindel, kas see täiskasvanule ka meeldiks. üsna küps lähenemine, ses mõttes, et enam ei eeldatagi, et kui sulle meeldis, siis on kõigi meelest maailma parim.
aga kuna minu raamatukogus oli saadaval just see kolmas, haarasin ikka kaasa, et vähemalt saan siis praalida, et mul on loetud ja tal veel pole. siitpoolt küll erilist küpsust ei paista :P
raamat polnud paha, aga polnud tõesti ka üks neid lasteraamatuid, mis täiskasvanut sama palju kõnetaks. vahepeal ikka ei juhtunud lehekülgede kaupa midagi muud, kui et rulliti tiktokki ja söödi snäkke - ma saan aru, et (eel)teismelise jaoks unistuste elu, aga mul oli jube igav lugeda, oleks tahtnud kas mõnda sündmust või vähemalt mõnda mõtetki!
sündmused olid ikka olemas ka, sellised kenad eakohased - käiakse koolis ja saadakse märkusi ja tülitsetakse-lepitakse sõbrannadega ja armutakse poistesse ja vanemad on vahel nõmedad ja vahel imelised ja väikevend on enamus aega nõme. kõik see on kirjas 12-aastase tüdruku päeviku vormis, joonistusi on ka.
tore lihtne lapseelu, siin veel ei ole neid noorteraamatute raskeid teemasid ja õudseid kriise, pealkirjas mainitud megakeerukad armumised on... mitte eriti keerukad. arvata on, et selles eas tüdrukutele endile tõesti tore lugemine. ja vast siis ka kasuks neile, kes sellistega koos peavad elama, et... umbes nii need peakesed vist töötavad jah.