Käesolevasse raamatusse on kokku kogutud kaheksa eestlase mälestused nende palverännakuilt. Tekstid, nagu nende autoridki, on ülimalt eripalgelised isikud. Palverännakutki mõistavad kõik asjaosalised täiesti erinevalt. Ometigi on kõige põhilisem sama: rännakul kulgejate päritolu; tundmused, mis neid valdavad, sageli kogemusedki. Mitme loo autoriks on vastava piirkonna uurija. Jaapani uurija Liisa Berezkin pajatab retkest šintoismi templitesse. Hiina-huviline Jürgen-Kristoffer Korstnik kirjutab oma rännakutest hiinlaste seas. Tibetoloog Kadri Raudsepp käis rännakul Ida-Tiibetis ning indoloog Martti Kalda seikles Indias. Muusik Margit Prantsus on elanud kolm aastat pühas linnas Jeruusalemmas. Doktorikraadiga arvutilingvist Maarika Traat on korduvalt käinud jalgsi Santiago de Compostelas. Eesti soost moslem Aivar Loopalu kergitab loori palverännakult Mekasse Saudi Araabias, kuhu mittemoslemitel asja pole. Joel Markus Antsoni palverännak Torreciudadi Hispaanias on ühtaegu taevane ja maine seiklus.
Kuna raamatusse on kogutud erinevate inimeste palverännakute kirjeldused, siis oligi nii, et mõni kirjeldus meeldis väga ja samas järgmise puhul tuli sügavalt ohata ja lihtsalt ennast läbi närida. Aga need, mis olid head - need olid tõesti head. Kõige meeldejäävamad olid - Martti Kalda seiklused Indias, Maarika Traadi kirjeldused jalgsirännakust Santiago de Compostelas.
8 erinevat lugu. Pean tunnistama, et pettusin raamtus: enamik lugudest ei kõnetanud eriti, kas kirjutamisstiil häiris või lugu tekitas üldse küsimuse, miks see siia raamatusse valiti, mõni mõtteviis tekitas lausa võõristust ja muret inimese pärast.
Aga Tartust Santiago de Compostelasse kõndimise lugu oli muljetavaldav!
Erinevate inimeste poolt kirja pandud lood. Mõni lugu meeldis väga, mõni jäi kaugeks võibolla ehk mitte niivõrd loo enda tõttu (et oleks justkui ebahuvitav) vaid kirjutaja poolse võimetuse taha edasi anda olustikku ja lugu ennast. Samas kokkuvõtlikult võiks öelda et oli meeldiv lugeda.
siiras raamat 8 autori palverännukogemusest. juba palverännu mõiste on nende kõigi jaoks vägagi erinev, samuti reisi sihtkoht, eesmärk ja mõtestatus. Aga selle Santiago tee ma ükskord ära teen!
Kuna rändureid on raamatus mitmeid, siis on ikka nii, et mõnedega suudad suhestuda ja neilt häid mõtteid saada, aga mõned on väga võõrad ja kauged. Aga arusaadavalt on see ka üks selle raamatu eesmärke - tutvustada ka kaugemaks jäävaid maailmapilte. Hea lugemine igal juhul.
Raamatus on kirjeldatud kaheksa eestlase palverännakuid. Kui mul enne oli oma arusaam palverännakust (kindlasti seotud usuga, kindlasti pikk, kindlasti jalgsi), siis raamatust sain aimu, et palverännak on hoopis laiem käsitlus. Kuna käisin ise hiljuti Santiagost läbi (küll mitte palverändurina), siis oli raamatu teekondadest just see kõige südamelähedasem. Kunagi ehk lähen käima ka!