Ühel hetkel otsustab elurõõmus ja kaootiline Katariina võtta ette retke oma minevikku. Selleks ostab ta supermarketist seitse lusikat ning otsib üksteise järel üles kõik paigad, kus ta kunagi elanud on, et nende praeguste asukatega lusikavahetust teha. Ta ei oska aga aimatagi, kui sügavale maetud saladusteni see teekond teda lõpuks viib…
Kristi Küppari auhinnatud debüütromaan räägib rasketest asjadest imeliselt sähviva, samas mõistva kergusega, ning mahlakas huumor ei jäta tema tegelast maha ka kõige muserdavamates olukordades.
Mul on nii palju öelda, et ma ei oska isegi midagi öelda. Lühidalt: - kogu lugu on üsna veider - dialoogid mõjusid ebaloomulikult - ema ja poja suhe oli väga imelik
(Loi võrokeelist raamatut) See oll peris äge lugu, kuigi tegeläse maailm oll' veidükese võõras ja kuigimuudu vastamiilt tollõst arvo saiaq - meheq, pojaq, kassiq, kohv... No a tuu oll' iks suguvõsa lugu ja või-ollaq suguvõsa armastust ja lugu olõs kah inne raamadu lõppu tahtnu inämb teedäq saiaq. A no lõpp oll' jälleki põnnõv ja liigutav.
Sisututvustus tekitas huvi lugeda ja lõpplahendus meeldis väga, aga osades kohtades kippus lugu venima ja minu maitse jaoks olid osad dialoogid mõttetult pikad, mistõttu kadus kohati loodud pinge. Ehk ootasin ka mõningaid vastuseid natuke rutemini kui alles viimastes peatükkides.