What do you think?
Rate this book
Kriminaalne raamatukogu #7
Vaarisa moodi
Kui ühes Tartu kõrvaltänavas toimub veretöö, on see linnarahva jaoks tragöödia.
Harry Virma jaoks on see võimalus. Võimalus oma vanavanaisa maja tagasi saada.
„Vaarisa moodi“ on auhinnatud autori Jaagup Mahkra esimene kriminull, mis saavutas 2025. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda koha. See on reibas ja tänapäevane mõrvalugu, mida asub lahendama ebaharilik detektiiv.
„Vaarisa moodi“ tegevus leiab aset suvises Tartus, Karlova aedade keskel. Lugu vaatleb tolle väikese puust linna kummalisi asukaid ja nende elu läbi sisserändaja silmade.
Harry Virma on väliseestlane, võõras, eikeegi. Ta ei ole eales ühtki kuritegu uurinud. Ometi võtab ta juhtumi käsile, sest sellest sõltub tema perekonna pärand.
Kas ta teeb oma vanavanaisa mälestusele au või häbi?
Harry Virma jaoks on see võimalus. Võimalus oma vanavanaisa maja tagasi saada.
„Vaarisa moodi“ on auhinnatud autori Jaagup Mahkra esimene kriminull, mis saavutas 2025. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda koha. See on reibas ja tänapäevane mõrvalugu, mida asub lahendama ebaharilik detektiiv.
„Vaarisa moodi“ tegevus leiab aset suvises Tartus, Karlova aedade keskel. Lugu vaatleb tolle väikese puust linna kummalisi asukaid ja nende elu läbi sisserändaja silmade.
Harry Virma on väliseestlane, võõras, eikeegi. Ta ei ole eales ühtki kuritegu uurinud. Ometi võtab ta juhtumi käsile, sest sellest sõltub tema perekonna pärand.
Kas ta teeb oma vanavanaisa mälestusele au või häbi?
172 pages, Paperback
Published November 19, 2025
1 person is currently reading
102 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
January 21, 2026
Väga-väga lahe kõik nurgad ja uksed ära tunda, igale karlovlasele kena lugemine.
Igati väärt krimilugu, põnevad pöörded olemas ja saaks küll filmi ka vändata sellest.
Vahva kiire lugemine. :)
Igati väärt krimilugu, põnevad pöörded olemas ja saaks küll filmi ka vändata sellest.
Vahva kiire lugemine. :)
January 17, 2026
„Vaarisa moodi“ peategelase Harry Virma vanaisa, Tartus toimetanud eradetektiiv Richard põgenes 1944. aastal USA-sse. Kodunes seal ja kasvatas poja, kellest tänaseks on saanud oma pensionipõlve nautiv erusõjaväelane ja seda ilma, et ta korrakski Eestisse tulekut kaaluks. Aga vaat, tema poeg, kirjanikukarjäärist unistav Harry. Nö kolmanda põlvkonna immigrant. Tema tuli. Havailt. Ju järgides südamehäält vm, lootuses leida siit, oma esivanemate kodust Tartust, rahu ja inspiratsiooni. Ja kui inspiratsiooniga tundub, et esialgu ei laabu, siis juurtega läheb paremini. Nimelt leiab Harry Karlovast oma vanaisale kuuluva maja ning täiesti juhuslikult on seal just praegu ka korter müügis. Harry tunneb „oma“ koha kohe ära ja nüüd on tal ainult üks väike probleem: kust leida raha korteri omandamiseks. Ja nagu vanarahvas ütles, kus häda kõige suures, leidub ikka mõni mõrtsuk, kelle tabamise eest vaevatasu makstakse …
Ma ei saa öelda, et mul just Karlovaga eriline side oleks, kuid öise Karlova tunnen ära eksimatult. Raamatu esimene peatükk on minu lemmik. Tühja- ja hämaravõitu, vanadest majadest ääristatud tänavad. See tuttav tunne, kui longid baarist eemale lõbutsejate üha nõrgemaks jäävad kuid siiski pikalt saatvad hääled kannul. Pimedad, kitsa sissepääsuga hoovid ja seal vilksatavad varjud. Vari või vaim või … a, kass, issake, haah, kiiisu, tule siia, ilus loom, kes su siis niimoodi õue jättis … Vanema Tartu vaimu ja vaibi on Mahkra kenasti kätte saanud ja hästi ära kirjeldanud ja see püsib kogu raamatu vältel, e väga atmosfääriline.
Ja siis sealsed asukad. Tegelasi on palju ja seinast seina. Omakasupüüdlikult abivalmitest kohaliku poe valvejoodikutest noore ja pisut häiritud kunstnikuni, nõks aeglaselt mõtlevast politseinikust mitmes mõttes hakkajate nö startup inimesteni. Erinevad sotsiaalsed kihid ja eluviisid, vanuserühmad, mehed ja naised, uus ja vana, Mahkra kirjutab kõik selle loos kokku nii, et tekib miski usutav läbilõige kogukonnast ja selle elust. Jaa, ma tean selliseid inimesi, igaüks oma, suurema või väiksema, kiiksuga, väga elusad ja veenvad. Kui raamatu lugemise ajal huvitas mind, kes ja miks siis ikkagi tappis, siis nüüd, mõned nädalad hiljem, näib just karakterite galerii sellena, mis minu jaoks selle raamatu tegi. Üksikute tegelastega seotud pisistseenid ja detailid. Mõni kartlikult ukse taha varjumine või ukse lukustamise probleem, mõni eriti õnnestunud dialoog (oma ütlusi ei tea mitmendat korda kordav nö tunnistaja nt). Isegi see, et peategelane selline, veidi naiivsevõitu on – ka see klapib hästi taustaga. Samas, eile muljetasime raamatust ka raamatuklubis, kus mitu eakat prouat kiitsid just lugu, pmts kilkasid, et nii põnev, et ei saagi käest panna. Ja ma olen ka sellega nõus, ka mina läksin kirjaniku poolt (ju teadlikult) maha märgitud valerada mööda, kuigi kõheldes, sest motiivi justkui ei paistnud ja … hullult üritan siin praegu süžeed mitte ära rääkida J. Igatahes meeldis mulle raamatu lõpp, ses mõttes, et ega kurjusel polegi alati terve mõistuse seisukohalt mingisugust lõpuni adekvaatset seletust …
Lihtne lugeda, ei ole teab mis tume või verine, ei jää halvas mõttes kummitama. Hästi palju otsekõnet. Raamatus on üks silmapaistvalt nõrk koht kogu ülejäänud tekstiga võrreldes on Harry videokõne emaga, mu meelest nii sisu kui vormi poolest. Psühholoog vs psühhiaater – no selline klišee, et karju appi ja veel odavamat sorti naisteajakirja stiilis esitatult – oleks võinud kuidagi teisiti lahendada. Samas jällegi, ema ja isa kujud on värvikad, huvitavad, lihtsalt ja selgelt kujutletavad. Üldse, kui mulle „Musta venna“ põhjal tundus, et Mahkra on mihkel pööraseid lugusid välja mõtlema, siis selles raamatus ilmneb lisaks põnevale loole ka kirjaniku eriline oskus hästi vähese sõnade arvuga luua ehedaid karaktereid. Loos on ka mitmeid tõsiseid teemasid, mida kirjanik justkui mööda minnes puudutab, no kasvõi see sama nö kolmanda põlvkonna immigrant, kes avastab endas järsku seletamatu tungi juurte suunas, üksildased vanainimesed, isegi veebiturvalisus tuleb lõpus korraks jutuks. Ma pole kindel, kas nende sisse toomine on kirjaniku teadlik otsus või on ta lihtsalt hea vaatleja ja jutustaja, teeb seda kuidagi vaistlikult … Ei tea ja suures plaanis vahet ei ole, need vilksatused on head, lisavad tekstile teatud mõttes natuke kaalu ja jällegi – veenvust, aga ei koorma.
Nii et kokkuvõttes, väga positiivne elamus ja ootan järgmist raamatut. Seejuures, tundub, et pole vahet, saab see siis olema uus ulmekas või krimi (või äkki järg) või hoopis midagi uut.
🙂
Ma ei saa öelda, et mul just Karlovaga eriline side oleks, kuid öise Karlova tunnen ära eksimatult. Raamatu esimene peatükk on minu lemmik. Tühja- ja hämaravõitu, vanadest majadest ääristatud tänavad. See tuttav tunne, kui longid baarist eemale lõbutsejate üha nõrgemaks jäävad kuid siiski pikalt saatvad hääled kannul. Pimedad, kitsa sissepääsuga hoovid ja seal vilksatavad varjud. Vari või vaim või … a, kass, issake, haah, kiiisu, tule siia, ilus loom, kes su siis niimoodi õue jättis … Vanema Tartu vaimu ja vaibi on Mahkra kenasti kätte saanud ja hästi ära kirjeldanud ja see püsib kogu raamatu vältel, e väga atmosfääriline.
Ja siis sealsed asukad. Tegelasi on palju ja seinast seina. Omakasupüüdlikult abivalmitest kohaliku poe valvejoodikutest noore ja pisut häiritud kunstnikuni, nõks aeglaselt mõtlevast politseinikust mitmes mõttes hakkajate nö startup inimesteni. Erinevad sotsiaalsed kihid ja eluviisid, vanuserühmad, mehed ja naised, uus ja vana, Mahkra kirjutab kõik selle loos kokku nii, et tekib miski usutav läbilõige kogukonnast ja selle elust. Jaa, ma tean selliseid inimesi, igaüks oma, suurema või väiksema, kiiksuga, väga elusad ja veenvad. Kui raamatu lugemise ajal huvitas mind, kes ja miks siis ikkagi tappis, siis nüüd, mõned nädalad hiljem, näib just karakterite galerii sellena, mis minu jaoks selle raamatu tegi. Üksikute tegelastega seotud pisistseenid ja detailid. Mõni kartlikult ukse taha varjumine või ukse lukustamise probleem, mõni eriti õnnestunud dialoog (oma ütlusi ei tea mitmendat korda kordav nö tunnistaja nt). Isegi see, et peategelane selline, veidi naiivsevõitu on – ka see klapib hästi taustaga. Samas, eile muljetasime raamatust ka raamatuklubis, kus mitu eakat prouat kiitsid just lugu, pmts kilkasid, et nii põnev, et ei saagi käest panna. Ja ma olen ka sellega nõus, ka mina läksin kirjaniku poolt (ju teadlikult) maha märgitud valerada mööda, kuigi kõheldes, sest motiivi justkui ei paistnud ja … hullult üritan siin praegu süžeed mitte ära rääkida J. Igatahes meeldis mulle raamatu lõpp, ses mõttes, et ega kurjusel polegi alati terve mõistuse seisukohalt mingisugust lõpuni adekvaatset seletust …
Lihtne lugeda, ei ole teab mis tume või verine, ei jää halvas mõttes kummitama. Hästi palju otsekõnet. Raamatus on üks silmapaistvalt nõrk koht kogu ülejäänud tekstiga võrreldes on Harry videokõne emaga, mu meelest nii sisu kui vormi poolest. Psühholoog vs psühhiaater – no selline klišee, et karju appi ja veel odavamat sorti naisteajakirja stiilis esitatult – oleks võinud kuidagi teisiti lahendada. Samas jällegi, ema ja isa kujud on värvikad, huvitavad, lihtsalt ja selgelt kujutletavad. Üldse, kui mulle „Musta venna“ põhjal tundus, et Mahkra on mihkel pööraseid lugusid välja mõtlema, siis selles raamatus ilmneb lisaks põnevale loole ka kirjaniku eriline oskus hästi vähese sõnade arvuga luua ehedaid karaktereid. Loos on ka mitmeid tõsiseid teemasid, mida kirjanik justkui mööda minnes puudutab, no kasvõi see sama nö kolmanda põlvkonna immigrant, kes avastab endas järsku seletamatu tungi juurte suunas, üksildased vanainimesed, isegi veebiturvalisus tuleb lõpus korraks jutuks. Ma pole kindel, kas nende sisse toomine on kirjaniku teadlik otsus või on ta lihtsalt hea vaatleja ja jutustaja, teeb seda kuidagi vaistlikult … Ei tea ja suures plaanis vahet ei ole, need vilksatused on head, lisavad tekstile teatud mõttes natuke kaalu ja jällegi – veenvust, aga ei koorma.
Nii et kokkuvõttes, väga positiivne elamus ja ootan järgmist raamatut. Seejuures, tundub, et pole vahet, saab see siis olema uus ulmekas või krimi (või äkki järg) või hoopis midagi uut.
🙂
January 30, 2026
Milline vahva ja värskendav lugemine eesti kirjanduse päeval. Väga mõnus lugemine, olin kogu aeg hingega sees ja mängisin samuti detektiivi. Romaanivõistluse 3. koht - ei nõustu žüriiga 🤪
Lisapunktid tegevuskoha eest. Olles mitu aastat Karlovas elanud (Kesk tn 🤟), olid need kirjeldused eriti hingelähedased.
Soovitan!
Lisapunktid tegevuskoha eest. Olles mitu aastat Karlovas elanud (Kesk tn 🤟), olid need kirjeldused eriti hingelähedased.
Soovitan!
December 24, 2025
Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
Displaying 1 - 6 of 6 reviews