Ekstsentriline – kentsakas – imelik, inglise keeles bizarre. Eestivene kirjaniku Andrei Ivanovi uus romaan kõneleb igati normaalse Euroopa südames elutsevate illegaalide ebanormaalsest maailmast. Tegu on triloogia teise raamatuga, järjega romaanile „Hanumani teekond Lollandile“ (e.k 2012), mille süžee tugineb osaliselt kirjaniku elus reaalselt toimunud sündmustele. Romaani tegelased on eluheidikud ja ullikesed, pagulased, keda polekski justkui olemas ei siin- ega sealpool piiri, nende jaoks on kõikjal võõras maa. Peategelane Jevgeni on pagulane kuubis: pagenud oma kodumaalt, põgeneb ta ka põgenikelaagrist ning satub lõpuks päris ehtsasse, aga mitte metafoorsesse vanglasse. Ent otsustab ka sealt putku panna.
Esimese osaga võrreldes on tegemist veel masendavama raamatuga. Harvad hetked, kus peategelastel on turvaline katus pea kohal, mööduvad siiski tehes maailma kõige mõttetumaid töid, mis kedagi õnnelikuks ei tee. Vahest ongi see autori poolt ridade vahele peidetud mõte, et paljude elu möödubki mõttetuid asju tehes. Seekord on rohkem toodud sisse Eesti konteksti, autor kirjeldab põgusalt 1990. aastate bordellimaffia tegevusi. Peategelase Jevgeni elukäik tekitab põnevaid ootusi triloogia viimase osa suhtes.