What do you think?
Rate this book
Minu... #193
Minu San Francisco. Radikaalselt vaba
Kui San Franciscos Fulbrighti stipendiaadina maandun, olen valmis eluks raamatuvirnade vahel – doktoritöö kirjutamine ei ole ju naljaasi! Eriti veel maailma tippülikoolis Berkeleys. Ent juba esimestel tundidel saan aru, et see linn tõmbab mind kuhugi jäneseurgu – maailma, kus reaalsus ja unistus põimuvad, pannes proovile kõik, mida arvasin end teadvat vabadusest, armastusest, sugudest ja seksuaalsusest.
Globaalse hipiliikumise lätetel ja legendaarse armastuse suve järellainetuses avastan end pendeldamas akadeemilise maailma ja linna kirevate kihistuste vahel, vabaduse ja haavatavuse hapral piiril. Maadelda ei tule üksnes pöörase elutempo ja armutu kinnisvaraturuga, vaid ka iseendaga – suhetes, mis kisuvad kaasa nagu torm ja mille varjus võib unelmast saada valus viirastus. Selle linna pärandis peegelduv protestivaim ja lakkamatu vabaduseiha jäävad aga saatma minu teed antropoloogi ja filmitegijana.
Terje Toomistu
Globaalse hipiliikumise lätetel ja legendaarse armastuse suve järellainetuses avastan end pendeldamas akadeemilise maailma ja linna kirevate kihistuste vahel, vabaduse ja haavatavuse hapral piiril. Maadelda ei tule üksnes pöörase elutempo ja armutu kinnisvaraturuga, vaid ka iseendaga – suhetes, mis kisuvad kaasa nagu torm ja mille varjus võib unelmast saada valus viirastus. Selle linna pärandis peegelduv protestivaim ja lakkamatu vabaduseiha jäävad aga saatma minu teed antropoloogi ja filmitegijana.
Terje Toomistu
280 pages, Paperback
Published December 1, 2025
1 person is currently reading
43 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 9 of 9 reviews
January 9, 2026
kuidagi ootasin senise retseptsiooni põhjal sellest raamatust midagi... tõeliselt šokeerivat :) noh et kõik jäävad niiviisi salapäraseks, et oi, siis siin veel juhtub üks asi ja et pole ime, et lugu tahtis kümme aastat laagerduda. viimase poindiga olen teglikult nõus ja selle poolt olen ka, et pole vaja sisurikkujaid, las inimesed loevad ise. aga kuidagi jah keris mu ootused nii üles, et lugesin siin siis narkootikumide ja seksipidude ja igasuguste veidrate inimeste kohta ja kogu aeg mõistatasin, et kas see on SEE? lõpuks muidugi oli selge, mida tegelikult mõeldi, aga piinlikul kombel olin lausa veidi pettunud, et okei, rohkem polnudki midagi siis? (ja palju õnne nüüd järgmistele lugejatele, kes minu jutu põhjal samamoodi peavad nüüd mõistatama ja lõpuks küsivad, et oli see siis nüüd väärt sellist ootuste üleskerimist.)
aga muidu mõnus sujuv ja huvitav lugemine. mul küll ei tekkinud otsest soovi minna San Franciscosse ja seda kõike ise kogeda (esiteks ma olen käinud ja teiseks nagunii see enam ei ole sama kui 2010ndatel, vt kasvõi olukord kodututega, kuhu Terje ise epiloogis satub. ja kolmandaks vist ikkagi nii palju seksi ja narkootikume ei oleks minu vaib nagunii:)), see-eest tekkis aga päris suur huvi selle "Nõukogude hipide" filmi vastu, mis kogu seikluse käigus valmis, ja muidu ka tundus kõige huvitavam osa Terje Ameerika-elust mu jaoks just akadeemiline osa. ikka päris äge võis olla kõiki neid ülikoole mööda ringi käia ja oma doktoritöö üle arutleda.
aga muidu mõnus sujuv ja huvitav lugemine. mul küll ei tekkinud otsest soovi minna San Franciscosse ja seda kõike ise kogeda (esiteks ma olen käinud ja teiseks nagunii see enam ei ole sama kui 2010ndatel, vt kasvõi olukord kodututega, kuhu Terje ise epiloogis satub. ja kolmandaks vist ikkagi nii palju seksi ja narkootikume ei oleks minu vaib nagunii:)), see-eest tekkis aga päris suur huvi selle "Nõukogude hipide" filmi vastu, mis kogu seikluse käigus valmis, ja muidu ka tundus kõige huvitavam osa Terje Ameerika-elust mu jaoks just akadeemiline osa. ikka päris äge võis olla kõiki neid ülikoole mööda ringi käia ja oma doktoritöö üle arutleda.
January 29, 2026
Minu vaieldamatu lemmik seniloetud Minu-sarja raamatutest - ilmselt seetõttu, et jagan paljuski autori maailmavaadet ja unistusi, isegi meie elukogemused kattuvad kohati. Eeskätt raamatu alguses meenusid mu enda nostalgiahõngulised mõtisklused teismeeast ja kahetsus, et ma liiga hilja sündisin, sest hipiaeg tundus lootusetult möödas olevat, kuni päris esimese Californiast pärit hipiga kohtumiseni 2006. aasta suvel Taanis, üle-Euroopalisel ökokogukondade kokkutulekul.
Kuna raamat puudutas mind väga isiklikult, siis minu jaoks hakkas seda lugedes kõlama fraas "õigesti elatud elu". Mäletan siiani, kuidas vastutustundlike maailmaparandajatega ökokülade liikumise kaudu tutvudes (kes kõik alustasid 1960ndatel hipidena, küll siin-, küll sealpool ookeani) kasutati agaralt mõistet "right livelihood" ehk õige elamiseviis, anti välja isegi sellenimelist auhinda (ja ilmselt antakse tänaseni). Igapäevamäsus kaasinimestega kapitalismitingimustes konkureerides ja pidevas stressis elades võivad ehk lillelaste ideaalid tunduda jaburad ja kohati absurdsedki, aga päeva lõpuks loeb ikkagi see ja ainult see, mis su päriselt õnnelikuks teeb, mis annab tunde, et tänane päev läks hästi ja homne tuleb veel parem.
Ideaale ja unistusi jahtides tasub aga meeles pidada, et meie mõtted suudavad meid eksitada ning kõik, mis näib kahtlaselt hea, tasub mitmekordset läbikaalumist enne, kui otsustad sellega kaasa minna. Samas on just 20ndad eluaastad minu meelest see aeg elust, kui kõigele jah öelda ja lasta end kanda nooruse muretusest ja halbade kogemuste puudumisest vahel ka päris hullumeelsetesse seiklustesse. Ent täpselt nagu raamatus lahtikoorunud LSV-traagika, mis on väga eluliselt kirja pandud, ja lõpus kirjeldatud sotsiaalse kihistumise süvenemine, tuletab meile elu ikka ja jälle meelde, et ka kõige ilusam lubadus paremast maailmast (või suhtest) võib olla tühipaljas manipulatsioon.
Soovitan raamatut lugeda kõigil - nii hingelt hipidel kui puritaanidel; lähisuhtevägivalda kogenud inimestel ja vägivallatsejatel ja vaikivatel sõpradel, kes mitte kunagi ohvrit ei taha uskuda, sest see on liiga ebamugav; noortel ja vanadel -, sest lisaks autori isiklikule võõrsil elamise ja kogemise loole rullub raamatus lahti imepärane 20. sajandi (pop)kultuurilugu noore antropoloogi silme läbi. Lugemiselamusele annavad värvi juurde QR-koodid, mis tõepoolest avanevad, ja oma silmaga saab näha ja kõrvaga kuulda nii kirjeldatavatele sündmustele omast videopilti ja muusikat kui ka muud olulist, mida raamatus põhjalikult kirjeldada lihtsalt ei jõuaks. Just see maailma raputanud ühiskondlike muutuste kujunemise lugu on "Minu San Francisco" suur trump paljude teiste reisiraamatute ees.
Kuna raamat puudutas mind väga isiklikult, siis minu jaoks hakkas seda lugedes kõlama fraas "õigesti elatud elu". Mäletan siiani, kuidas vastutustundlike maailmaparandajatega ökokülade liikumise kaudu tutvudes (kes kõik alustasid 1960ndatel hipidena, küll siin-, küll sealpool ookeani) kasutati agaralt mõistet "right livelihood" ehk õige elamiseviis, anti välja isegi sellenimelist auhinda (ja ilmselt antakse tänaseni). Igapäevamäsus kaasinimestega kapitalismitingimustes konkureerides ja pidevas stressis elades võivad ehk lillelaste ideaalid tunduda jaburad ja kohati absurdsedki, aga päeva lõpuks loeb ikkagi see ja ainult see, mis su päriselt õnnelikuks teeb, mis annab tunde, et tänane päev läks hästi ja homne tuleb veel parem.
Ideaale ja unistusi jahtides tasub aga meeles pidada, et meie mõtted suudavad meid eksitada ning kõik, mis näib kahtlaselt hea, tasub mitmekordset läbikaalumist enne, kui otsustad sellega kaasa minna. Samas on just 20ndad eluaastad minu meelest see aeg elust, kui kõigele jah öelda ja lasta end kanda nooruse muretusest ja halbade kogemuste puudumisest vahel ka päris hullumeelsetesse seiklustesse. Ent täpselt nagu raamatus lahtikoorunud LSV-traagika, mis on väga eluliselt kirja pandud, ja lõpus kirjeldatud sotsiaalse kihistumise süvenemine, tuletab meile elu ikka ja jälle meelde, et ka kõige ilusam lubadus paremast maailmast (või suhtest) võib olla tühipaljas manipulatsioon.
Soovitan raamatut lugeda kõigil - nii hingelt hipidel kui puritaanidel; lähisuhtevägivalda kogenud inimestel ja vägivallatsejatel ja vaikivatel sõpradel, kes mitte kunagi ohvrit ei taha uskuda, sest see on liiga ebamugav; noortel ja vanadel -, sest lisaks autori isiklikule võõrsil elamise ja kogemise loole rullub raamatus lahti imepärane 20. sajandi (pop)kultuurilugu noore antropoloogi silme läbi. Lugemiselamusele annavad värvi juurde QR-koodid, mis tõepoolest avanevad, ja oma silmaga saab näha ja kõrvaga kuulda nii kirjeldatavatele sündmustele omast videopilti ja muusikat kui ka muud olulist, mida raamatus põhjalikult kirjeldada lihtsalt ei jõuaks. Just see maailma raputanud ühiskondlike muutuste kujunemise lugu on "Minu San Francisco" suur trump paljude teiste reisiraamatute ees.
This entire review has been hidden because of spoilers.
January 6, 2026
Meil kõigil on kombeks inimesei kastidesse lahterdada. Kes ta on, mis tüübi esindaja? Välimus saadab muidugi esmasignaali (nii inimeste kui ka raamatute kohta käib see, eksole.)
Terje Toomistu on antropoloog. Inimeste uurija. Yemas on palju uudishimu ja rahutust, osa sellest mõjub mulle nii, et teeb mind ennast ka rahutuks, paneb pöialt hoidma: et tal ikka hästi see lugu lõppeks! Ja siis tuleb rahu, sest tekib tunne, et tegelikult on ta nagunii sellest loost väljaspool. Antropoloog välitöödel!
Minu esmakontakt Terjega on nii ammune, et seda pole isegi minu postkastis alles, ja see on üsna haruldane. Arvan, et see oli 22 aastat tagasi, elasin USAs ja minu poole pöördusid kaks neiut, kes kasutasid meiliaadressi "avantüristid" ja tundsid huvi Ameerikas reisimise vastu. Mõni aeg - ja mõni seiklus - hiljem olin ma kolinud Eestisse, asutanud kirjastuse ja avaldanud Terje ja Beriti avantüristlikus vaimus kirjutatud reisiraamatu "Seitse maailma", kus rändamine toimus nii Lõuna-Ameerikas kui ka teatud ainete abiga "mujal-ilmades". Möödus veel aastaid, Terje ja Berit seiklesid koos vist küll kõigis maailmajagudes, minu postkastist leiab jälgi näiteks šamaanide otsingutest Aafrikas ja Siberis ning õppimisest Venemaal, plaanitud raamatud jäidki vaid plaanideks. Nende ühisest Indoneesiasse õppima minekust sündis Beriti "Minu Indoneesia", kuigi oli teada, et Terje kogemused sealkandis olid vähemasti sama põnevad.
Edasi läks nii, et sattusime Terjega enamvähem ühte aegruumi umbes kümme aastat tagasi: mina elasin USA idakaldal, tema läänekaldal. Mul polnud õrna aimugi, mis elu ta San Franciscos elab, aga... ehk siiski õrn aim oli, arvestades tema tausta ja arvestades seda, et ta oli läinud küll prestiižse stipendiumiga uhke ülikooli kraadiõppesse, aga ikkagi hipiliikumise ajaloolisse epitsentrisse, maailma hipi-pealinna. Palusin teda korduvalt, et kirjuta meile raamat.
MIKS see lubadus tal kümneks aastaks ripakile jäi, sain ma aru siis, kui lõpuks - anno 2025 - käsikirja nägin. Tegevuskeskkond oli üsna hull, võite aimata, teemadeks kanep, LSD, seksikad peod ja paraadid, aga selle hulluse sees juhtus üks lugu. Mis täpsemalt, saate raamatust lugeda.
Ma tulen aga tagasi selle algse küsimuse juurde: mis kasti Terjet inimesena lahterdada? Kas "antropoloog" on eraldi inimtüüp või on see legaalselt aktsepteeritud vabandus, mis võimaldab olla see, kes sa tegelikult oled? Või on see vabandus mängimiseks, rollide proovimiseks? Ma olen seda ka varem mõelnud, tean näiteks ühte antropoloogi, kes uuris seto kultuuri ja ostis seepeale endale Setomaale maakodu, hakkas ka ise "seestuma" või teisiti võttes, setot mängima, või hoopis osalusvaatlust tegema.
Seda, kuidas Terje sulandub San Franciscosse, saab raamatu käigus jälgida. Lugedes toimub see kiirelt ja lugeja konservatiivsuse piirid võivad takistusena ette tulla. Me võtsime toimetades mõne stseeni kirjelduse välja, eks mahtu oli ka ülearu ning tundus, et ka proportsioon läks liiga paigast, meil polnud vaja iga pidu kirjeldada. Ühes inimeses - peategelases Terjes - olid korraga pulbitsemas teadlasekarjäär (ka see areneb raamatu lehekülgedel, saame aimu akadeemilisest maailmast), aga ka noor enda piire avatas seiklejahing (vihje seksikatele paraadidele-pidudele), ja muidugi armastust otsiv naine, kes valmis riske võtma, kuni peab paluma sõpru appi (vihje "sellele loole").
PS. Kõige lõpus, lisaloona, on kümme soovitust neile, kes turistina SF-sse sattuvad. Aga ilmselgelt on see siin midagi muud kui reisisoovitusraamat.
Terje Toomistu on antropoloog. Inimeste uurija. Yemas on palju uudishimu ja rahutust, osa sellest mõjub mulle nii, et teeb mind ennast ka rahutuks, paneb pöialt hoidma: et tal ikka hästi see lugu lõppeks! Ja siis tuleb rahu, sest tekib tunne, et tegelikult on ta nagunii sellest loost väljaspool. Antropoloog välitöödel!
Minu esmakontakt Terjega on nii ammune, et seda pole isegi minu postkastis alles, ja see on üsna haruldane. Arvan, et see oli 22 aastat tagasi, elasin USAs ja minu poole pöördusid kaks neiut, kes kasutasid meiliaadressi "avantüristid" ja tundsid huvi Ameerikas reisimise vastu. Mõni aeg - ja mõni seiklus - hiljem olin ma kolinud Eestisse, asutanud kirjastuse ja avaldanud Terje ja Beriti avantüristlikus vaimus kirjutatud reisiraamatu "Seitse maailma", kus rändamine toimus nii Lõuna-Ameerikas kui ka teatud ainete abiga "mujal-ilmades". Möödus veel aastaid, Terje ja Berit seiklesid koos vist küll kõigis maailmajagudes, minu postkastist leiab jälgi näiteks šamaanide otsingutest Aafrikas ja Siberis ning õppimisest Venemaal, plaanitud raamatud jäidki vaid plaanideks. Nende ühisest Indoneesiasse õppima minekust sündis Beriti "Minu Indoneesia", kuigi oli teada, et Terje kogemused sealkandis olid vähemasti sama põnevad.
Edasi läks nii, et sattusime Terjega enamvähem ühte aegruumi umbes kümme aastat tagasi: mina elasin USA idakaldal, tema läänekaldal. Mul polnud õrna aimugi, mis elu ta San Franciscos elab, aga... ehk siiski õrn aim oli, arvestades tema tausta ja arvestades seda, et ta oli läinud küll prestiižse stipendiumiga uhke ülikooli kraadiõppesse, aga ikkagi hipiliikumise ajaloolisse epitsentrisse, maailma hipi-pealinna. Palusin teda korduvalt, et kirjuta meile raamat.
MIKS see lubadus tal kümneks aastaks ripakile jäi, sain ma aru siis, kui lõpuks - anno 2025 - käsikirja nägin. Tegevuskeskkond oli üsna hull, võite aimata, teemadeks kanep, LSD, seksikad peod ja paraadid, aga selle hulluse sees juhtus üks lugu. Mis täpsemalt, saate raamatust lugeda.
Ma tulen aga tagasi selle algse küsimuse juurde: mis kasti Terjet inimesena lahterdada? Kas "antropoloog" on eraldi inimtüüp või on see legaalselt aktsepteeritud vabandus, mis võimaldab olla see, kes sa tegelikult oled? Või on see vabandus mängimiseks, rollide proovimiseks? Ma olen seda ka varem mõelnud, tean näiteks ühte antropoloogi, kes uuris seto kultuuri ja ostis seepeale endale Setomaale maakodu, hakkas ka ise "seestuma" või teisiti võttes, setot mängima, või hoopis osalusvaatlust tegema.
Seda, kuidas Terje sulandub San Franciscosse, saab raamatu käigus jälgida. Lugedes toimub see kiirelt ja lugeja konservatiivsuse piirid võivad takistusena ette tulla. Me võtsime toimetades mõne stseeni kirjelduse välja, eks mahtu oli ka ülearu ning tundus, et ka proportsioon läks liiga paigast, meil polnud vaja iga pidu kirjeldada. Ühes inimeses - peategelases Terjes - olid korraga pulbitsemas teadlasekarjäär (ka see areneb raamatu lehekülgedel, saame aimu akadeemilisest maailmast), aga ka noor enda piire avatas seiklejahing (vihje seksikatele paraadidele-pidudele), ja muidugi armastust otsiv naine, kes valmis riske võtma, kuni peab paluma sõpru appi (vihje "sellele loole").
PS. Kõige lõpus, lisaloona, on kümme soovitust neile, kes turistina SF-sse sattuvad. Aga ilmselgelt on see siin midagi muud kui reisisoovitusraamat.
December 30, 2025
Esmalt, uhh, mis lugu!
Kogu lugemise aja kummitas mu peas "mõtle, kui see raamat oleks ilmunud kümme aastat tagasi"... See kreisipööra vikerkaarevärviline ja psühhedeelne elu oleks raputanud korralikult. Tänasel päeval enam suurt sensatsiooni ei ole, ent huvitav ja tausta avav sissevaade loomulikult jääb. Pealegi austan ma iga kell autori soovi kogetul laagerduda lasta.
Autor, 28 aastat vana, läheb pärast bakat ja kahte cum laude magistrikraadi Fulbrighti stipendiaadina Berkeley ülikooli doktoritööd kirjutama. Ega tal enne San Franciscot ka just hallides toonides elu ole olnud (Indoneesia transsooliste naiste ehk waria´de uurimine, rännud Lõuna-Ameerikas; lugege tema koos Beritiga kirjutatud "Seitset maailma") ), aga nüüd keeratakse ikka kohe mitu vinti peale. Kuna nii doktoritöö kui ka käsil olev filmiprojekt Nõukogude hipidest soosivad osaluseksperimente subkultuursetes seltskondades, siis neid siin lehekülgedel ka kamaluga tuleb. Ja nii lükkab Terje ise ka üha sagedamini jalga peput paljastavad püksikesed või hullutavalt kirju trikoo ja läheb linna peale hula-rõngast keerutama, kinnistesse klubidesse, proovib erinevaid psühhedeelikume, shibari-kunsti (lugege ka "Minu Rumeeniat") jne, jne.
Ja siinkohal tulevadki mängu need eelpool mainitud kümme aastat. Ma kahtlustan, kui autor oleks oma kogemuse kohe kuumalt kirja pannud, siis oleks ehk puudu analüüsiv osa. Täna arutleb ta erinevate nähtuste tagamaade üle, oskab märgata, kas ja millist efekti need tema peal mängivad, ta leiab seoseid, aga ka ebakõlasid. Nii moodustub kokku nauditav ja silmaringi avardav tervikpilt. Küps vaade kogu seiklusele ja karvastele ja sulelistele.
Ma nüüd valdavalt mainisin seda subkultuuride kirjumirjut skenet, aga tegelikult on siin peidus veel üks teine lugu, mille raamatusse raiumine oli küllap kõige keerulisem otsus autori südames. Tunnustan! Ja olemata ise neis kingades kunagi olnud, tundub mulle, et ta on selle mustri väga hästi kirja saanud.
Kogu lugemise aja kummitas mu peas "mõtle, kui see raamat oleks ilmunud kümme aastat tagasi"... See kreisipööra vikerkaarevärviline ja psühhedeelne elu oleks raputanud korralikult. Tänasel päeval enam suurt sensatsiooni ei ole, ent huvitav ja tausta avav sissevaade loomulikult jääb. Pealegi austan ma iga kell autori soovi kogetul laagerduda lasta.
Autor, 28 aastat vana, läheb pärast bakat ja kahte cum laude magistrikraadi Fulbrighti stipendiaadina Berkeley ülikooli doktoritööd kirjutama. Ega tal enne San Franciscot ka just hallides toonides elu ole olnud (Indoneesia transsooliste naiste ehk waria´de uurimine, rännud Lõuna-Ameerikas; lugege tema koos Beritiga kirjutatud "Seitset maailma") ), aga nüüd keeratakse ikka kohe mitu vinti peale. Kuna nii doktoritöö kui ka käsil olev filmiprojekt Nõukogude hipidest soosivad osaluseksperimente subkultuursetes seltskondades, siis neid siin lehekülgedel ka kamaluga tuleb. Ja nii lükkab Terje ise ka üha sagedamini jalga peput paljastavad püksikesed või hullutavalt kirju trikoo ja läheb linna peale hula-rõngast keerutama, kinnistesse klubidesse, proovib erinevaid psühhedeelikume, shibari-kunsti (lugege ka "Minu Rumeeniat") jne, jne.
Ja siinkohal tulevadki mängu need eelpool mainitud kümme aastat. Ma kahtlustan, kui autor oleks oma kogemuse kohe kuumalt kirja pannud, siis oleks ehk puudu analüüsiv osa. Täna arutleb ta erinevate nähtuste tagamaade üle, oskab märgata, kas ja millist efekti need tema peal mängivad, ta leiab seoseid, aga ka ebakõlasid. Nii moodustub kokku nauditav ja silmaringi avardav tervikpilt. Küps vaade kogu seiklusele ja karvastele ja sulelistele.
Ma nüüd valdavalt mainisin seda subkultuuride kirjumirjut skenet, aga tegelikult on siin peidus veel üks teine lugu, mille raamatusse raiumine oli küllap kõige keerulisem otsus autori südames. Tunnustan! Ja olemata ise neis kingades kunagi olnud, tundub mulle, et ta on selle mustri väga hästi kirja saanud.
January 5, 2026
Oli meeldivat äratundmist sellest samast San Franciscost, mida ma ka ise külastasin umbestäpselt samal ajal kui raamatu tegevus aset leiab. See on ka üks minu kolmest lemmiklinnast Californias - võib-olla asuks isegi poodiumi kõrgeimal astmel kuid probleemid kodutute ja tänaval jõlkuvate vaimuhaigetega jahendab tundeid, nii minul kui ka autoril. Kõikide võimaluste maa on paljude jaoks mitte-mingite-väljavaadete maa. Ning aastate jooksul läheb olukord aina hullemaks, nagu ka epiloogist järeldada võib.
Raamat üldjoontes meeldis ja andis hea võimaluse põigata sinna maailma millest ma eriti midagi ei tea. Autori julgus avastada, katsetada, eksperimenteerida oli ühtaegu inspireeriv kui hirmutav. Aga millal siis veel seda kõike teha kui mitte oma 20-ndates eluaastates, kui oleme kõige targemad ja teadjamad, kõige energilisemad, kõige lõbujanulisemad, kõige kõigemad...maailm on meie, oleks ainult taskutes seda va kõlisevat rohkem.
Ja siis, aastate möödudes heidame pilgu tagasi möödunule ja mõtleme kahe käega peast kinni haarates: "Issand, mida ma küll mõtlesin", nostalgitsemisega samal ajal ka natukene rahulolevalt muheledes, et need seiklused tehtud sai, sest enam küll ei jaksaks.
Ütlevad ju ka laulusõnad: "Noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi".
Raamat üldjoontes meeldis ja andis hea võimaluse põigata sinna maailma millest ma eriti midagi ei tea. Autori julgus avastada, katsetada, eksperimenteerida oli ühtaegu inspireeriv kui hirmutav. Aga millal siis veel seda kõike teha kui mitte oma 20-ndates eluaastates, kui oleme kõige targemad ja teadjamad, kõige energilisemad, kõige lõbujanulisemad, kõige kõigemad...maailm on meie, oleks ainult taskutes seda va kõlisevat rohkem.
Ja siis, aastate möödudes heidame pilgu tagasi möödunule ja mõtleme kahe käega peast kinni haarates: "Issand, mida ma küll mõtlesin", nostalgitsemisega samal ajal ka natukene rahulolevalt muheledes, et need seiklused tehtud sai, sest enam küll ei jaksaks.
Ütlevad ju ka laulusõnad: "Noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi".
January 30, 2026
Kõik ilmselt teavad juba mu head suhet Minu-sarja raamatutega. Kui ma nägin, et selle raamatu esitlus on tulemas, siis ma teadsin, et ma pean minema, sest mind köitis juba ainuüksi selle raamatu kaas 🤩 Esitlus aga oli nii põnev, et alustasin raamatu lugemisega kohe rongiga kodu poole sõites.
Ja ma ei pidanud pettuma!
Tõeliselt põnev lugemiselamus. Küll aga ei ole see reisikiri, vaid pigem memuaar. Nagu autor ise ütles, siis see raamat on illusioonide purunemisest. Ma saan öelda, et nõustun, sest see milliste ootustega algas raamat ja millise reaalsusega see lõppes… No olid ikka erinevad küll.
Ma olen ise ka San Franciscos mõne päeva veetnud, aga kuna see oli nii põgus külastus, siis mul väga palju äratundmis hetki polnud.
Kas ma soovitan! Kindlasti! Aga ära lähene kui reisikirjale, vaid pigem avatud meelega 😅
Ja ma ei pidanud pettuma!
Tõeliselt põnev lugemiselamus. Küll aga ei ole see reisikiri, vaid pigem memuaar. Nagu autor ise ütles, siis see raamat on illusioonide purunemisest. Ma saan öelda, et nõustun, sest see milliste ootustega algas raamat ja millise reaalsusega see lõppes… No olid ikka erinevad küll.
Ma olen ise ka San Franciscos mõne päeva veetnud, aga kuna see oli nii põgus külastus, siis mul väga palju äratundmis hetki polnud.
Kas ma soovitan! Kindlasti! Aga ära lähene kui reisikirjale, vaid pigem avatud meelega 😅
March 14, 2026
Terje võtab meid kaasa ühele vahetusaastale San Franciscos ning meie õnneks on Terje otsustanud juba aasta alguses öelda kogemustele pigem jah. Kirjud inimesed igast ühiskonna kihist, kinky'd peod, fluiidne sugu ja enesemääratlus voolab ühes rütmis erinevate mõnuainete lisaväärtusega, mis see situatsioonidele pakub.
Terje terane kuid aus antropoloogi silm on tabanud lennukaid detaile ning vastupidiselt teaduslikule uurimusele, kuuleme me ka autori isiklikke muresid, mõtteid ja inimlikke tundeid.
Terje terane kuid aus antropoloogi silm on tabanud lennukaid detaile ning vastupidiselt teaduslikule uurimusele, kuuleme me ka autori isiklikke muresid, mõtteid ja inimlikke tundeid.
February 2, 2026
Kahjuks ei meeldinud. Kui ise sinnakanti reisiksin, siis raamatus kirjeldatud kohad ja kogemused poleks need, mida ise otsima läheks. Jäi ühekülgseks, aga paar huvitavamat peatükki oli ka.
California (LA, SF jm linnad) pole kunagi mu unelmate reisisihtide hulka kuulunud, see raamat viis nad bucketlisti põhja.
Kas on nii hea mõte kirjeldada avameelselt oma katsetusi meelemürkidega, andes noorele lugejale sõnumi - tasub ikka teha ja proovida, näe 10 aastat hiljem on ikkagi edukas inimene.
California (LA, SF jm linnad) pole kunagi mu unelmate reisisihtide hulka kuulunud, see raamat viis nad bucketlisti põhja.
Kas on nii hea mõte kirjeldada avameelselt oma katsetusi meelemürkidega, andes noorele lugejale sõnumi - tasub ikka teha ja proovida, näe 10 aastat hiljem on ikkagi edukas inimene.
May 6, 2026
Sain targemaks san francisco kohta ja sain aru et ma ei taha sinna reisida. Minuarust looduskauge maailmavaade sealsetel inimestel. Ained pole elu keskpunkt. Raamatu sisu oli ka pigem ühekülgne
Displaying 1 - 9 of 9 reviews