Mirr on kõigest üheksateist ja alles välja rabelenud sügavast depressioonist, kui hakkab Midarite juures liitpuudega poisi hoidjaks. Temast saab aastateks perekonna oluline liige. Lisaks tulevikuplaanidele annab see töö talle sõpruse pere vanema lapse Andersiga. Ometi kraabib Midarite juurest leitud soojus ja kuuluvustunne lahti ka vanu haavu, mis tuletavad noorele naisele pidevalt meelde tema enda kaotusi. „Andersi hoidja“ pälvis 2025. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Margus Karu Sihtasutuse eripreemia. See on Laura Evisalu neljas romaan. Kui „Juhused“ (2021), „Oodates Norra kuningat“ (2023) ja „Õiged mehed“ (2024) olid suunatud noortele, siis seda lugu peab autor sobilikuks kõigile, kes on kunagi kellegi teise pärast väga südant valutanud.
19aastane kiirelt täiskasvanuks saanud Mirr on maadelnud pikalt oma kaotusvalu ja deemonitega. Gümnaasiumi lõppedes ei tea ta, milliseid valikuid elus edasi teha ja ema soovitab teda oma sõbrannale tema sõbralikku 4aastast üsna passiivset puudega last hooldama. Mirr sobis selle töö peale väga hästi ja on üsna pea nagu pereliige. Mirr kiindub väga ka temast neli aastat nooremasse perepoega, kellega neil on pikad südamest südamesse jutuajamised. Dialoogid on kui psühholoogiaõpikust välja karanud ja eeskujuks kõigile teismeliste muredega kimpus olevatele inimestele. Alati aga ei piisa vaid sellest kui öeldakse kõiki õigeid sõnu ning oma vead tuleb siiski ise läbi teha. Sobib pisut kogenenumale noorele lugejale ning kõigile keda paelub inimpsühholoogia.
valus.... nii valus ... üks väheseid raamatuid, mida olen lugenud aeglasemalt.. ---- 6000 sammu (karges õhus) hiljem.... jah, sõltuvusel on tõesti mitu palet ja igaüks neist võtab võimaluse endasse kaeda...