Kui psühhiaater Ronan Sarda kutsuti Mettry Psühhiaatriakliinikusse, et koostada Emily Terra haiguslugu, ei oleks ta iial osanud aimata, kui sügavalt tüdruku jutustus teda mõjutab ja kuidas vaimuhaigeks tunnistatud patsient võib pöörata tema enda elu pea peale.
Millal muutub üks lugu liiga uskumatuks, et selles võiks veel peituda tõde?
Kus jookseb piir fantaasia ja tegelikkuse vahel ja kellel on õigus otsustada, kummal pool seda piiri keegi seisab?
Kui mitte keegi ei suuda tõestada, et lugu on vale... kas siis on meil üldse õigus selle rääkijat hukka mõista?
Olen võlutud, olen jahmunud, olen kallutatud. Tahaksin seda raamatut kiita ülivõrdes, aga sõnadest jääb puudu. Koidu fantaasiamaailm on piiritu! Luua selline imeilus maailm paralleelselt meie omaga on minu arvates imeline idee. Ma ei taha ühtegi spolerit teha ja jätan kõik endil ise avastada, aga nõustun mõttega, et millal on tegemist fantaasiaga ja millal päris asjaga. Kust läheb piir? Kas minu tunnetatav maailm on päris ja teise inimese teistmoodi tunnetatav siis ei ole? Või vastupidi? Või on mõlemad päris…. Kiitus ka raamatu kujundusele. Mul on siiras rõõm, et ka Eesti autorid näevad vaeva, et saada oma raamatud selliseks võrratuks ja mitte ainult kaanepilt, vaid ka kõik ääred. Ja kui raamatu sisekülje pilt tundub mitte olevat kooskõlas välimusega, siis sisuga on küll ;)
See raamat näeb imekaunis välja! Mulle väga meeldis. Kaasahaarav lugu. Koidul on alati hämmastavad fantaasiamaailmad, mille taolisi ei olegi vist varem kuskil kohanud. Mind meelitas seda raamatut esmajärjekorras lugema see psühhiaatriahaigla teema. Seega asusin kohe lugema, kui raamatu kätte sain.
Ronan on psühhiaater, kes kutsutakse tagasi kliinikusse, kus ta kunagi töötas. Senisel ülemusel on aeg varsti pensionile minna ja ta tahab, et just Ronan asuks tema asemele. Lisaks on haiglas üks kummaline patsient, Emily. Tema puhul ei ole aru saada, kas ta on vaimuhaige või mitte. Ronani ülesandeks on katsuda temast sotti saada ja proovida talle ka diagnoos panna, kui diagnoosiks on mingit alust.
Emilyl on rääkida päris pöörane ja uskumatuna tunduv lugu. Tegemist on hingede maailmaga. Tegelikult ei oleks Emily algselt pidanud üldse Maale sattumagi, teda ei loodud sinna sattuma. On üks hing, kelle Emily peab Maalt üles leidma. Kas ta leiab ta? Kuidas mõjutab Emily lugu Ronanit? Kas ta usub teda või peab hulluks?
Jälle üks meganunnu teos Koidult. Raamatut ei hinnata kaante järgi eksju. Selle raamatu puhul see paika väga ei pea. Raamat on megakaunite kaantega ja need ääred... Algul ma ei jaganud matsu ära, et miks just sellised kaaned, aga lugedes jõudis kenasti kohale. Ja raamatu kujundus meeldis veelgi enam. Raamat on soe, fantaasiarikas ja paneb kaasa mõtlema. Mulle meeldis lõpp väga, et see on jäetud lugeja enda lahendada, kas usud või ei usu. 🙃🙃🙃🙃 Soojalt soovitan lugeda, kes veel pole jõudnud.
Ootasin põnevusega seda raamatut ja ei pidanud pettuma. Loodud maailm oli väga huvitav ja mitmekülgne ja jutustamise stiil kaasakiskuv ja emotsionaalne. Nagu ikka :-) Maailma toimimine oli hästi läbi mõeldud. Eriti meeldis mulle uute hingede tekkimise viis ja see, mis toimub vanade hingedega. Raamatu kaante ja külgede kujundus on imekena ja pildid raamatu sees on sobivatel kohtadel. Sipelgate pilt oli lihtne, aga lööv, aidates rõhutada nende hüppamise teemat. Paberraamatu ainus pluss ongi see emotsioon, mis tekib kaunilt kujundatud raamatu kättevõtmisel ja hiljem selle vaatamisel riiulil.
"Kui psühhiaatriakliiniku värav tervitab sind nagu vana sõber, siis on maailmas midagi väga viltu läinud, oli Ronan Sarda esimene mõte, kui ta oma hõbehalli Peugeot’ Mettry kliiniku värava ette parkis."
Ütlen kohe ära, et nii selle kui mõne teise Koidu Ferreira hiljutise raamatu puhul on mul olnud au lüüa kaasa proovilugejana, seega olen mitutpidi kallutatud raamatukoi. Samas eks meil kõigil on oma vaatenurgad ning õnneks pole ma ka elukutseline kriitik, et peaksin säilitama range neutraalsuse. Seega võin kohe sirge seljaga ütelda, et mulle "Ära luba mul sündida" meeldis kohe esimese peatüki avalausest alates (mida saab ka vaadata kummardusena ulmeklassika suunas).
Ka edasi läks nagu lepse reega. Kui hästi natuke sissu piiluda, siis psühhiaater Ronan Sarda patsiendiks on pruunisilmne ning tumejuuseline noor naine Emily Terra, kellega mitte keegi ei suuda hakkama saada, saati veel vestlusesse laskuda. Emily tõmbab ja tõukab samal ajal inimesi ning ei saa keegi tast sotti. Ronan on aga teisest puust ning varsti kohtub ta hoopistükkis Aubriella Néhanaga, kelle kodu on hoopis mujal, kohas, kus hinged on enne Maa peale sündimist. Ka on Emily... Aubriella sees paljude põlvede jagu tarkust - ja nii see jutukera end lahti kerib.
Lisaks muule on raamatul imeline kujundus! Ferreira oskab nii hästi kirjutada kui oma raamatute hinge imeilusasti ja õrnalt meikida, riietada. Lisaks väljastpoolt paistvale on ka raamatus sees mõned illustratsioonid, mis annavad mu jaoks tekstile väga palju juurde, toetavad visuaaliga.
Kokkuvõttes: minu jaoks on "Ära luba mul sündida" mitme isikliku lisakihiga, seega elasin Emilyle täie hingega kaasa. Täpselt parajalt sügav ning samal ajal hoogne lugu, koiduferreiralik kui tohib nii ütelda. Raamat vist rangelt võttes veel ilmunud pole - aga aasta algusest võiks ka raamatupoe lettidelt seda leida. Soovitan soojalt võimalusel raamat kätte haarata ning vaadata, kas lugu puudutab ka teie hinge.
Pakkus tõelise lugemiselamuse, fantastiline maailm oli loodud ja peategelane väga armsa hingega, orienteeritud tavalisest palju rohkem ülesandele kui südameasjadele. Noortekirjanduses on keskkonnateemasid vähe, tuleb meelde vaid Heli Künnapase "Mälestusteta suvi", nii et lendas just õiget tühimikku täitma noortekirjanduses.