Kaos, kohv ja kallistused

by Marina Lohk

Kaos, kohv ja kallistused räägib kõigest, mis pärast beebiuudist toimuma hakkab – alates rasedusaegsetest hormonaalsetest muutustest, sünnituseks valmistumisest ja unetutest öödest kuni emade eneseohverduse ja raskete valikuteni, isadusega seotud väljakutseteni ning muutusteni paarisuhtes. Võttes appi oma ala tunnustatud asjatundjad, otsib autor vastuseid värskete lapsevanemate kõige põletavamatele küsimustele, olgu need seotud emotsioonide Ameerika mägede, rasedusaegse seksi, vanemliku läbipõlemise või omavahelise ühenduse taastamisega pärast tormi. Isiklike lugudega põimitud käsiraamat aitab muutusteks valmistuda ning on sel murrangulisel ajal toeks, pakkudes äratundmist, lohutust ja mõistmist, et kõik segadusse ajavad tunded on normaalsed ning raskuste korral on olemas lahendused.

456 pages, Paperback

First published January 1, 2025

Reviews

[Pepperoni · Rating 3 out of 5]

Soovitaksin seda raamatut neile, kes pole laste saamist enda jaoks absoluutselt läbi mõelnud, kuna sellisel juhul võib siit leida väga head nõu ja huvitavaid kogemusi. Minu enda jaoks samas oli see samas väga seinast seina lugemiskogemus.

Juba raamatu esimesed leheküljed muutsid mind skeptiliseks, eriti kui lugesin sellist lauset: “Naisega raseduse ajal ja sünnituse järel aset leidvate muutuste, sh hormoonide mõju mõistmine on aga äärmiselt oluline selleks, et naine mõistaks nii iseennast kui ka selleks, et tema partner mõistaks, et tõenäoliselt pole ükski selle perioodi kurtmine väljamõeldis ega tugevalt ülepingutatud.” Miks peaks üks partner seda arvama? See on ju täiesti kohutav asi, milles süüdistada inimest, kes peaks sinu jaoks kõige kallim olema. Pean tõdema, et kindlasti on mehi, kes niimoodi käituvad ja võib-olla võiks see raamat tõesti neil mingil määral aidata parem partner olla, kuid mind häirib tohutult see, et raamatust jääb justkui mulje, et see on normaalne ja aksepteeritav viis käituda oma raseda partneriga. Raske öelda, kui levinud selline suhtumine võib olla, kuid see pole kohe kindlasti okei. Julgeksin ka loota, et oleme sellistest mustritest ka edasi liikumas, kuna oma sõprade hulgas näen peaaegu ainult isasid, kes on oma rasedate/imetavate naiste suurimad cheerleaderid, kes imetlevad ja hindavad nende pingutusi ja võtavad hea meelega kõik muud ülesanded enda peale. Üks mu sõber, kes on noorte laste isa, ütles hiljuti, et teda alati häirib kui räägitakse sellest, et naine on beebiga justkui omas mullis ja mees tunneb end kõrvale jäetult, sest et halloo, see on sinu beebi ka, miks sa ei ole koos oma naisega selles mullis? See on see, mida peaksime normaliseerima.

Kui raamatus päriselt selle hormoonide osani jõudsime, tundus see mulle natuke nagu midagi, mida võiksin lugeda praeguste USA konservatiivide sulest, kui nad üritavad seletada miks naine ei suudaks president olla või isegi õigustada naistelt hääleõiguse ära võtmist. Jah, hormoonidel on enesetunde üle kindlasti mingi mõju ja see kindlasti oleneb inimesest, aga ma jällegi ei saa nõustuda, et see on normaalne, kui me ei suuda selle tagajärjel oma käitumist kontrollida. Samas usun, et nõuanded sellel teemal olid raamatus asjakohased.

Osad, mis rääkisid sünnitusest ja sünnitusjärgsest ajast olid huvitavad, toetava ja positiivse tooniga kirjutatud ja kätkesid paljusid häid nõuandeid. Mulle meeldisid kohad, mis olid natuke töövihiku stiilis, mis julgustasid asju läbi mõtlema ja kuhu sai ka ise juurde kirjutada. Väga tore, et eksperdina oli kaasatud Jaan Aru, kes lisaks teaduslikule lähenemisele pakkus minu meelest ka väga head eeskuju isa ja partneri rollis.

Kahjuks jõudsin aga jälle osani, mis mulle natuke pettumuse valmistas. Nimelt on raamatus peatükk nimega “Miks on nii raske olla ainult ema?”, mille võiksin lühidalt kokku võtta nii, et pidev stress ja töötamine on inimesele halb, teeb ta pahuraks ja oma pere jaoks vähem toredaks kaaslaseks; seetõttu on oluline, et mõlemad vanemad saaksid aega puhkamiseks ja lõõgastumiseks, et tunda end hästi ja olla paremad lapsevanemad ja partnerid. Iseenesest ju täiesti õige ja pigem isegi ilmselge tõde, kas pole? Kahjuks täiesti ilma mingisugust lisaväärtust andmata on selles jutus stressile ja töötamisele pandud nimeks “meesenergia” ja puhkamisele ja lõõgastumisele “naisenergia”. See jätab väga mõistlikust ja olulisest asjast täieliku uhhuu mulje. Jällegi jõuame lõpuks väga asjalike nõuanneteni, mis just rõhutab pigem seda, et mõlematel on paarisuhtes ühtlasi vajadused nii eneseteostuseks kui ka lõõgastumiseks ning see soo teema sisse toomine ei andnud minu meelest mitte midagi juurde. Võimalik, et niimoodi kirjutatud tekst jõuab teatud vaadetega inimestele paremini kohale ja lisaväärtus seisneb selles? Raske öelda.

Eraldi peatükk on pühendatud isa rollile ja jällegi lugesin sealt natuke välja iganenud norme, kuid kokkuvõttes hindaksin, et see oli pigem hästi kirjutatud ja loodetavasti motiveerib rohkemaid isasid võtma aktiivset rolli. Hindasin väga kokkuvõtet teaduslikest uuringutest, kus oli välja toodud kui mitmekülgselt kasulik on isa kaasatus igapäevategevustesse. Isegi ühiskonnas, kus see loodetavasti on järjest tavalisem, on sellist asja tore lugeda ja leida kinnitust sellele, et oleme õigel teel (ja veel rohkematel põhjustel kui alguses arvatud).

Viimane osa keskendub veel eraldi paarisuhtele ja seal leidub kindlasti palju kasulikke nõuandeid ja perspektiivi. Samas olen ise pigem seda meelt, et lahkuminek on enamasti hea asi. Usun, et suurem probleem on just see, et paarid kes ei peaks koos olema püsivad koos ja mudeldavad oma lastele kohutavaid paarisuhteid, kui see, et inimesed lähevad liiga kergekäeliselt lahku. Aga see on juba väga keeruline teema, mis oleneb paljudest asjadest ja üldiselt jäi kirjeldatud Imago dialoogist mulle hea mulje, paljud asjad tundusid sarnased sellega, kuidas niigi nendele asjadele olen lähenenud.

Kokkuvõtteks ütleksin, et raamatus oli läbivaks mustriks see, et kohati kahtlase ja normatiivselt küsitava mõttekäiguga jõuti lõpuks vägagi kasulike ja mõistlike nõuanneteni. Võib-olla polnud ma lihtsalt selle raamatu päris õige sihtgrupp, kuna sotsiaalteaduste taustaga olen väga tundlik selles osas, mida me esitame normaalsusena ja milliseid mustreid me ühiskonnas taastoodame. Mulle mõjus see tants soorollidest eemaldumise ja samas nende taastootmise vahel veidralt, kuid tõesti, väga võimalik et just selline lähenemine kõnetab hoopiski laiemat publikut ja pakub selle poolest suuremat kasutegurit.

[Tiina Pärtel · Rating 5 out of 5]

Kerge ja voolav lugemine. Kaetud on teekond rasedaks jäämisest ja seda puudutav, sünnitamine, sünnitusest taastumine ja paarisuhte väljakutsed kogu selle teekonna vältel. Palju on kasulikke mõtteid ja soovitusi eri etappides.
Lisaks autorile võtavad sõna ka erinevad eksperdid, jagades oma teadmisi ja kogemusi, kohati isegi rohkem kui autor ise. Minu jaoks oli kõige põnevam ikka autori enda kogemustest ja taipamistest lugeda.