What do you think?
Rate this book
Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II
Eelmise artiklikogumiku ilmumisest on märkamatult möödunud kuus aastat. Pealkiri «Takerdunud rünnak» sümboliseeris Eesti riigikaitse ülesehitamisel ette tulnud raskusi, vigu ja vastutöötamist. Kirjutades olen lähtunud põhimõttest, et probleemidest rääkimine ja lahenduste pakkumine peavad käima käsikäes. «Takerdunud rünnaku» ilmumine langes kokku Venemaa–Gruusia sõjaga. Sõda pälvis korraks tähelepanu ja vajus seejärel unustusehõlma.
Minu lootus, et see toimiks äratuskellana, ei täitunud. Euroopas levinud relvajõudude ja kaitsekulutuste vähendamine ning ühepoolne desarmeerimine sai majanduskriisi mõjul hoopiski hoogu juurde. Samal ajal suurendas Venemaa kiires tempos sõjalisi kulutusi ja rakendas jõupingutusi oma sõjalise võitlusvõime parandamiseks. Lõhe nende kahe suundumuse vahel muutus ajapikku aina sügavamaks. Euroopas valitsenud status quo pidi varem või hiljem purunema.
Kui Venemaa-Gruusia sõda oli piltlikult väljendudes äratuskella helin, siis Venemaa-Ukraina sõda on juba häirekella kõmin. Kas elame edasi «jõukohase riigikaitse» mugavas memomaailmas, teeme pool rehkendust ja kiidame ennast, kui hästi kaitstud me oleme? Venemaa alustas uut sõda, seega on aeg juba kujunevat traditsiooni jätkata ja sel puhul uus kogumik välja anda. Artiklid ja nõuanded on esitatud täielikul kujul. Kärbitud on üksnes juhul, kui tekst kordab mujal esitatut. 2014. aasta septembris-oktoobris on kõigile artiklitele lisatud värsked ja aktuaalsed kommentaarid.
Autor
«Halastamatu kohtumõistja meie tänastele tegemistele ja tegematajätmistele saab olema ajalugu. Kolonel Leo Kunnase kirjutiste suurim väärtus seisneb avaliku diskussiooni õhutamises riigi julgeoleku ja kaitse küsimustes. Avalik diskussioon Eesti ühiskonnas katkes 1934. aasta riigipöördega, saades Eestile saatuslikuks ja ei ole täielikult taastunud arenguks vajalikule tasemele tänaseni.»
Johannes Kert. Kindralleitnant, Eesti kaitseväe juhataja 1996–2000
«Kuna tegemist on oma ala tundva ja kahtlemata väljapaistva analüüsivõimega sõjanduseksperdiga, tuleb Leo Kunnase järeldustesse suhtuda tõsiselt – ta on liiga tõsine ja aus inimene ükskõik millise intriigi väljamõtlemiseks. Väärib märkimist, et autori varasemad ennustused Venemaa võimaliku käitumise osas läksid täide: Gruusia sõjale järgnes Krimmi annekteerimine ja Ida-Ukraina kodusõja organiseerimine. Samuti tuleks konstruktiivselt arvesse võtta autori arvamust Eesti julgeoleku ja riigikaitse küsimustes.»
Tarmo Kõuts. Viitseadmiral, Eesti kaitseväe juhataja 2000–2006
«Oleks väga hea, kui seda artiklikogumikku loeksid ka tänased Eesti julgeoleku ja riigikaitse eest vastutavad ametnikud.»
Ants Laaneots. Kindral, Eesti kaitseväe juhataja 2006–2011
Minu lootus, et see toimiks äratuskellana, ei täitunud. Euroopas levinud relvajõudude ja kaitsekulutuste vähendamine ning ühepoolne desarmeerimine sai majanduskriisi mõjul hoopiski hoogu juurde. Samal ajal suurendas Venemaa kiires tempos sõjalisi kulutusi ja rakendas jõupingutusi oma sõjalise võitlusvõime parandamiseks. Lõhe nende kahe suundumuse vahel muutus ajapikku aina sügavamaks. Euroopas valitsenud status quo pidi varem või hiljem purunema.
Kui Venemaa-Gruusia sõda oli piltlikult väljendudes äratuskella helin, siis Venemaa-Ukraina sõda on juba häirekella kõmin. Kas elame edasi «jõukohase riigikaitse» mugavas memomaailmas, teeme pool rehkendust ja kiidame ennast, kui hästi kaitstud me oleme? Venemaa alustas uut sõda, seega on aeg juba kujunevat traditsiooni jätkata ja sel puhul uus kogumik välja anda. Artiklid ja nõuanded on esitatud täielikul kujul. Kärbitud on üksnes juhul, kui tekst kordab mujal esitatut. 2014. aasta septembris-oktoobris on kõigile artiklitele lisatud värsked ja aktuaalsed kommentaarid.
Autor
«Halastamatu kohtumõistja meie tänastele tegemistele ja tegematajätmistele saab olema ajalugu. Kolonel Leo Kunnase kirjutiste suurim väärtus seisneb avaliku diskussiooni õhutamises riigi julgeoleku ja kaitse küsimustes. Avalik diskussioon Eesti ühiskonnas katkes 1934. aasta riigipöördega, saades Eestile saatuslikuks ja ei ole täielikult taastunud arenguks vajalikule tasemele tänaseni.»
Johannes Kert. Kindralleitnant, Eesti kaitseväe juhataja 1996–2000
«Kuna tegemist on oma ala tundva ja kahtlemata väljapaistva analüüsivõimega sõjanduseksperdiga, tuleb Leo Kunnase järeldustesse suhtuda tõsiselt – ta on liiga tõsine ja aus inimene ükskõik millise intriigi väljamõtlemiseks. Väärib märkimist, et autori varasemad ennustused Venemaa võimaliku käitumise osas läksid täide: Gruusia sõjale järgnes Krimmi annekteerimine ja Ida-Ukraina kodusõja organiseerimine. Samuti tuleks konstruktiivselt arvesse võtta autori arvamust Eesti julgeoleku ja riigikaitse küsimustes.»
Tarmo Kõuts. Viitseadmiral, Eesti kaitseväe juhataja 2000–2006
«Oleks väga hea, kui seda artiklikogumikku loeksid ka tänased Eesti julgeoleku ja riigikaitse eest vastutavad ametnikud.»
Ants Laaneots. Kindral, Eesti kaitseväe juhataja 2006–2011
272 pages, Paperback
First published January 1, 2014
9 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
April 8, 2024
Kaitse teemadel kirjutab Kunnas hästi, mõtlemapanevalt. Artiklite kogumik aastast 2014, mil Venemaa oli demonstreerinud agressiivsust Gruusias, Krimmis ja vahetult ka Donbassis, kuid 2022. aasta invasiooni polnud veel toimunud. Seega artiklid üritavad ärgitada kaitsekulutusi adekvaatsele tasemele tõstma. "26st Euroopa riigis moodustasid kaitsekulutused 2009. aastal keskmiselt 1,67% SKTst."
Ta analüüsib ka 1939. aasta "hääletut alistumist". "Minimaalselt oleks sõda kestnud neli-kuus nädalat, maksimaalselt 2,5-3 kuud. Kaotusi oleks olnud rohkem kui Vabadussõjas. Iga sõjapäev oleks nõudnud umbes 150-200 inimelu, seega kolmekümne päeva jooksul oleksime kaotanud kuni 6000 inimest ja üheksakümne päeva jooksul kuni 18 000 inimest. Need kaotused võivad tunduda suured, kuid ei ole võrreldavad meie tegelike kaotustega Teises maailmasõjas ja järgnenud vabadusvõitluses."
"Alistumise õigustajad on sageli väitnud, et sõda oleks kaasa toonud eesti rahva täieliku hävimise või massiküüditamise tšetšeenide või krimmitatarlaste kombel kusagile Siberi või Kasahstani avarustele. Tšetšeene, tatarlasi ja teisi nõukogude rahvaste vennalikku perre kuulunuid oli võimalik küüditada seetõttu, et nad olid Nõukogude Liidu kodanikud. Tasub meeles pidada, et ka eestlaste karistamatuks tapmiseks ja küüditamiseks andis formaalse põhjenduse just Eesti NSV kodakondsus. Eesti Vabariigist ei olnud raske NSVd teha, sest toonased riigijuhid andsid sellega nõustumiseks ise allkirju. Kuid olnuks väga raske teha NSVd riigist, kes on neli või kümme nädalat pidanud täiemastaabilist kaitsesõda ja sõlminud selle tulemusena legitiimse rahu."
2010 Lugas asuv reaktiivsuurtükiväe brigaad võtab relvastusse Iskander-M-tüüpi taktikalised raketid, mille tegevusraadius (450km) katab kogu Eesti territooriumi.
"Samal ajal on meie põhjanaabrid tõendanud, et ka tagasihoidlike sõjaliste kulutustega on võimalik rajada tugev riigikaitse. Soomel on näiteks üle 60 moodsa hävituslennuki (F-18 Hornet), Helsingi ümbrust kaitsev keskmaa õhutõrje (Buk-M) ja kaks tankibrigaadi (Leopard 2A4 ja T-72 tankidega). Soome maaväes on välja arendatud kõik relvaliigid, peale jalaväe on väga võimekad ka suurtükivägi, pioneeriteenistus ja logistika. Üldotstarbelisi üksusi täiendab maakaitse, millest osa üksusi on saanud eriväljaõppe sissisõja pidamiseks."
Artikleid on mitmeid, ohtralt ka pigem bürokraatlikke ja spetsiifilisemaid, mis mind nii väga ei köitnud, kuid loodetavasti andsid need mõtteainet kaitseministrile ja asjaosalistele kaitseväelastele.
Ta analüüsib ka 1939. aasta "hääletut alistumist". "Minimaalselt oleks sõda kestnud neli-kuus nädalat, maksimaalselt 2,5-3 kuud. Kaotusi oleks olnud rohkem kui Vabadussõjas. Iga sõjapäev oleks nõudnud umbes 150-200 inimelu, seega kolmekümne päeva jooksul oleksime kaotanud kuni 6000 inimest ja üheksakümne päeva jooksul kuni 18 000 inimest. Need kaotused võivad tunduda suured, kuid ei ole võrreldavad meie tegelike kaotustega Teises maailmasõjas ja järgnenud vabadusvõitluses."
"Alistumise õigustajad on sageli väitnud, et sõda oleks kaasa toonud eesti rahva täieliku hävimise või massiküüditamise tšetšeenide või krimmitatarlaste kombel kusagile Siberi või Kasahstani avarustele. Tšetšeene, tatarlasi ja teisi nõukogude rahvaste vennalikku perre kuulunuid oli võimalik küüditada seetõttu, et nad olid Nõukogude Liidu kodanikud. Tasub meeles pidada, et ka eestlaste karistamatuks tapmiseks ja küüditamiseks andis formaalse põhjenduse just Eesti NSV kodakondsus. Eesti Vabariigist ei olnud raske NSVd teha, sest toonased riigijuhid andsid sellega nõustumiseks ise allkirju. Kuid olnuks väga raske teha NSVd riigist, kes on neli või kümme nädalat pidanud täiemastaabilist kaitsesõda ja sõlminud selle tulemusena legitiimse rahu."
2010 Lugas asuv reaktiivsuurtükiväe brigaad võtab relvastusse Iskander-M-tüüpi taktikalised raketid, mille tegevusraadius (450km) katab kogu Eesti territooriumi.
"Samal ajal on meie põhjanaabrid tõendanud, et ka tagasihoidlike sõjaliste kulutustega on võimalik rajada tugev riigikaitse. Soomel on näiteks üle 60 moodsa hävituslennuki (F-18 Hornet), Helsingi ümbrust kaitsev keskmaa õhutõrje (Buk-M) ja kaks tankibrigaadi (Leopard 2A4 ja T-72 tankidega). Soome maaväes on välja arendatud kõik relvaliigid, peale jalaväe on väga võimekad ka suurtükivägi, pioneeriteenistus ja logistika. Üldotstarbelisi üksusi täiendab maakaitse, millest osa üksusi on saanud eriväljaõppe sissisõja pidamiseks."
Artikleid on mitmeid, ohtralt ka pigem bürokraatlikke ja spetsiifilisemaid, mis mind nii väga ei köitnud, kuid loodetavasti andsid need mõtteainet kaitseministrile ja asjaosalistele kaitseväelastele.
March 18, 2015
Hea ja kiire lugemine.
Displaying 1 - 2 of 2 reviews