„Millest sa elad ja hingad“ vaatab tagasi lauljanna Els Himma elu- ja lavateele ning jutustab, kuidas temast kujunes Eesti levimuusika kuldaja säravaim täht. Keeruline lapsepõlv ja 1950. aastate jäik režiim panid noore lauljatari saatuse proovile. Ajal, mil kõik uksed näisid olevat sulgunud, astus mängu juhus ja poolkogemata sai Himmast laulja. Juba paar aastat hiljem tundis teda terve Eesti. Els Himma lavatee on olnud värvikas, pakkudes lõbusaid, aga ka kohati uskumatuid juhtumisi. Nende lugude abil avaneb uks 1960. ja 1970. aastate Eesti muusikaelu köögipoolele, mis publikule tavaliselt suletuks jääb. See, et raamatu kirjutaks just Silver Kuusik, oli Els Himma südamesoov. Selle raamatu jaoks tehtud intervjuud jäid Els Himma jaoks viimasteks. Lisaks Himmale saavad raamatus sõna Helgi Sallo, Anne Velli, Peeter Urbla ja mitmed teised lauljatari kaasteelised ning pereliikmed, andes vastuse küsimusele, millest Els Himma elas ja hingas.
Ilus raamat! Hästi läbi tunnetatud sihtrühm: lugejaprillidega inimesed, kellele meeldib suur font ja see ajastu, mida meenutavad mustvalged pildid. Ja ilusasti läbi mõeldud struktuur: see on elulugu, aga peatükkide alguseks on laulude pealkirjad ja tsitaadid lauludest. (Mina oleks soovitanud panna ka ruutkoodid lauludest.) Els Himma elust ei teadnud ma varem mitte eriti palju. Kui laulusõnade meistri Vally Ojavere elu raamatut tegin, siis muiduagi uurisin ka Elsu kohta, aga ega eriti midagi kohe ei leiagi. Nii hea, et ta jõudis need intervjuud anda! Sest raamat ilmus ju postuumselt... Ajastut avaneb siit küll. Ja isiksust avaneb ka. Natukene Kroonikalikku infotki (mina ei teadnud, et Els Himma elas kunagi Mihkel Mutiga, aga võimalik, et see on teistele ammu teada fakt.) Mitte midagi ei saa raamatule ette heita, aga siiski on natukene see tunne, et... oleks ometi seda aega rohkem olnud... Märkasin mõnda hõredamat kohta küll, näiteks mainib Els, et viimasel ajal hakkas ta oma suguvõsa uurimisega tegelema ja „paljud asjad asetusid uude konteksti“ ning „said vastuse mitmed küsimused, mis olid lapsepõlvest saati olnud minu jaoks lahtised“. Aga mis need küsimused olid, ei saanud me teada. Mulle tundus see nii põnev. Samas, oleme tänulikud, et saime niigi palju. Ja selliste diivaraamatute puhul on omaette oluline ka stiil: väljapeetus, saladuslikkus, edasist mõtteainest pakkuv. Els Himma naeratab esikaanel nagu Mona Lisa – naeratab ja ei naerata ka! Ja monaliisalikult saladuslikuks jääb ta ka pärast seda raamatut.