What do you think?
Rate this book
Kaarnakirjas
Nelja aastaaja aed. Jutuvõistluse paremik
Kogumik sisaldab kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu poolt korraldatud 2025. aasta ulmejuttude jutuvõistluse parimaid töid. Võidutöö, mis on kogumikule nime andnud, on inspireeritud Jaapani aia- ja teekunstist. Autorit õnnitles ka Jaapani Suursaatkond.
Kogumikus on lisaks muinasjutulisele mõtisklusele ajalikkusest, ilust ja täiuslikkuse ihalusest, mis võidutöös käsitlemist leiavad, ka hoogsaid põnevikke, folkloorset kõhedust ja urbanistlikku düstoopiat, humoorikat fantaasiat ning tehisintellekti ja inimaju sümbioose lahkavaid jutte.
Autorid: Kadri Umbleja, Kristi Reisel, Jaagup Mahkra, Mia Lisette Tamme, Siim Veskimees, Timo Talvik, Karri Tiigisoon, Seio Saks, Eeva Jeletsky, Kaupo Sempelson. Sari Kaarnakirjas ilmub Kaarnakirjas Kirjastuse ja Kirjastus Fantaasia koostöös.
Kogumikus on lisaks muinasjutulisele mõtisklusele ajalikkusest, ilust ja täiuslikkuse ihalusest, mis võidutöös käsitlemist leiavad, ka hoogsaid põnevikke, folkloorset kõhedust ja urbanistlikku düstoopiat, humoorikat fantaasiat ning tehisintellekti ja inimaju sümbioose lahkavaid jutte.
Autorid: Kadri Umbleja, Kristi Reisel, Jaagup Mahkra, Mia Lisette Tamme, Siim Veskimees, Timo Talvik, Karri Tiigisoon, Seio Saks, Eeva Jeletsky, Kaupo Sempelson. Sari Kaarnakirjas ilmub Kaarnakirjas Kirjastuse ja Kirjastus Fantaasia koostöös.
425 pages, Hardcover
Published November 1, 2025
3 people are currently reading
10 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 of 1 review
March 31, 2026
2025. aasta jutuvõistluse kogumik ilmus seekord väheke teistmoodi. Kui tavaliselt on selleks Täheaja erinumber, siis nüüd koguti toetust läbi Hooandja ning kogumik ilmub Kaarnakirjas sarjas. Raamatu sisu kokkupaneku eest hoolitses Kati Metsaoks ja kaubandusliku välimuse ning juttude illustratsioonide eest ikka Liis Roden. Ma ei saa kuidagi ümber ka sarja kujundusest, mis minu arvates on üks parimaid kodumaiseid ulmesarju. Lisaks kümnele parimale jutule on see kord ka üks raamatu-aastale vastav boonuslugu ning tänamatut žürii ülesannet täitnud Mairi Lauriku retrospektiiv. Üldiselt oli juttude tase suhteliselt ühtlane, aga erinevalt eelnevatest kogumikest ei tekkinud mul ühegagi neist mingit väga head emotsionaalselt sidet. Ei olnud väga suuri üllatusi ning kohati puudus lugudes ka nooruslik energia. Kirjatükid tundusid isegi liiga lihvitud, komplektsed ja täiskasvanulikud ning sellest tulenevalt ositi ka tuimad ja aeglased. Mitte et lood kehvad oleks olnud, lihtsalt mulle ei jäänud sealt midagi ekstra säravat meelde.
Kogumiku võidulugu Nelja aastaaja aed (Kadri Umbeja) võrgutab lugejat eksootilise Jaapani kultuuri ja mütoloogiaga. Ilusad kirjeldused vahelduvad kahe tegelase minevikukildudega ja hillitsetud tunnetepuhangutega. Aga ega seal loos midagi enamat väga meelde ei jäänudk: ilus, tundeline ning pidurdatud tempo, et tõusva päikese maale omaselt viisaka fassaadi taha jääda.
Teisele kohale jõudnud lugu, Kuidas tappa bürokraati (Kristi Reisel) on samuti asetatud Jaapani kultuuriruumi, küll on tegemist hoopis kaasaegse linna-fantaasiaga. Oma tempokuse ja ladususe poolest minu jaoks kogumiku kõige parem lugu. Pidevad pöörded, elavad tegelased suudavad lugeja tähelepanu köita ning igav ei hakka, kuigi ka siin on tunda seda sunnitud vaos hoidmist ja hea näo tegemist.
Veidi seiklusi toob ka kolmandale kohale jõudnud lugu Callendori raudne rusikas (Jaagup Mahkra), aga kui tavaliselt on tal lugudes ikka natukene müstilisi elemente, fantaasiakilluke sees ning ka korralik ports poisilikku seiklust, siis seekord on tegu väga puhtatõulise ning ka täiskasvanuliku kosmoseseiklusega. Endale omaselt suudab autor luua väga mitmekihilise maailma ning mitmepalgelisi tegelasi. Samas peategelase käitumine oli veidi liiga ettearvatav, selline tüüpiline rogue.
Neljandale kohale jõudnud jutt, Tartu on minu linn (Kirstel Reisel) jättis mulle veidi sellise imeliku maitse suhu. Ühtpidi on väga hästi kirjutatud linnafantaasia, tegelased ka enam-vähem, samastuda ja aru saada imelihtne. Teisalt aga on kogu jutu sisu selline paras paroodia ning väga konstrueeritud kontseptsioon. Fookus ka ei püsinud kuidagi korralikult paigas, kohati väga konkreetne ja hea minekuga, siis jälle läks hajus laiali: liiga palju erinevaid lisadetaile ei teinud lugu paremaks, vaid pigem kärpisid lugemise ladusust.
Viienda koha väärilise loo Must isand kõrvalkorterist (Mia LIsette Tamme) pealkirja järgi ei meenunudki üldse, et millega on tegu ehk siis väga hästi meelde ei jäänud. Peale ülevaatust selgus, et antud jutu peamiseks tugevuseks oli mitmekesine maailmaloome, aga muidu pigem selline veidi isegi absurdne jutt, kus maailmade vahel rännates muutuvad ka raamistikud maailmadele ning lugejal ei ole tegelikult mingit kindlat alust ja teadmist, et mis antud maailmas võimalik üldse oleks.
Kümnendiku teist pool alustas lugu Kes meist ei tahaks olla inimene (Siim Veskimees), mis on igati ontlik ja mitmekesine teadusulme. Korraliku maailmaloomega jutus on nii märulit, parajalt intriige, loo pöördeid kui ka jänesehaake. Kuid mul on täpselt selline tunne, et justkui mingi 10%-20% jutust oleks jäänud kirja panemata ning tänu sellele on lugu ka veidi vähem ladusam. Ma nõustun, et ei peagi alati kõik ära rääkima, aga mul oli kogu aeg selline tunne, et justkui oleks mingi osa tekstist lugemata jätnud.
Järgnevale, seitsmendale kohale maandus Timo Talviku repertuaaris nii omane LitRPG Legendaarne professor Jänespüks, mis oma tempokuse ja mitmekesisusega kindlasti lugejat rõõmustavad. Ainult temaatika oli veidi liiga parodiseeriv, kuigi kohati oli päris naljakas, siis korduvalt sarnaseid nalju tehes muutuvad nad lugejatele päris tüütuks. Teisalt aga kogu arvutimängu progressioon, mis lugejat endaga kaasa tõmbas, et koos peategelasega kogemuspunkte koguda oli väga korralikult vormistatud ning selles osas allahindlust ei tehtud.
Seejärel pakub kogumik meile loo zombidest või õigemini inimautomaatidest. Zombie business ehk headus võidab (Karri Tiigisoon) käsitleb jällegi veidi humoristlikus prismas inimloomusega mängimist ja biohäkkimise eetilisust. Kui kogu loosse kaasatakse ka natsionalistid, siis on kogu tulemus veidi Iron Sky laadne toode. Mulle idee meeldis, aga selle edasi andmine oli kuidagi veidi hillitsetud ja ei tekkinud ka peategelasega sellist head sidet, samas ega igav ka otseselt ei hakanud.
Üheksandale kohale platseerus jutu Fuuga (Seio Saks), mis minu jaoks on selline paras pundar teadusulmet ja futuristlikku sotsiaalset ühiskonnakäsitlust. Ideid oli omajagu, aga actionit minu jaoks liiga vähe, pigem täitis loos põhirõhku teoreetiline heitamine kogu suhteliselt abstraktse süžee sasipuntra ümber.
Jutuvõistluse esikümnesse mahtus ka veel õduslugu Kösteraat (Eeva Jeletsky). Ja ikka selline korralik ajalooline, detailirohke, etnomaiguline, judinaid tekitav hirmulugu põimitud korralikuks raamjutustuseks. Autor toob lugejatele ka teispoolsuse vaatenurga ning see annab jutule kohe sügavust ja mõõdet juurde ning mina isiklikult oleks ta antud kogumikus tunduvalt kõrgemale kohale asetanud
Boonusena on kogumikus ka parim raamatute teemaline jutt Raamatuvaras (Kaup Sempelson). Lühike aga eesmärki täitev õuduslugu ka seegi, kus kerge saamahimu peal väljas olev tegelane peab nentima, et korraliku eeltööta ei ole hõlptulu loota. Lihtne ja ladus lugu, väga palju sügavast ei ole, aga toimib täiesti korraliku meelelahutusena ning suudab lugeja peategelasele kaasa elama panna.
Kogumiku võidulugu Nelja aastaaja aed (Kadri Umbeja) võrgutab lugejat eksootilise Jaapani kultuuri ja mütoloogiaga. Ilusad kirjeldused vahelduvad kahe tegelase minevikukildudega ja hillitsetud tunnetepuhangutega. Aga ega seal loos midagi enamat väga meelde ei jäänudk: ilus, tundeline ning pidurdatud tempo, et tõusva päikese maale omaselt viisaka fassaadi taha jääda.
Teisele kohale jõudnud lugu, Kuidas tappa bürokraati (Kristi Reisel) on samuti asetatud Jaapani kultuuriruumi, küll on tegemist hoopis kaasaegse linna-fantaasiaga. Oma tempokuse ja ladususe poolest minu jaoks kogumiku kõige parem lugu. Pidevad pöörded, elavad tegelased suudavad lugeja tähelepanu köita ning igav ei hakka, kuigi ka siin on tunda seda sunnitud vaos hoidmist ja hea näo tegemist.
Veidi seiklusi toob ka kolmandale kohale jõudnud lugu Callendori raudne rusikas (Jaagup Mahkra), aga kui tavaliselt on tal lugudes ikka natukene müstilisi elemente, fantaasiakilluke sees ning ka korralik ports poisilikku seiklust, siis seekord on tegu väga puhtatõulise ning ka täiskasvanuliku kosmoseseiklusega. Endale omaselt suudab autor luua väga mitmekihilise maailma ning mitmepalgelisi tegelasi. Samas peategelase käitumine oli veidi liiga ettearvatav, selline tüüpiline rogue.
Neljandale kohale jõudnud jutt, Tartu on minu linn (Kirstel Reisel) jättis mulle veidi sellise imeliku maitse suhu. Ühtpidi on väga hästi kirjutatud linnafantaasia, tegelased ka enam-vähem, samastuda ja aru saada imelihtne. Teisalt aga on kogu jutu sisu selline paras paroodia ning väga konstrueeritud kontseptsioon. Fookus ka ei püsinud kuidagi korralikult paigas, kohati väga konkreetne ja hea minekuga, siis jälle läks hajus laiali: liiga palju erinevaid lisadetaile ei teinud lugu paremaks, vaid pigem kärpisid lugemise ladusust.
Viienda koha väärilise loo Must isand kõrvalkorterist (Mia LIsette Tamme) pealkirja järgi ei meenunudki üldse, et millega on tegu ehk siis väga hästi meelde ei jäänud. Peale ülevaatust selgus, et antud jutu peamiseks tugevuseks oli mitmekesine maailmaloome, aga muidu pigem selline veidi isegi absurdne jutt, kus maailmade vahel rännates muutuvad ka raamistikud maailmadele ning lugejal ei ole tegelikult mingit kindlat alust ja teadmist, et mis antud maailmas võimalik üldse oleks.
Kümnendiku teist pool alustas lugu Kes meist ei tahaks olla inimene (Siim Veskimees), mis on igati ontlik ja mitmekesine teadusulme. Korraliku maailmaloomega jutus on nii märulit, parajalt intriige, loo pöördeid kui ka jänesehaake. Kuid mul on täpselt selline tunne, et justkui mingi 10%-20% jutust oleks jäänud kirja panemata ning tänu sellele on lugu ka veidi vähem ladusam. Ma nõustun, et ei peagi alati kõik ära rääkima, aga mul oli kogu aeg selline tunne, et justkui oleks mingi osa tekstist lugemata jätnud.
Järgnevale, seitsmendale kohale maandus Timo Talviku repertuaaris nii omane LitRPG Legendaarne professor Jänespüks, mis oma tempokuse ja mitmekesisusega kindlasti lugejat rõõmustavad. Ainult temaatika oli veidi liiga parodiseeriv, kuigi kohati oli päris naljakas, siis korduvalt sarnaseid nalju tehes muutuvad nad lugejatele päris tüütuks. Teisalt aga kogu arvutimängu progressioon, mis lugejat endaga kaasa tõmbas, et koos peategelasega kogemuspunkte koguda oli väga korralikult vormistatud ning selles osas allahindlust ei tehtud.
Seejärel pakub kogumik meile loo zombidest või õigemini inimautomaatidest. Zombie business ehk headus võidab (Karri Tiigisoon) käsitleb jällegi veidi humoristlikus prismas inimloomusega mängimist ja biohäkkimise eetilisust. Kui kogu loosse kaasatakse ka natsionalistid, siis on kogu tulemus veidi Iron Sky laadne toode. Mulle idee meeldis, aga selle edasi andmine oli kuidagi veidi hillitsetud ja ei tekkinud ka peategelasega sellist head sidet, samas ega igav ka otseselt ei hakanud.
Üheksandale kohale platseerus jutu Fuuga (Seio Saks), mis minu jaoks on selline paras pundar teadusulmet ja futuristlikku sotsiaalset ühiskonnakäsitlust. Ideid oli omajagu, aga actionit minu jaoks liiga vähe, pigem täitis loos põhirõhku teoreetiline heitamine kogu suhteliselt abstraktse süžee sasipuntra ümber.
Jutuvõistluse esikümnesse mahtus ka veel õduslugu Kösteraat (Eeva Jeletsky). Ja ikka selline korralik ajalooline, detailirohke, etnomaiguline, judinaid tekitav hirmulugu põimitud korralikuks raamjutustuseks. Autor toob lugejatele ka teispoolsuse vaatenurga ning see annab jutule kohe sügavust ja mõõdet juurde ning mina isiklikult oleks ta antud kogumikus tunduvalt kõrgemale kohale asetanud
Boonusena on kogumikus ka parim raamatute teemaline jutt Raamatuvaras (Kaup Sempelson). Lühike aga eesmärki täitev õuduslugu ka seegi, kus kerge saamahimu peal väljas olev tegelane peab nentima, et korraliku eeltööta ei ole hõlptulu loota. Lihtne ja ladus lugu, väga palju sügavast ei ole, aga toimib täiesti korraliku meelelahutusena ning suudab lugeja peategelasele kaasa elama panna.
Displaying 1 of 1 review