Mõni muutus sünnib vajadusest, mõni valust, mõni ootamatust taipamisest ja mõni teravast teadmisest, et vanaviisi enam ei saa.
Raamatus „Kannapööre“ jutustavad oma loo 32 naist meie keskelt. Nad on teinud oma elus märkimisväärse pöörde ise või on toime tulnud muutusega, mille elu nende teele tõi, olgu uus algus seotud töö, elukoha, mõtteviisi, tervise, suhtestaatuse või millegi muuga.
Raamat toob kokku tuntud ja avalikkusele tundmatud naised, jagades nende teekonda ja innustades ka lugejaid oma elus muutusi ette võtma. Need lood ei õpeta, kuidas elada tuleb. Need julgustavad kuulama iseennast ja usaldama oma sisemist tarkust.
Teiste seas räägivad siin Saskia Alusalu, Sandra Palm, Liis-Katrin Avandi, Shalini Mody, Tiina Tiitus jpt.
Südamlikele ja isiklikele lugudele annavad lisamõõtme Krõõt Tarkmeele tundlikud ja poeetilised fotod.
See kaanepilt, eks ole :) Ja üldse Viljandi. Kõik lood on sellised ajakirja kaaneloo pikkusega. Ja muidugi naistest. Hirmsasti tahaks sarnast raamatut lugeda ka meeste kohta. Ma statistikat päris ei viitsinud teha, aga no ikka suur osa kannapööretest lähtus lahutusest. Nii tekkiski mul kohe küsimus, et mida mehed pärast lahutust teevad? Kas neil lööb ka mingid loomingulised kanalid lahti? Kas nad teevad ka oma elus kannapöörde? Või elavad vana elu edasi, lihtsalt teise naisega? Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid :) Rahva Raamatu kirjastus ja Jaana Maling, palun võtke ette!
Aga jah, paljud lood olid sellised naha vahele pugevad. Tõsi, ma olen seisukohal, et iga inimene on eriline lugu, ainult leia need hetked tema elust ja sea paberile. Seega ilmselt suurim au ja kiitus läheb koostajale/autorile, et ta on seda kenasti suutnud.
See on raamat, mis jäi mulle esmakordselt silma ühes "Hommik Anuga" saates ja juba siis võlus mind sära nende naiste silmis & lood nende südameis, kes raamatust rääkimas olid. Hiljem nägin seda imekena teost korduvalt Rahva Raamatu Kirjastuse sotsiaalmeedias ja raamatupoodides ning nüüd jõudis raamat minuni hoopis läbi mu armsa ema, kes ühel päeval raamatukogust koju tuli, just see võluv kirjatükk kaenlas.
Ma pean tunnistama, et raamatu naiselik ja stiilne kaanekujundus oli see, mis ei lasknud mul teost sel vahepealsel ajal hetkekski unustada. Minu jaoks oli raamatu terviku juures üldse väga oluline kogu visuaalne pool, Krõõda maagilised fotod muutsid naiste lood hoopis isiklikumaks - lugeja sai palju paremini aimu, milline on inimene kellest ta loeb (nii seest kui ka väljast), milline on selle inimese loomulik keskkond.
Kuna tegemist on päris naiste, ütlemata vägevate naiste, päris lugudega, siis tunnen, et võib-olla oleks veidi ebaõiglane seda raamatut tärnidega hinnata. Küll aga, saan öelda, et nende kaante vahel oli lugusid, mis liigutasid mind rohkem & pugesid südamesse, ja neid, mis praegust mind nii palju ei puudutanud. Seega, üheksa erilist naist, kelle lood enda jaoks ära märkisin: Margit Välja, Anne Levandi, Kärol Mets ja Kreete Savelli, Maili Kasemets, Kelly Kotkas, Elsa Saks, Kerli Kehman, Anett Randvee.
Üldiselt saan öelda, et selline ajakirjastiilis raamat, kus ei ole vahet, millisest loost lugemist alustad või jätkad, oli väga värskendav vaheldus. Naiste lood pakkusid äratundmishetki ning panid mõtlema, et mis on see, mida mina päriselt teha tahan ja kus ennast näen. Vahel tundsin, et mingid lood on omavahel väga sarnased, mingid jooned/teed kattuvad, kuid lõpuks saan siiski öelda, et oli ütlemata lahe, motiveeriv, või, nagu mitmed peategelased ütleksid, väestav lugemine! Suured plusspunktid esteetilise terviku eest, imeilus & läbimõeldud nii seest kui ka väljast! Arvan, et iga lugeja leiab raamatust tsitaate, õppetunde või julgust, mida oma igapäevaellu kaasa võtta.
Naised, oma oi kui haavatavalt ilusvalusate elude ja lugudega. Paratamatult tekkis küsimus, et kui paljude eludes on läbivaks mustriks see, et suurem kannapööre toimub siis kui a) minnakse paarisuhtest lahku, b) raske haiguse tagajärjel, c) mõni traagiline sündmus elus, d) läbipõledes ja e) õige harva ka oma sees kisendava sisetunde ajendil. Esimesed neli neist panebki mõtisklema selle osas, et kas elus õnn peab alati = läbi kannatuse tulema? Ja miks me oma sisemist häält ja intuitsiooni niivõrd harva kuulda võtame? Julgus, haavatavus ja eluterve enesehool saavad eeldatavasti olema järgmiste naispõlvkondade üheks olulisemaks väljakutseks. Väga sümpaatne oli raamatu puhul niivõrd lai ampluaa Eesti naistest. Oma eri vanuste, taustruumide ja kogemustega. Igati hingekosutav ja inspireeriv lugemine ❣️✨️
Iga naine selles raamatus oma looga on niivõrd eriline, imetlusväärne ja võimas, kandes endas kuhjaga tarkust ning inspiratsiooni! Kõik need lood põimituna kokku koos tabavate piltidega - tõeline pärl aasta esimeseks raamatuks! ✨
Ma ei tahtnud, et see raamat läbi saaks. Nädalaid oli see minu vaiksete hommikute kohvi kõrvale kuuluv lugemine, kus iga lugu kõnetas omal moel. Paljud näod olid tuttavad ja poleks uskunudki, millised lood nende kõigi sees peidus olid! Imeline raamat imelistest naistest. Aitäh autoritele!
Sattusin "Kannapööret" lugema juhuslikult peale Toivo Tänavsuu raamatut ja see oli väga ilus teemaarenduse jätk mõttele, kuidas tuleb kuulata oma südame häält ja kunagi pole liiga hilja. Igas loos oli oma elu ilu ja mõni puudutas väga. Raamatu on visuaalselt samuti väga kaunis.
Imelised lood ja muutumised. Suur raamat igas mõttes. Mõned lood olid inspireerivad, teised läksid südamesse ja tekitasid isegi natuke kurbust. Pildid ja lood olid nii heas kooskõlas. Tõesti väga hea raamat.
Imelised lood vägevate naistest, kes on julgenud või on olnud sunnitud valima teistsuguse elutee. Ja on sellega hakkama saanud. Autor on kõigi tegelaste lood nii pehmelt ja armastavalt kirja pannud.
32 naist, kes on mingisuguse muutuse oma elus teinud. Oli armas lugemine, mõni lugu puudutas ja andis mõtteainet. Meeldisid rohkem kogenumate (mitte vanemate 😂) naiste lood.
Autori poolt tänuväärne ettevõtmine, aga kokkuvõttes siiski nõudlik lugemine, sest kohati oli tunne, nagu sobraksin teiste elus ja seetõttu liiga usinasti ma edasi lugema ei kippunud. Kuigi mitmed lood olid inspireerivad, siis oli ka selliseid, mis jätsid pigem raskuse hinge. Huviga märkasin, kui paljud nimetasid oma lugudes covid pandeemiat, mis pani mõtisklema, et millised oleksid need samad teekonnad olnud siis, kui me ei oleks Covid 19 kogenud.