Kui psühhiaater Ronan Sarda kutsuti Mettry Psühhiaatriakliinikusse, et koostada Emily Terra haiguslugu, ei oleks ta iial osanud aimata, kui sügavalt tüdruku jutustus teda mõjutab ja kuidas vaimuhaigeks tunnistatud patsient võib pöörata tema enda elu pea peale.
Millal muutub üks lugu liiga uskumatuks, et selles võiks veel peituda tõde?
Kus jookseb piir fantaasia ja tegelikkuse vahel ja kellel on õigus otsustada, kummal pool seda piiri keegi seisab?
Kui mitte keegi ei suuda tõestada, et lugu on vale... kas siis on meil üldse õigus selle rääkijat hukka mõista?
"Kui psühhiaatriakliiniku värav tervitab sind nagu vana sõber, siis on maailmas midagi väga viltu läinud, oli Ronan Sarda esimene mõte, kui ta oma hõbehalli Peugeot’ Mettry kliiniku värava ette parkis."
Ütlen kohe ära, et nii selle kui mõne teise Koidu Ferreira hiljutise raamatu puhul on mul olnud au lüüa kaasa proovilugejana, seega olen mitutpidi kallutatud raamatukoi. Samas eks meil kõigil on oma vaatenurgad ning õnneks pole ma ka elukutseline kriitik, et peaksin säilitama range neutraalsuse. Seega võin kohe sirge seljaga ütelda, et mulle "Ära luba mul sündida" meeldis kohe esimese peatüki avalausest alates (mida saab ka vaadata kummardusena ulmeklassika suunas).
Ka edasi läks nagu lepse reega. Kui hästi natuke sissu piiluda, siis psühhiaater Ronan Sarda patsiendiks on pruunisilmne ning tumejuuseline noor naine Emily Terra, kellega mitte keegi ei suuda hakkama saada, saati veel vestlusesse laskuda. Emily tõmbab ja tõukab samal ajal inimesi ning ei saa keegi tast sotti. Ronan on aga teisest puust ning varsti kohtub ta hoopistükkis Aubriella Néhanaga, kelle kodu on hoopis mujal, kohas, kus hinged on enne Maa peale sündimist. Ka on Emily... Aubriella sees paljude põlvede jagu tarkust - ja nii see jutukera end lahti kerib.
Lisaks muule on raamatul imeline kujundus! Ferreira oskab nii hästi kirjutada kui oma raamatute hinge imeilusasti ja õrnalt meikida, riietada. Lisaks väljastpoolt paistvale on ka raamatus sees mõned illustratsioonid, mis annavad mu jaoks tekstile väga palju juurde, toetavad visuaaliga.
Kokkuvõttes: minu jaoks on "Ära luba mul sündida" mitme isikliku lisakihiga, seega elasin Emilyle täie hingega kaasa. Täpselt parajalt sügav ning samal ajal hoogne lugu, koiduferreiralik kui tohib nii ütelda. Raamat vist rangelt võttes veel ilmunud pole - aga aasta algusest võiks ka raamatupoe lettidelt seda leida. Soovitan soojalt võimalusel raamat kätte haarata ning vaadata, kas lugu puudutab ka teie hinge.
Pakkus tõelise lugemiselamuse, fantastiline maailm oli loodud ja peategelane väga armsa hingega, orienteeritud tavalisest palju rohkem ülesandele kui südameasjadele. Noortekirjanduses on keskkonnateemasid vähe, tuleb meelde vaid Heli Künnapase "Mälestusteta suvi", nii et lendas just õiget tühimikku täitma noortekirjanduses.