“Olime just abiellunud, noored inimesed... Veiko vennanaine rehkendas lausa välja, mitu minutit möödub, kui vanaema seltskonnas jälle pisipere kohta pärib – see oli justkui kohustuslik küsimus. Ja ehkki sa ise tead, et pisiperet ei tulegi, teed ikka head nägu,” ütleb Anu. Paariaastase proovimise järel ütles Veiko: „Nüüd aitab. Me ei proovi enam kunstlikult, sest ma ei saa kauem kõrvalt vaadata, kuidas sa oma kehale haiget teed.” Selle asemel hakkas ta aegamisi rääkima: „Võib-olla meie roll siin elus on hoopis teistsugune – võib-olla peaksime lapsendama?” Raamatu autori teekond käesoleva raamatu tegelaste – teistest vanematest sündinud lapsi kasvatavate perede juurde, sai alguse aastal 2011, kui ta oli alustanud vabatahtlikuna tegevust mittetulundusühingus Oma Pere*. Koostööst sündis fotonäitus, mis ringles 2012. aastal peaaegu üheksa kuud mööda Eestit. Lapsendamisele pühendatud näitust külastas ja perede pilte tutvustavaid tekste luges üle 10 000 inimese. Oli ütlemata selge, et lood elust enesest puudutasid paljusid inimesi, kes olid otseselt või kaudselt seotud teistest vanematest sündinud laste kasvatamisega. Näitusest, piltidest ja pilte tutvustavatest tekstidest kasvas välja 14 lugu käesolevasse raamatusse.
Puutun tööalaselt kokku väga erineva taustaga lastega ja hea on sellele teemale veel ja veel mõelda. Kuigi juuste ja majade ja jäneste kirjeldused mind pigem ei köida, vaid pigem ootan, mil kirjeldus läbi saab, siis üldiselt oli väga hea lugemine ja ootasin oma bussisõite, et saaks jälle edasi lugeda.
See raamat kingiti mulle sõbra poolt, kes teadis, et olin vahetult enne oma 50. sünnipäeva kuulnud enda lapsendamisest. Vältisin tükk aega selle raamatu avamist, aga ühel hetkel sai lugemiskraam otsa ja uus laar ei olnud veel saabunud, nii et viimases hädas haarasin selle...
Loomulikult ma lugesin seda läbi oma isikliku identiteedikriisiprisma. Ja saan aru, et raamat on mõeldud lapsendamise võlude pigem kui valude tutvustamiseks Eestis. Aga. Ma arvan, et asjalik aimeraamat oleks ehk parem olnud kui see, mis ajuti pretendeerib peaaegu ilukirjanduse tiitlile, olemata seda ju siiski. Mina isiklikult üritasin need kaunisleheküljed vahele jätta. (Kui nimetet lehed välja lõigata, võiks raamat saada lausa 3 tähte!)