Allaandmine algajatele

by Anu Allas

Mõnikord oli Normal tunne, et ta on elanud kümnetes erinevates maailmades, ehkki polnud sugugi nii vana, ning on nüüd jõudnud nende kõigi groteskse kulminatsiooni, fataalse finaalini, mida saadab haldjate tants, inimkonna päästmise lohutu rituaal. Ometi leidis ta selles äratundmises – mida aeg edasi, seda enam – järjest vähem õõva ja üha rohkem nurjatut, riukalikku rõõmu. Kui ka midagi ei saa teha, siis midagi saab alati teha ning selles tegemises on ainus pääsemine, ainus vabadus, mida tal on võimalik kunagi kogeda.

„Allaandmine algajatele” on romaan kirjutamisest ajal, kui kõik tundub olevat juba öeldud, ning elamisest ajal, mil maailm näib lähenevat oma lõpule. Lähitulevikus aset leidva loo keskmes on ootamatult suure mõjuvõimu saavutanud vastupanuliikumise tõus ja langus. Muu tegevuse taustal liigub käest kätte saladuslik tekst, mida õnnestub lugeda vähestel, kuid mis muudab nii sündmuste käiku kui ka seda, kuidas neid sündmusi mõistetakse.

Anu Allas on kunstiajaloolane ja kuraator. Ta on avaldanud artikleid sotsialismiaja kunstist ja kaasaegsest kunstist ning raamatu 1960. aastate kunsti- ja teatrieksperimentidest („Spiel der Unsicherheit / Unsicherheit des Spiels”, transcript 2015). „Allaandmine algajatele” on tema esimene romaan, mis pälvis Eesti Kirjanike Liidu 2025. aasta romaanivõistlusel III koha.

184 pages, Paperback

First published January 1, 2025

Reviews

[Tiina · Rating 4 out of 5]

Natuke nagu Emily St John Mandel või selline düstoopiline õhustik. Natuke häirib, et seda pole päris korralikult välja arendatud. Pisut segaselt või hüplikult kirjutatud. Mõte läheb kogu aeg rändama ja tegelased kattuvad/lõikuvad/vahetuvad... sekka häid mõtteid kirjutamisest. Väga potentsiaalikas, kui oleks pisut selgemaks toimetatud, ma arvan. Jättis toore mulje.

[Maile · Rating 2 out of 5]

See ei olnud üldse selline, nagu ma ette kujutasin. Minust täiesti mööda. Ma justkui lugesin, stiil meeldis, head nopped, aga mida ma lugesin? Kuidas ma sisu kokku võtaks? Kas jäi see minu jaoks liiga sügavaks, ja hetkeolukord täiesti vale, aga no ei tekkinud sellist äratundmismomenti.

[Susanna · Rating 3 out of 5]

Alustades meeldis nagu rohkem, aga lõppu jõudes hakkasin aina rohkem mõtlema, et ma ju tegelikult ei saanud aru. Või et äkki polegi sobilikult kirjutatud.
Läks mul liiati Gospodinovi "Time Shelter"'iga segi (seda lugesin varem see aasta) ja samas lõppes ....n-ö odavamalt.
Tegelased läksid sassi (taotuslik, kindlasti!) ja peale Larsi mind nad väga ei huvitanud ka.
Sellest saaks laheda kunstilise filmi kuskil Mustaka/Lasnaka lõppkorduvate hoonete vahel, aga
mulle tundub, et ka see on juba tehtud.

Täpselt selline raamat, et tahaks kellegagi arutleda,
aga samas, mida mul öelda oleks.

Kas ma tunnen end nüüd lollimana?

OKEI, hea oli see,
et andis tõesti motivatsiooni rohkem kirjutada.
Et sellega sai autor hakkama küll.
Pole ju nii keeruline romaani kirjutada tõesti.

(kas sinna hea iva saab sisse panna... teine küss)

Lemmikumad mõttekohad:

Kaua aega oli liikumise näol olnud tegemist mitmesuguste sõprus- ja sugulussuhete, tööalaste ja muude kontaktide ning paljude juhuste kaudu välja kujunenud seltskonnaga, kes korraldas virtuaalseid ja reaalseid kohtumisi peamiseks selleks (nagu siis Normale tundus), et üksteisele kinnitada, kui huvitavad on nende mõtted, ilma et neil mõtetel olnuks mingitki mõju välismaailmale. (lk 28)
hahaha iga mitte tegelikult aktiivne sõpruskond.

Mõned aastad hiljem küsisid nad eneselt ja üksteiselt, kes varem, kes hiljem, mida nad ometi teevad, mis mõte on sellel kõigel: tekstidel, mida keegi ei loe, konverentsidel, kus keegi peale nende endi ei käi, lõpututel ja enamasti edututel rahataotlustel, mida tehti nii palju ümber, et lõpuks ka tegijad ise enam ei teadnud, mida nad siis tegelikult tahavad. (lk 47-48)
väga hea eesti skeenede kokkuvõte. :D

Küllap on lugemine igasuguse kirjutamise algpõhjus, kirjutamises võib süüdistada lugemisharjumust, ehkki lugemise eesmärk pole kirjutama hakkamine, kaugel sellest. (lk 52)
No tegelikult on päris hästi kokku kirjutatud see tekst Allasel.

Autor ise on lõpuks alati oma kirjutiste kõige suurem väärtõlgendaja. (lk 69)
Siin tuli Gospodinovi "Time shelter" väga tugevalt välja.

Need on minu sõnad, minu laused, ja mitte midagi sellest, mis mu raamatus kirjas pole olemas väljaspool neid sõnu ja lauseid, ilma minuta oleks see kõik kadunud, unustatud, kasutu. (lk 70)
hea hea iva!