See ei ole lihtsalt elulugu – see on karje, sosin ja nutulaul läbi aja. 52 peatükki puhast, toorest ja valusat tõde. Diana Klas, üks Eesti teatri- ja muusikamaastiku säravamaid, samas ka vastuolulisemaid naisi, avab lõpuks ukse, mille taga on terve elu peidus olnud teine maailm – tema maailm. See on lugu naisest, kes sündis legendi – dirigent Eri Klasi – varju, ent otsustas ühel hetkel, et tema valgus peab paistma iseseisvalt. Diana on teinud 41 teatrirolli, neist enam kui kakskümmend peaosa, ja mänginud üle kümne filmi ja seriaalirolli, sh „Kodu Keset Linna“, „Kättemaksukontor“, „Õnne 13“ ja teised. Tema suuremateks peaosadeks laval on olnud Edit Piaf lavastuses „Piaf – Pariisi Varblane“, samuti „Kuningas Lear“, „Farss Pastoraadis“, „Kaunis Päev“, „Eraelud“ jppt. Ent tema isiklik elu on olnud suurem, sügavam ja traagilisem kui ükski lavalugu. See raamat paljastab tõed, mida on aastaid sosistatud ja varjatud. Diana räägib oma sügavast ja valusast võitlusest vaimse tervise, abortide, üksilduse ja sõltuvusega. Ta avab ust suhetesse, mis on kujundanud tema saatust – alates legendaarse Jüri Aarmaga jagatud armastusest kuni salasuhteni Eesti tipppoliitikuga, kelle nimi ei jää enam varju. Diana ei varja ka perekonna päranduse tumedat lugu – kuidas Eri Klasi pärand kadus ootamatult tundmatu „jokkeri“ kätte, kelle olemasolu raputas kogu suguvõsa. Selles raamatus tuuakse päevavalgele nimed ja asjaolud, mis on seni jäänud rääkimata. See on pihtimus naisest, kes on näinud hiilgust ja hävingut, punaseid vaipu ja Kopli halli tolmu. Naine, kes on elanud lutikate ja prussakate vahel 11 ruutmeetri suuruses toas, ent seisnud samal ajal laval täissaali ees, aplausi keskel. Naine, kes on olnud põhjas ja paradiisis, üksinda ja armastatud. Ja lõpuks leidnud oma tõelise rahu – laulja ja laulukirjutaja Kerdo Mölderiga, kellega ta jagab elu, lavalaudu ja viimaks ka ausust. Sest see raamat ongi ausus ise. „Nüüd Julgen Rääkida“ on kibe ja helge, julge ja haavatav. See on naise tunnistus, kes on kaotanud peaaegu kõik – ja just seetõttu õppinud lõpuks võitma.
„Sa hoiad käes raamatut, mille autor on olnud eesti rahva nõudliku tähelepanu all kogu oma elu. Tal ei ole olnud teist valikut – aga ega me keegi ei saa valida oma vanemaid, aega ega kohta, kuhu sündida.“ — Urmas Eero Liiv, filmirežissöör „‘Nüüd julgen rääkida‘ ei hiili ebamugavate teemade eest. Diana räägib ausalt vaimsest tervisest, sõltuvustest, üksindusest ja isegi enesehävituslikest hetkedest – mitte selleks, et end õigustada, vaid selleks, et lõpuks rääkida.“ — Mallu Mariann Treimann-Legrant „Sellist saatust nagu Dianal ei sooviks oma vaenlaselegi. Valusat lugemist.“ — Aigi Viira, ajakirjanik
no milline fantastiline kirjandusüllitis! raamatul pole toimetajat vist olnud, seega sai palju naerda, aga eks nii paljukogenud naine ei vajagi keelelist korrigeerimist! täielikkk diiiiivvaaaa
Issand, mida ma just lugesin! Positiivse poole pealt sain teada, et Diana on päris palju teinud erinevaid rolle (teatris, teles, tuuridel, kabareelaval jms), ma ei teadnud sellest osast eriti palju. See oli huvitav ja üllatav ning tõstis raamatu hinnet ehk lausa 2* võrra. Aga! Kõik isikliku elu poole pealt oleks võinud olemata olla ja minevikku jäädagi, kuigi saan aru, et see just müübki. Kahjuks. Kohati oli lugedagi piinlik, kui detailideni ja osaliselt nimeliselt toodi välja kõik sekspartnerid, asukohad, kordade arv, nende loendamine jne jne jne. Lihtsalt uskumatu, mida kõike on üks andekas ja tuntud inimene teinud, aga et see veel ka raamatus välja tuua ja avaldada - õudne! Sisuliselt asotsiaalse elu üksikasjalik kirjeldamine ja kõik muud intiimsed detailid! Ma elaksin parema meeleda neid asju mitteteades! Ja see kõnepruuk - lõputu labane ropendamine - hakkas tõeliselt vastu, minu jaoks näitab see ka autoripoolset austuse puudumist oma lugejate vastu.
Tärne ei taha panna, sest tundub nõme kellegi eluloole kehvemapoolset hinnangut anda.
Elu ise on Dianal olnud väga põnev ja kirju ning raamat oli loetav ja läks kiirelt (ühe pärastlõunaga), aga vaja oleks olnud korralikku sisulist toimetajat. Ajas hüpatakse kogu aeg edasi ja tagasi, samadest sündmustest räägitakse mitu korda jne.
Et kokkuvõttes - Diana elust annaks kindlasti kirjutada väga hea raamatu, aga kahjuks see konkreetne raamat ei kukkunud väga hästi välja.
Täielik komöödia. Kui ei teaks, et valdav (sic!) osa raamatus kirjutatust tõsi on, siis ei usuks pekstes ka. Elu on ikka väga sageli suurem kui kirjandus. Kaks tärni vedas see välja, sest on tore, kui värvikat teatrifolkloori talletatakse. Selle eest kiidan tõesti. Kas see nüüd just nii sügavale teki alla peab välja minema, see on juba omaette küsimus. Teostus jättis ka väheke soovida. Tundus, et diktofonilt kirjutati jutt lihtsalt maha ja läbi kammimist ja toimetamist ei vaevunud küll keegi tegema. Samas... miks peakski.