What do you think?
Rate this book
Eesti rahva uued jutud
Seesugused ja paljud muud tõsised, isegi dramaatilised loomingulised, aga ka elulised probleemid võtab Andrus Kivirähk vaatluse alla oma uues proosakogus „Eesti rahva uued jutud“. Toetudes mõneski jutus vanarahva iidsele tarkusele, kuid teisal taas valgustades läbi meie tänapäevaseid valupunkte. Tuntud tasemel ja ootuspärase sõnamõnuga.
Raamat sisaldab 15 juttu.
Raamat sisaldab 15 juttu.
- GenresFiction
294 pages, Hardcover
Published September 29, 2025
About the author
Andrus Kivirähk
88 books306 followersAndrus Kivirähk is an Estonian journalist, playwright and novelist. His writing style can be called self-mocking and sarcastic with dark humour. His best known work "Rehepapp ehk November", a.k.a. "Rehepapp", has been translated to Finnish and Norwegian. "Mees, kes teadis ussisõnu", a bestseller in Estonia, so popular that a board-game was based on it, has been translated to English as "The Man Who Spoke Snakish". These books, as well as his other historical-themed works such as "Ivan Orava mälestused" and "Kalevipoeg" resonated strongly with contemporary Estonian society.
Kivirähk is also the author of the children's book "Leiutajateküla Lotte" and its sequels, and wrote the screenplay for the cartoon based on it.
Andrus Kivirähk works as a journalist, and is married with 3 children.
Kivirähk is also the author of the children's book "Leiutajateküla Lotte" and its sequels, and wrote the screenplay for the cartoon based on it.
Andrus Kivirähk works as a journalist, and is married with 3 children.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 14 of 14 reviews
February 8, 2026
Mõned lood olid paremad kui teised, kuid pean ütlema, et igav ei hakanud kordagi.Iial ei saanud teada kuhu käesolev lugu omadega välja jõuab.
(Lisaks lugesin üle pika aja Eesti autorit ja olin unustanud kui ilus ja nö voolav võib eesti keel olla)
(Lisaks lugesin üle pika aja Eesti autorit ja olin unustanud kui ilus ja nö voolav võib eesti keel olla)
April 29, 2026
Lühikesed novellitaolised kivirähulikud lookesed totakatest Eesti inimestest. Kõik on tugevas absurdikastmes, sest tegelaste mured, tegutsemisviis ja sõnavara on lollakalt primitiivsed, samal ajal kui nende ümber leiavad aset mitmesugused üleloomulikud nähtused. Vaatamata sellele oli raamat minu jaoks igav ja päris lõpuni (270 lk) ma ei jõudnudki. Täiesti tüüpiline pisut üle keskmise Kivirähu raamat ilma üllatusteta.
June 3, 2026
Tegelikult arvustust väärt!
December 23, 2025
Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
May 18, 2026
16 lühijuttu. Pooled head, pooled magedavõitu.
Eredalt jäid meelde “Puulased ja tohtlased,” “Vaeslapse käsikivi,” “Mullaketraja,” “Udumäe kuningas,” “Kuuvalgel vihtlevad neitsid,” “Vägev vähk ja luhtunud lootused,” “Vinguv jalaluu.”
Avalugu, “Muulased ja kohtlased,” oli hea, kuigi jämeda pintsliga maalitud uks võõraviha psüühikasse sisenemiseks. Ignoreerides aga ilmselget jäi minu meelest lauale tegelikult päris hea tükike eestipärast fantaasiakirjandust (Sapkowskilikku, võiks öelda), milles “meie maa võlujõud ja must maagia” ajaloo tegemisse sekkub. (Loomulikult krattide näol – kratt on tänapäevases tehisaru ja progressi pimedalt jumaldavas Eestis konkurentsitult parim sisekaemust soosiv PR nägu meie pärimusloos.) (Sest tundub vist, et kuidagi teisiti, kui kolme tilga vere ja põrguliste abiga, ellu ei jää, või kuidas?) (Ja no kas ilma vihtadest ja halgudest inimesteta oleks “eestlane” kui rahvas ikka ausalt esindatud?) Väärib laiendamist ja edasimõtlemist, ehk siis magus tükk. Samas potis keeb ka vägeva vähi lugu. Nämm!
Isiklik lemmik oli “Mullaketraja.”
Sest mis mõttes sa ei taha minu projektile mõrsjaks hakata? (ja haldjalik sülitamine mingile kuldse tuleviku valgete rüütlite loomalikule tööeetikale jms) Vana hea ‘naine kui emake maa’ mehe ülla otsingu keskmes, olenemata sellest, mida naine asjast arvab. Nagu siinne mullaketraja oleks võinud näiteks talitada Jagna, kui Wladyslaw Reymont poleks oma talupojarealismile truuks jäänud. (Või Krõõt? Ei, Tammsaare kirjutas Krõõda selleks liiga Madonnalikuks.) Või iga teine naine samasuguses seisus – ühesõnaga, see nurk on paroodiate ja kriitiliste tõlgenduste hulgas põhjusega klassika.
Mingi lisasügavuse võiks antud jutt omandada, kui noort tütarlast ja vanamoori vaagida ühtse naisekujuna tema psüühe erivormides, kuid see selleks.
Ilus anomaalia selles kogumikus on “Udumäe kuningas.” Ja “Tark Mees Taskus” vääris minu meelest ka alati fix-it follow-up’i (vt ka “nutitelefonide hingeelu” vms, kuid antropomorfsemalt). Lapse suu pillub sedakorda tõtt looma -ja empaatiakaitse teemal.
Siiski-siiski. Mitmete lugude puänt ei tundunud oma sisukuse poolest vastavuses lehekülgede arvuga, mis jutustusele pühendatud. Mille all mõtlen eelkõige seda, et ehkki inimloomade veidrust ja enesekeskset lollust näitab Kivirähk alati ülimalt värvikalt, mõjuvad paljud kummilaadselt venivad vestlused ja sisemonoloogid otsitud kohatäitena. Sellest ka poolte palade “magedus” – õmblusvaru lotendab siin-seal.
Eredalt jäid meelde “Puulased ja tohtlased,” “Vaeslapse käsikivi,” “Mullaketraja,” “Udumäe kuningas,” “Kuuvalgel vihtlevad neitsid,” “Vägev vähk ja luhtunud lootused,” “Vinguv jalaluu.”
Avalugu, “Muulased ja kohtlased,” oli hea, kuigi jämeda pintsliga maalitud uks võõraviha psüühikasse sisenemiseks. Ignoreerides aga ilmselget jäi minu meelest lauale tegelikult päris hea tükike eestipärast fantaasiakirjandust (Sapkowskilikku, võiks öelda), milles “meie maa võlujõud ja must maagia” ajaloo tegemisse sekkub. (Loomulikult krattide näol – kratt on tänapäevases tehisaru ja progressi pimedalt jumaldavas Eestis konkurentsitult parim sisekaemust soosiv PR nägu meie pärimusloos.) (Sest tundub vist, et kuidagi teisiti, kui kolme tilga vere ja põrguliste abiga, ellu ei jää, või kuidas?) (Ja no kas ilma vihtadest ja halgudest inimesteta oleks “eestlane” kui rahvas ikka ausalt esindatud?) Väärib laiendamist ja edasimõtlemist, ehk siis magus tükk. Samas potis keeb ka vägeva vähi lugu. Nämm!
Isiklik lemmik oli “Mullaketraja.”
On selge, et pere tuleb luua varem või hiljem nii või naa, kust siis muidu peaks tulema majandile järelkasv noorte spetsialistide näol?
Põllud ei tohi kunagi sööti jääda.
Ja kes oleks majandijuhile veel sobivam elukaaslane kui eesrindlik mullaketraja?
Sest mis mõttes sa ei taha minu projektile mõrsjaks hakata? (ja haldjalik sülitamine mingile kuldse tuleviku valgete rüütlite loomalikule tööeetikale jms) Vana hea ‘naine kui emake maa’ mehe ülla otsingu keskmes, olenemata sellest, mida naine asjast arvab. Nagu siinne mullaketraja oleks võinud näiteks talitada Jagna, kui Wladyslaw Reymont poleks oma talupojarealismile truuks jäänud. (Või Krõõt? Ei, Tammsaare kirjutas Krõõda selleks liiga Madonnalikuks.) Või iga teine naine samasuguses seisus – ühesõnaga, see nurk on paroodiate ja kriitiliste tõlgenduste hulgas põhjusega klassika.
Lausunud: “Vähist mees, roosist neitsi!” tõusis ta pinnale ja oligi jälle inimene. Ning kohe tema kõrval puristas vees ka tütarlapse kuju tagasi saanud ihualasti mullaketraja.
Nõidus oli murtud!
[…]
“No mis häda sul oli mind näppima tulla? Miks ma ei võinud mõneks ajaks vesiroosiks jääda? Pärast kogu seda valu ja vaeva, mis ma vanaeide juures nägema pidin, oli ütlemata mõnus niisama laisalt lainetel kiikuda.”
[…]
“Aga ei!” Tiku Aadam tundis, kuidas veri talle pähe tõuseb. “See ei ole õige! Nii ei tohi! Mullaketramine… see rikastab mulda… see tõstab saagikust… Sa pead näitama, kuidas see käib! Sa pead uued ketrajad välja koolitama! Me oleme ju ometi põllumehed…”
“Mina ei ole mingi põllumees.”
“Aga põld annab meile kõigile toidust! Leiba tahame ju kõik süüa!”
“Mina ei taha, mina söön ainult liha. Hüvasti nüüd!”
“Ei, ei, ei!” karjus Tiku Aadam ja nägi meeleheites, kuidas tüdruk väikeseks pruuniks nirgiks moondus. “Sinust peab saama mullaketrajate brigadir!”
Mingi lisasügavuse võiks antud jutt omandada, kui noort tütarlast ja vanamoori vaagida ühtse naisekujuna tema psüühe erivormides, kuid see selleks.
Ilus anomaalia selles kogumikus on “Udumäe kuningas.” Ja “Tark Mees Taskus” vääris minu meelest ka alati fix-it follow-up’i (vt ka “nutitelefonide hingeelu” vms, kuid antropomorfsemalt). Lapse suu pillub sedakorda tõtt looma -ja empaatiakaitse teemal.
Neil pole kahju metsa viidud härjast, nad ei tee numbrit sellest, et frikadellide sündimiseks pidi mingi loom surema. Neil pole sellest sooja ega külma.
Usun, et see tuleb sellest, et ema ja isa on minust veel palju-palju kauem inimesed olnud. Ja nad on inimese saatusega harjunud. Samal ajal kui mina veel ei ole.
[...]
Kurb on see, et ka mina olen inimene. Söön muudkui frikadelle. Ja ei raatsi neist loobuda. Varsti pean ka kooli minema. Milliseks ma veel seal muutun?
Kas ma harjun lõpuks ära inimeste kurja maailmaga?
See oleks päris hirmus. Aga ega mul vist pääsu ei ole.
—“‘Naljakas” härjamüümine”
Siiski-siiski. Mitmete lugude puänt ei tundunud oma sisukuse poolest vastavuses lehekülgede arvuga, mis jutustusele pühendatud. Mille all mõtlen eelkõige seda, et ehkki inimloomade veidrust ja enesekeskset lollust näitab Kivirähk alati ülimalt värvikalt, mõjuvad paljud kummilaadselt venivad vestlused ja sisemonoloogid otsitud kohatäitena. Sellest ka poolte palade “magedus” – õmblusvaru lotendab siin-seal.
January 9, 2026
Vanameister treis taas ühed imelised novellid valmis!
Kõik kaevule nalja ammutama!
Ehk siis täppisteaduslikud lühilood, mis kohe kindlalt ajavad naerma,
kuigi täheldasin, et minu pisarateni naerud olid siis, kui keegi tegelane jälle ropendama kukkus ("Vaeslapse käsikivi"). Eks see räägib nii mõndagi mu enda kohta.. Olen end ümbritsenud taas mitte nii palju ropendavate inimestega ja lihtne pimedamaisse kohta saatmine on hirmnaljakas! jee, lihtne inimene!
Olgu, muidugi ajasid mind ka tegelased ja nende situatsioonid naerma. See selleks, loe ise ja vaata, kus naerad.
Lemmikuteks osutusid "Puulased ja tohtlased", "Lopi ja Lapi", "Pikse pill" (täiesti arusaadav, me haritlased kõik põlgame lehepuhureid), "Vägev vähk ja luhtunud lootused"... aga äkki ma ei nimeta kõiki.
Superpalju nalja tegi "Kuidas seitse rätsepat Loomingut ostmas käisid", sest kujutasin seda taas täispika filmina ette, filmitud armsal Lahemaal, osades Andersonid ja Saaremäed... "sedelgangus, sedelgangus.."
"Tontla metsast" ja "Tark mees taskust" saaks head lühifilmid
ja "Vinguva jalaluu" võiks venitada miniseeriaks. Maratonijooksjad ongi hullud.
Loe!
Kõik kaevule nalja ammutama!
Ehk siis täppisteaduslikud lühilood, mis kohe kindlalt ajavad naerma,
kuigi täheldasin, et minu pisarateni naerud olid siis, kui keegi tegelane jälle ropendama kukkus ("Vaeslapse käsikivi"). Eks see räägib nii mõndagi mu enda kohta.. Olen end ümbritsenud taas mitte nii palju ropendavate inimestega ja lihtne pimedamaisse kohta saatmine on hirmnaljakas! jee, lihtne inimene!
Olgu, muidugi ajasid mind ka tegelased ja nende situatsioonid naerma. See selleks, loe ise ja vaata, kus naerad.
Lemmikuteks osutusid "Puulased ja tohtlased", "Lopi ja Lapi", "Pikse pill" (täiesti arusaadav, me haritlased kõik põlgame lehepuhureid), "Vägev vähk ja luhtunud lootused"... aga äkki ma ei nimeta kõiki.
Superpalju nalja tegi "Kuidas seitse rätsepat Loomingut ostmas käisid", sest kujutasin seda taas täispika filmina ette, filmitud armsal Lahemaal, osades Andersonid ja Saaremäed... "sedelgangus, sedelgangus.."
"Tontla metsast" ja "Tark mees taskust" saaks head lühifilmid
ja "Vinguva jalaluu" võiks venitada miniseeriaks. Maratonijooksjad ongi hullud.
Loe!
This entire review has been hidden because of spoilers.
January 7, 2026
Lühijutukogumik, mis sisaldab erinevaid lugusid. Osad lood meeldisid mulle rohkem ja teised vähem.
Siin põimub vana rahvapärimus tänapäevaste probleemidega. Lugudel oli ootamatuid ja humoorikaid lõpplahendusi.
Siin põimub vana rahvapärimus tänapäevaste probleemidega. Lugudel oli ootamatuid ja humoorikaid lõpplahendusi.
January 16, 2026
Hästi huvitavad, ootamatute pööretega novellid, millest mitmed jäid pikaks ajaks kummitama. Fantaasiat ja mütoloogiat on palju nagu Kivirähal ikka. Ma võib-olla oleks natuke novellide järjekorda ainult muutnud, nt pannud lõbusamad ettepoole ja ulmelisemad lõppu.
November 1, 2025
alla Kivirähu tavapärast taset kahjuks
December 8, 2025
Kivirähk on ikka üliandekas. Minu kõkutamist oli õhtul kuulda kindlasti kõrvaltuppa
December 18, 2025
Ma ei saa aru, milleks ma seda ostsin ja lugesin.
January 4, 2026
Autori omapärane lähenemine Eesti ennemuistsetele juttudele aga samas üsna meeldiv lugemine.
January 16, 2026
Ma tahan minna Kiviräha pea sisse elama.
Hästi palju viiteid loomade tarbimisele, aga eks kirjutaja on selles osas kõigest vaatleja. Siiski üks veidi loomaõiguslik lugu ka.
Hästi palju viiteid loomade tarbimisele, aga eks kirjutaja on selles osas kõigest vaatleja. Siiski üks veidi loomaõiguslik lugu ka.
June 7, 2026
Tegelikult võiks ju kõiki jutte eraldi hinnata, aga ei viitsi... 3 ja kogu lugu.
Displaying 1 - 14 of 14 reviews