„Vabavoolu veele“ on luuleraamat, mis sündis sügava hingepimeduse tuhas – hetkest, mil kõik lagunes, kuni hetkeni, mil mu süda uuesti avanes. Kirjutasin end sõna sõna haaval südamevalust läbi – öösiti, teetass käes –, kuni valu hakkas tasapisi valguseks muutuma. See pole lihtsalt luule, vaid lugu. Minu lugu. Rännak, mille tõeline tähendus avaneb kõige ehedamalt siis, kui lased end kanda selle voolus – just selles järjekorras, nagu luuletused on raamatusse põimitud. Olen selle raamatu iga sõna ise läbi elanud. Seepärast kutsub see ka sind oma valule otsa vaatama – mitte selleks, et sinna jääda, vaid et sellest läbi minna. Loomaks uut vaatenurka sellele, kuidas haavadest võib saada sinu vägi – ja mis ootab teisel pool, kui lased end vabaks. Nukrast algusest hoolimata räägivad kaante vahele valatud luuletused tegelikult lootusest ja julgusest avada oma süda ka pärast selle murdumist – oskusest olla oma elu alkeemik. Leidku see raamat kõik julged inimesed igas maailma otsas, kes on valmis armastama – avatud südamega.
Luuleraamatud satuvad mu lauale haruharva, kuid kuna olin kuulnud häid asju teistelt raamatumudijatelt Stella Terna "Vabavoolu veele" kohta, siis ei andnud mu hing rahu ning pidin seda ka ise uudistama. Seega valisin selle üheks oma Rahva Raamatu lugemissaadiku aprillikuu saagiks ning kohe koju jõudes kibelesin lugema. Ja nii ma olengi vaikselt teda lugenud, mitu nädalat, paar luuletust päevas.
Stella viib su luuleraamatuga rännakule armuvalu esimestest hetkedest mesimagusa (taas)armumiseni. See on eneserännak, kus sa saad koos temaga avastada, mis järgmiseks juhtub. Ma arvan, et praeguseks oleme me kõik sattunud kuulama kui lummavalt Stella Terna oma Instagrami kontol enda luulet esitab (kui ei, siis mine kuula-vaata) ning vahepeal kostusid mu peas osad luuletused just Stella poolt etteloetuna.
Kuigi ma loen luulet haruharva, siis see raamat oli heaks meeldetuletuseks, et ehk võiks luulet tihedamini kätte võtta. Kuna luulet lugedes võtad sa alati endale kaasa selle, mida sa parasjagu vajad ning vahel sa isegi ei tea ette, mida sa parasjagu vajad. Ma nimetaks seda isegi soodsaks teraapiaks su hingele.
Soovitan sul "Vabavoolu veele" kätte võtta ja ise uudistada. Olles ise õnnelikult armunud, vallaline või just jäetud murtud südamega - ma arvan, et kõik leiavad sellest raamatust endale midagi, mida kaasa haarata.
Kõik selles raamatus oli nii imeilusate sõnadega kirja pandud. Lugesin ja nautisin täielikult seda kogemust. See luulekogu on miski, mida tahaks iga mingi aja tagant uuesti kätte võtta ja lugeda.
Ma suutsin paljuga suhestuda, sest selline tee armastusest lahkumineku, valuni ja siis jälle enda leidmise ja uuesti armumiseni on mulle tuttav. Ja oli lohutav lugeda kellegi teise sõnu ja kogemusi sellest pikast teekonnast.
5⭐️ Appi, kui äge rännak see raamat oli! Olin tal juba ilmumisest alates silma peal hoidnud, kuid lõplikult tekitas minus ostu- ja lugemissoovi autori imeilus reels, kus ta üht oma luuletust audioraamatu jaoks sisse luges... Nii ma siis ostsingi raamatu endale Viljandist suveniiriks kaasa - nii on sel minu jaoks ka erilisem tähendus. Lugesin teda nädala jooksul, igal õhtul natukene, ise üritades päriselt mõttega kohal olla, lasta lool end kanda. Ja ma pean tõdema, et oli tõeliselt ilus! Autor pakkus meile magusvalusat teekonda läbi oma elu erinevate peatükkide ning kinkis lugejale äratundmishetki, ebameeldivaid tõdemusi, võimalusi suunurgast muiata ning tunda siirast õnnetunnet selle üle, mis meil/meis juba olemas on. Plusspunktid esteetilise väljanägemise eest - tagasihoidlik, kuid stiilne lilla tervik koos pisikeste tähekeste ja päriselu hetkedega, oli just see, mis andis poeetilistele mõtetele piisavalt ruumi, et kohale jõuda, kuid samas pakkus lugejale ka illustratiivset väärtust.
Mina mitte-luulelugejana saan igatahes soojalt soovitada! Olid küll mõned peatükid ja luuletused, mis puudutasid/liigutasid rohkem kui teised, kuid nautisin siiski ka kogu terviku mõtet ning tõdemusi, mida läbi luule kulgev lugu nii autorile endale kui ka lugejale pakkus. Paksude ja tihedate raamatute lugemisega on mul viimasel ajal pigem keerulised lood, kuid selline "õhuline" luuleraamat oli just ideaalne vaheldus, mida isegi slumpis olles soovisin/viitsisin lugeda.
süžee: "„Vabavoolu veele“ on luuleraamat, mis sündis sügava hingepimeduse tuhas – hetkest, mil kõik lagunes, kuni hetkeni, mil mu süda uuesti avanes. Kirjutasin end sõna sõna haaval südamevalust läbi – öösiti, teetass käes –, kuni valu hakkas tasapisi valguseks muutuma."
nii ilus-valus lugeda, kogeda, suhestuda kaotusvalust armastuseni! "rõõmule ei ole ruumi kui hoiad kinni vanast kui otsid kodutänavatelt ainult temasarnast ... ma näen sind, kallis õnn sa oled kummaliselt ilus kui lehvitad jõe teiselt poolt männipuude vilus päike paistab pilve tagant, kui minul silmad pilus lõikan sulle teiselt poolt sa varsti oled minu!"🤍
This entire review has been hidden because of spoilers.