Carolijn Visseri raamatus kohtume naistega, keda elu on sünnimaalt kaugele viinud. Ehk mäletate veel Miss Concordiat Sigrid Xin Wangi, seni vist ainsat hiinlannat meie iludusvõistluste ajaloost? Nüüd elab ta Kanadas, aga kuidas ta Eestisse sattus? Tema loo alguses saavad Moskvas kokku eesti neiu ja hiina noormees, kelle järeltulija ja tema abikaasaga kohtub raamatu autor 1990. aasta suvel Pekingist Moskvasse sõites. Pika rongireisi vältel sõlmitakse sõprus, mis toob Carolijn Visseri järgmisel aastal ka Eestisse, kus on juba ootamas uued inimesed ja uued lood. Õnnelikule lapsepõlvele Rägavere mõisas järgnenud Umsiedlung´it ja sõja lõpu koledusi Saksamaal meenutab Edith von zur Mühlen; Nõukogude Liidu lagunemisega riikide ja inimeste vahele tõmmatud piire kunagine Tallinna muusikapedagoog Larissa, kes nüüd õpetab laulma navaho lapsi.
Ka ülejäänud tegelaste teekonnad on olnud pikad ja keerulised: Saksamaa juudipere teismeline tütar Bettina jõuab Shanghai kaudu lõpuks Austraaliasse, inglise neiu Esther armub hiina üliõpilasse ja järgneb talle Hiinasse, otse II maailmasõja künnisel. Nii kujuneb meil nende jutustuste abil veel üks vaade 20. sajandi pöördelistele aegadele, läbi võõrsile sattunud naiste silmade.
Carolijn Visser (Leiden, 5 september 1956) is een Nederlandse schrijfster van reisverhalen. Ze bracht een groot deel van haar jeugd door in Middelburg, waar ze de hbs bezocht. Ze reist al jarenlang over de wereld; haar belangstelling gaat vooral uit naar communistische en postcommunistische samenlevingen als Vietnam, Nicaragua, Estland, China en Tibet. Ze schrijft over mensen die zich onder moeilijke omstandigheden staande weten te houden. In 2019 werd haar een eredoctoraat van de Open Universiteit toegekend.
Wat blijft het fijn om boeken van Carolijn Visser te lezen 🥰 mooie reisverhalen, alsof je zo mee kan schuiven aan de keukentafel om te luisteren naar andermans verhalen.