What do you think?
Rate this book
Minu... #192
Minu Hiina. Metsiku ida päevik
„Hiinas võib kõike juhtuda“ oli mu esimese hiina keele õpetaja lemmikfraas. Kui päris aus olla, pole ma siiani kindel, kas ta mõtles seda pigem julgustuse või hoiatusena. Nüüd, aastaid hiljem, tean vaid seda, et tal oli õigus.
Kus mujal kui mitte Hiinas võiks üks sõnu pudistav keeletudeng esineda sadade miljonite televaatajatega talendisaates või pääseda keskpäraste hinnete kiuste ühte riigi prestiižikaimasse ülikooli?
Vaevalt ka et maailmas leidub palju selliseid riike, kus seesama pudistav keeletudeng võiks sattuda õpetajate seltsis karaoket röökima või võõraste vanatädidega kuuvalgel tantsima. Sellised stseenid leiavad aset metsikus idas – seal, kus sulgpallitreenerid piitsa plaksutavad ja rohusegajad su põlvili suruvad, seal, kus tofumeistrid sind salakäikudesse meelitavad ja taksojuhid sulle ülekuulamisi korraldavad.
Jah, Hiinas võib juhtuda tõepoolest kõike.
Jens Veende
Kus mujal kui mitte Hiinas võiks üks sõnu pudistav keeletudeng esineda sadade miljonite televaatajatega talendisaates või pääseda keskpäraste hinnete kiuste ühte riigi prestiižikaimasse ülikooli?
Vaevalt ka et maailmas leidub palju selliseid riike, kus seesama pudistav keeletudeng võiks sattuda õpetajate seltsis karaoket röökima või võõraste vanatädidega kuuvalgel tantsima. Sellised stseenid leiavad aset metsikus idas – seal, kus sulgpallitreenerid piitsa plaksutavad ja rohusegajad su põlvili suruvad, seal, kus tofumeistrid sind salakäikudesse meelitavad ja taksojuhid sulle ülekuulamisi korraldavad.
Jah, Hiinas võib juhtuda tõepoolest kõike.
Jens Veende
280 pages, Paperback
Published December 1, 2025
2 people are currently reading
19 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 3 of 3 reviews
December 4, 2025
Jens astub nende toredate "Minu..."-sarja meesautorite ridadesse, kes on head jutuvestjad ja hüppavad pea ees (või enamasti küll satuvad "kogemata") põnevate sündmuste keerisesse. Ja kuna kõik need seikluslikud lood tõmbavad lugeja tähelepanu nutikalt kõrvale, siis nii mõnigi lugeja võib viimast lehte keerates nördinult ohata, et sihtkohast nagu ei olnudki suuremat juttu (näiteks meenub kohe "Minu Aasia saared", kus uskumatult kreisipööra armastusloo kõrval salahilju avati kohalikku eluolu õige põhjalikult, aga need, kes raamatut avades ootasid lademes aastaarve, ajalugu jms võisid õrnalt pettuda). Aga see on oi-oi kui ekslik ja see mulle meeldibki. Lugeja tillitamine.
Ei ole jah tüüpiline turistiteatmik, kus kaks lauset isiklikku kogemust ja sinna otsa neli lehekülge vikipeedialikku faktipuru. Isiklikku seiklust on ikka kaarega rohkem, aga selle kaudu tuuakse Hiina ikka ka koju kätte. Ja hea on, et tuuakse, sest ise, ma mõtlen, ei viitsiks sinna küll minna. Esiteks, vetsujamade pärast. Mulle on sellest räägitud küll ja veel, et kuidas ühegi žesti ega häälitsusega ei anna selgeks teha oma pakilisi vajadusi, lase või püksi. Teiseks, kogu see jälgimisühiskonnas elamine, see hakkab vastu. Oi, aga me täna elame ju samasuguses, olgu, see punkt on mul paarkümmend aastat ajast maha jäänud. Aga ikkagi. Kolmandaks, pulkadega söömise pärast. Imelik, et näiteks kahvliga ma ei vehi söögilauas, aga anna mulle pulgad kätte ja ma tahan kohe hakata, nagu autor seda nimetas, "dirigeerima". Ja toidu sisse torkamisega täpselt sama asi, kahvlit ma ei löö püsti kartulisse seisma, aga pulgad tahaks küll surada püsti toidu sisse. Neljandaks põhjuseks, miks ma ei taha Hiinasse minna on hirm, et nad minu keeleoskamatuse varjus mu toidulauale tofut sokutavad (see on mu jaoks üsna samal pulgal paprika ja sibulaga). Jne, jne.
Ah jaa, üks omadus, mille poolest mulle hiinlased meeldivad, ja mis otsapidi natuke veel eestlasigi iseloomustab (kuigi üha vähem). Et kui keegi kiidab, siis ajad tagasi "ah, ole nüüd, ei ole ma midagi tubli/ilus/tark/osav". Ja see arvetega õiendamine mulle ka meeldib. Olen isegi arve maksmise võimaluse pärast lauast ära hiilinud või siis kassatšekki rebinud. Vanasti oli raskem, nüüd teeb pangakaardiga viipamine asja lihtsamaks. Tõsi, suuremad šansud on pikakäelistel.
Jensi lugu on noore tudengipoisi lugu, aga kinnitan - üldse ei ole igav vanainimesel lugeda (ja ma päriselt ei viitsi eriti koolilugusid lugeda). Ilmselt pool tööd tegid need hiina keele ja nimede fopaad ise juba ära. Hiina meditsiiniga kokkupuude oli tore (näed, siia see koer ongi maetud, kuidas tudengilood eri vanusegruppidele söödavaks muuta:))
Kui üldse millegi üle nuriseda, siis need vääritimõistmisega seonduvad naljad oleks tahtnud natuke kokkupoole lükkamist, kröömike läksid venima, mistõttu juba said aru, milles asja tuum. Aga samas on see pisiasi ja kindlasti on ka palju lugejaid, kellele meeldib põhjalikum lahtiseletus.
Ei ole jah tüüpiline turistiteatmik, kus kaks lauset isiklikku kogemust ja sinna otsa neli lehekülge vikipeedialikku faktipuru. Isiklikku seiklust on ikka kaarega rohkem, aga selle kaudu tuuakse Hiina ikka ka koju kätte. Ja hea on, et tuuakse, sest ise, ma mõtlen, ei viitsiks sinna küll minna. Esiteks, vetsujamade pärast. Mulle on sellest räägitud küll ja veel, et kuidas ühegi žesti ega häälitsusega ei anna selgeks teha oma pakilisi vajadusi, lase või püksi. Teiseks, kogu see jälgimisühiskonnas elamine, see hakkab vastu. Oi, aga me täna elame ju samasuguses, olgu, see punkt on mul paarkümmend aastat ajast maha jäänud. Aga ikkagi. Kolmandaks, pulkadega söömise pärast. Imelik, et näiteks kahvliga ma ei vehi söögilauas, aga anna mulle pulgad kätte ja ma tahan kohe hakata, nagu autor seda nimetas, "dirigeerima". Ja toidu sisse torkamisega täpselt sama asi, kahvlit ma ei löö püsti kartulisse seisma, aga pulgad tahaks küll surada püsti toidu sisse. Neljandaks põhjuseks, miks ma ei taha Hiinasse minna on hirm, et nad minu keeleoskamatuse varjus mu toidulauale tofut sokutavad (see on mu jaoks üsna samal pulgal paprika ja sibulaga). Jne, jne.
Ah jaa, üks omadus, mille poolest mulle hiinlased meeldivad, ja mis otsapidi natuke veel eestlasigi iseloomustab (kuigi üha vähem). Et kui keegi kiidab, siis ajad tagasi "ah, ole nüüd, ei ole ma midagi tubli/ilus/tark/osav". Ja see arvetega õiendamine mulle ka meeldib. Olen isegi arve maksmise võimaluse pärast lauast ära hiilinud või siis kassatšekki rebinud. Vanasti oli raskem, nüüd teeb pangakaardiga viipamine asja lihtsamaks. Tõsi, suuremad šansud on pikakäelistel.
Jensi lugu on noore tudengipoisi lugu, aga kinnitan - üldse ei ole igav vanainimesel lugeda (ja ma päriselt ei viitsi eriti koolilugusid lugeda). Ilmselt pool tööd tegid need hiina keele ja nimede fopaad ise juba ära. Hiina meditsiiniga kokkupuude oli tore (näed, siia see koer ongi maetud, kuidas tudengilood eri vanusegruppidele söödavaks muuta:))
Kui üldse millegi üle nuriseda, siis need vääritimõistmisega seonduvad naljad oleks tahtnud natuke kokkupoole lükkamist, kröömike läksid venima, mistõttu juba said aru, milles asja tuum. Aga samas on see pisiasi ja kindlasti on ka palju lugejaid, kellele meeldib põhjalikum lahtiseletus.
November 26, 2025
See raamat meenutab mulle ühte muinasjuttude arhetüüpi. Kuidas üks laisavõitu heatahtlik vennike läks laia ilma rändama ja kuidas ta seal laias ilmas vedama hakkas. Jens sattus nimelt üsna juhuslikult Eestit esindama suurde telemängu, mida näidati üle Hiina, vaatajaid loendati miljonites, ja sellest jutustavad stseenid on minu meelest väga kaasahaaravad. Kuidas tal seal televiktoriinis täpsemalt läheb, seda ma ära ei räägi (ega ka mitte seda, miks tema elu ja saatus sellest nii väga sõltuvad)... Aga igatahes läheb nii, et tänu sellele Hiina Silla saatele avaneb Jensil võimalus minna õppima Pekingi tippülikooli, niiöelda Hiina Harvardisse.
Ta oli olnud poiss, kes oma sõnutsi veetis keskkooli „tagapingis kriminulle lugedes“ ja kes ei saanud plaanitud ülikooli omal ajal sisse ning tagavara-variandina Hiina õpingutesse kandideerides unustas Konfutsiuse nime, aga nüüd oli temast saanud eliitülikooli tudeng. Samas, õpingutest on raamatus üsna vähe. Mulle jäid mällu pigem trennikaaslased ja ülbe treener, aga ka seiklused seljavaluga Hiina meditsiinisüsteemis. Hiina on üks omamoodi planeet. Oma sotsiaalvõrgustikud, oma lauakombed, oma karaokehullus ja kentsakad pensionärid öösel pargis.
Huvitav võte on Jensil panna autori sisekõne kohati kursiivi. Kui mõtlema hakata, siis eks ole kogu minategelase autoritekst tema sisemonoloog? Aga lugedes harjub selle siin-seall ette tuleva kursiiviga ära ja hakkan tajuma loogikat: see on sisekõne, mis vastandub kas reaalsusele või dialoogile, väljaöeldud sõnadele. Mulle tundub, et olen seda võtet kohanud varemgi, vist inglisekeelses tekstis, aga ei mäleta enam, kus.
Kõik selle raamatu lood on konkreetsed stseenid-olukorrad ja mõni neist stseenidest lausa katkeb peatüki lõppedes, et saada hiljem väikese vihje abil lõpetatud. Aegade vahel autor ei hüppa, kümme aastat hiljem targemana ei targuta, ta on just täpselt see 19-21aastane noormees, kes ta toimumishetkel on, ja võtab meid niiöelda minevikku kaasa. Tegelikult jäi ta Hiinasse palju kauemaks, aga sellest see raamat ei räägi.
Tõsi, on lisa- ehk boonuspeatükid kõige lõpus, kus autori positsioon muutub „vanaks ja targaks“. Ma pole eesti keeles varem nii ülevaatlikku Hiina-alaste nippide, fopaahoiatuste ja toidusoovituste nimekirja märganud.
Ta oli olnud poiss, kes oma sõnutsi veetis keskkooli „tagapingis kriminulle lugedes“ ja kes ei saanud plaanitud ülikooli omal ajal sisse ning tagavara-variandina Hiina õpingutesse kandideerides unustas Konfutsiuse nime, aga nüüd oli temast saanud eliitülikooli tudeng. Samas, õpingutest on raamatus üsna vähe. Mulle jäid mällu pigem trennikaaslased ja ülbe treener, aga ka seiklused seljavaluga Hiina meditsiinisüsteemis. Hiina on üks omamoodi planeet. Oma sotsiaalvõrgustikud, oma lauakombed, oma karaokehullus ja kentsakad pensionärid öösel pargis.
Huvitav võte on Jensil panna autori sisekõne kohati kursiivi. Kui mõtlema hakata, siis eks ole kogu minategelase autoritekst tema sisemonoloog? Aga lugedes harjub selle siin-seall ette tuleva kursiiviga ära ja hakkan tajuma loogikat: see on sisekõne, mis vastandub kas reaalsusele või dialoogile, väljaöeldud sõnadele. Mulle tundub, et olen seda võtet kohanud varemgi, vist inglisekeelses tekstis, aga ei mäleta enam, kus.
Kõik selle raamatu lood on konkreetsed stseenid-olukorrad ja mõni neist stseenidest lausa katkeb peatüki lõppedes, et saada hiljem väikese vihje abil lõpetatud. Aegade vahel autor ei hüppa, kümme aastat hiljem targemana ei targuta, ta on just täpselt see 19-21aastane noormees, kes ta toimumishetkel on, ja võtab meid niiöelda minevikku kaasa. Tegelikult jäi ta Hiinasse palju kauemaks, aga sellest see raamat ei räägi.
Tõsi, on lisa- ehk boonuspeatükid kõige lõpus, kus autori positsioon muutub „vanaks ja targaks“. Ma pole eesti keeles varem nii ülevaatlikku Hiina-alaste nippide, fopaahoiatuste ja toidusoovituste nimekirja märganud.
January 15, 2026
Kui oled mõelnud, et kuhu võib tänu juhusele ning puhtakujulisele "Noh, vaatame mis juhtub!" siis Jensi Hiina-seiklused on hea näide. Varuvariandina ülikoolis Hiina uuringute õppimise alustamine viib Hiina telesaates osalemise, sealses parimas ülikoolis õppimise ja imede-ime, lõpuks ka hiina keele selgeks õppimiseni!
Ma vaatasin huvi pärast, mida ma kirjutasin teise Petrone Prindi Hiina raamatu kohta (Leslie Leino, "Minu Hiina. Ettevaatust, nakatab!"). Tollest Hiina raamatust ma pidin end ikka väevõimuga läbi lugema ja üldiselt jäi see Minu-sarja üheks negatiivsemaks lugemiskogemuseks. Jensi Hiina lugu kulges sellega võrreldes väga palju haaravamalt, ei pidanud end sundima, sai Hiina kohta rohkem teada, on lugu ja on inimesi.
Ainus mille üle kurta on see, et miks raamat nii järsku ära lõppes? Ei saanud ju Hiina peatükk veel sugugi läbi! Ei, hoopis vastupidi. Jens jätkab õpinguid teises ülikoolis (uus linn! jällegi, ma oleksin tahtnud sellest ka lugeda!) ja nagu ise kirjutas "Sedasi kulgeb mu tee Pekingist Nanjingi, põhjast lõunasse, tolmusest betoondžunglist lopsakasse subtroopikalinna." Aga vot lugeja ei saa midagi lugeda sellest, mis seal lõunas toimub. Hiinlannas elukaaslasega kohtumine, igapäevaelus hiinastumine, ma saan aru et hiina keelega seotult ka hoopis Belgiasse kolimine. Ehk et raamat jäi justkui poolikuks. Ühelt poolt tore, sest alati kui lugeja ihkab rohkem aga lugejana tahaks ikkagi nuriseda: "Mis mõttes läbi sai? Istu tagasi arvuti taha ja kirjuta edasi!"
Ma vaatasin huvi pärast, mida ma kirjutasin teise Petrone Prindi Hiina raamatu kohta (Leslie Leino, "Minu Hiina. Ettevaatust, nakatab!"). Tollest Hiina raamatust ma pidin end ikka väevõimuga läbi lugema ja üldiselt jäi see Minu-sarja üheks negatiivsemaks lugemiskogemuseks. Jensi Hiina lugu kulges sellega võrreldes väga palju haaravamalt, ei pidanud end sundima, sai Hiina kohta rohkem teada, on lugu ja on inimesi.
Ainus mille üle kurta on see, et miks raamat nii järsku ära lõppes? Ei saanud ju Hiina peatükk veel sugugi läbi! Ei, hoopis vastupidi. Jens jätkab õpinguid teises ülikoolis (uus linn! jällegi, ma oleksin tahtnud sellest ka lugeda!) ja nagu ise kirjutas "Sedasi kulgeb mu tee Pekingist Nanjingi, põhjast lõunasse, tolmusest betoondžunglist lopsakasse subtroopikalinna." Aga vot lugeja ei saa midagi lugeda sellest, mis seal lõunas toimub. Hiinlannas elukaaslasega kohtumine, igapäevaelus hiinastumine, ma saan aru et hiina keelega seotult ka hoopis Belgiasse kolimine. Ehk et raamat jäi justkui poolikuks. Ühelt poolt tore, sest alati kui lugeja ihkab rohkem aga lugejana tahaks ikkagi nuriseda: "Mis mõttes läbi sai? Istu tagasi arvuti taha ja kirjuta edasi!"
Displaying 1 - 3 of 3 reviews