1962. aasta kevadpäike kütab kasiinolinn Viljandi kuumaks. Taas võib tänavail näha edevat Chevy Corvette’i, mis kuulub ei kellelegi muule kui eradetektiiv Paul Johnsonile. Sume õhtu ja paar martiinit viivad mehe kokku salapärase brünetiga, kes omandab tema mõtteis ootamatult olulise rolli. Ent ei lähe kaua, kui saatuslikust naisest saab abi vajav daam ja Paul on ülepeakaela mässitud väljapressimise ja mõrva puntrasse. Niidiotsad viivad põhjarannikule, kus kummitavad minevikuvarjudena salaviinaäri ja sõjahauad. Või... on need ikka sõjahauad? Millised sünged saladused õnnestub Paulil päevavalgele kiskuda? Kuidas on asjaga seotud ööklubi Öökull? Kuhu kaob Eva, kes Pauli silmarõõmule sugugi oma heakskiitu ei anna?
„Mineviku eest ei pääse“ on järg raamatutele „Eranuhke ei armasta keegi“ ja „Saatus koosneb juhustest“. Eradetektiiv Paul Johnsoni juhtumid viivad lugeja fantaasialennule teistsugusesse 1960. aastate Eestisse, mis oli pärast Teist maailmasõda säilitanud oma iseseisvuse.
Raamat, mida ma väga ootasin. Kiiler oskab kohe seda põnevuse kirjutamist. Peab nõustuma Jaan Martinsoniga, et lood võiks vabalt tõlkida ka mõnda teise keelde. Raamat sai otsa liiga kiiresti! Tegevus toimub nagu ikka minu armsas Viljandis (küll linn, aga vast sobib ka asulaks). Ja taaskord ei pidanud pettuma. Paul Johnson oma headuses taaskord platsis uurimas väljapressimisjuhtumit. 1962. a kevad Paul sõidab ringi oma edeva autoga ja ootamatult kohtub ta kauni brünetiga. Arveta võis, et tema on siis seekord see, kellel abi vaja läheb - keeruline minevik, saladus abikaasa ees ning lisaks ka abikaasa saladus kõigi teiste ees. Lugu võtab ootamatu pöörde, kui päevakorda tuleb salaviinaäri ja sõjahauad. Väga palju erinevaid keerdkäike ja põnevust. Sel korral lõpp oli kohe kuidagi eriti ootamatu. Sellist pööret ei osanud küll arvata. Lisaks annab vürtsi ka silmarõõm Eva salapärane kadumine. Raamatu lõpp annab lootust, et vastu tuleb varsti ka uus osa!
Mõned head tunnid saab jälle elada kaasa alternatiiv Viljandi parimale eradetektiivilie. Kuigi loos ei ole nii palju olustiku kirjeldusi, kui esimeses raamatus, siis süžee on igati esimese raamatu tasemel ning mitmeid keerdkäike pakkuv ladus lugemine kulgeb juba tuttavate tegelastega liigagi kiiresti.
Eradetektiiv Paul Johnsoni juhtumused alternatiivajaloolises Viljandis 1962. aastal - sellises kus Eesti säilitas II MS järel iseseisvuse - on jõudnud juba 3. osani. Viljandi on õitsev kasiino- ja ööklubipealinn, Johnsoni seiklused on aga kantud sügavast kummardusest klassikalisele Ameerika kõvakeedukrimile, eelkõige siis ilmselt Raymond Chandleri Philip Marlowe'le. Tõsi küll, Johnsoni seiklused on natuke vähem karmid, kodumaised ja veidi lustakadki. Kiiler jälgib oma tegelast keel palju rohkem põses kui kõvemast kõvemaks keedetud Chandleri Marlowe. Aga samas kui enam vähem iga Marlowe' uurimise põhikurjami võib ära arvata teades, et peaaegu alati on tegemist hullumeelse/alkohooliku/narkomaanist saatusliku naisega, siis Paul Johnsoni puhul sellist ühist klišeed ei leidu. Juhtumite juured peituvad alati kauges minevikus ja on kirja pandud väga lobedalt. Selles ehk peitubki Johnsoni juhtumite kõige suurem nõrkus - nad on täpselt nii paraja pikkusega ja nii hoogsalt teostatud, et põhimõtteliselt on neid võimalik läbida tunniks ajaks raamatuga maha istudes. Tahaks rohkem sügavust, mastaapsust, panoraamvaateid ja mikroskoopilist urgitsemist minevikus. Aga no eks see ole mu enda kiiks. Tagakaanel on krimiguru Jaan Martinsoni hõige: "On sulaselge, et Kiiler peab astuma rahvusvahelisele areenile. No on ikka täiega äge." ja ma lisan oma tagasihoidliku hääle täie kindlusega sellele nõudmisele. Tõlgitavus on ühtlasi mu meelest just see faktor, mis eraldab kvaliteetkaupa isetegevuslikust fanfiction'ist, mis moodustab näiteks eesti ulme, aga eks see ole näha, kas Kiileri Paul Johnsoni seiklused kunagi ka eestikeelsest nanotasemel nišikirjandusest kuhugi kaugemale ja kõrgemale jõuavad. Mis veel käesolevasse köitesse puutub, siis lõpeb see esmakordselt päris paraja cliffhangeriga. Kõigi kolme osa puhul on läbivaks metatekstiks Johnsoni salapärane sekretäri Eva veelgi salapärasem minevik, ja lõpulaused annavad sellele nüüd kõvasti vurtsu juurde. Mis muud kui pikisilmi neljandat osa ootama.
Ta tegi seda jälle! Seekord mitte nii meeldejäävalt, aga ladusalt ja mahlaka keelekasutusega siiski. Väga lahe retk läbi Eestimaa ja kahtlaselt lähedal kõigele, mida tean. (Lahemaa!!) Ootan ekraniseeringut. Õnneks oli peategelase kiimatsemist oma sekretäri vastu vähem (see hakkas teises raamatus siiski häirima), aga siiski jah, mingi saatuslik naine peab ju koguaeg flirdiks võtma olema. :D
Selle teose lemmikumad sõnaseadmised: lk 6 „[…] järsku hakkasid seni kinnikiilunud mõtted mu peas sebima nagu kääbushamstrite pesakond […].“
lk 13 „Ta nägi välja nagu kutsika puretud jalgpall, mis on terve vihmase suve väljas veetnud.“
lk 217 „Arvestades hilist kellaaega, lasin uksekella sama diskreetselt nagu sell, kes on kümme minutit oodanud kinnise WC ukse taga.“
ja siis see üks koht alguses, kus ta kirjeldas võõrast naist ja ütles, et ainus, mida nägi, oli see, et tolle "silmad on teineteisest samal kaugusel"... okei, mida.
Sellele tuleb siis järg, ma loodan.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Gert Kiiler tuntud headuses. Eradetektiiv Paul Johnson koos sekretär Evaga uurivad seekord väljapressimisjuhtumit, mis areneb kiiresti mõrva(de)uurimiseks. Jäljed viivad sõjaeelsesse aega ja salaviinaärisse. Ikka annab põneva nüansi mõrvajuurdlusele juurde see, et tegevus toimub alternatiivajaloolises kasiinolinnas Viljandis, kus autor on fantaasial lasknud lennata.