What do you think?
Rate this book
Tähed Agnesele
Heneliis Nottoni „Tähed Agnesele“ on korraga nii isiklik pühendus kadunud sõbrale kui ka teoreetiline mõtisklus kirjutamisest, lugemisviisidest ning sellest, kuidas oleme harjunud lugusid jutustama. Sündinud tihedas koostöös illustraatori Maria Izabella Lehtsaare ja graafilise disaineri Agnes Isabelle Veevoga, põimib raamat sisu ja vormi, teksti ja pilti, fiktsiooni ja reaalsust, popkultuuri ja filosoofiat ning oma ja võõrast teksti, moodustades kokku mitmeplaanilise dramaturgiaga rännaku. Lisaks julgustab isiklikkust väärtustav raamat lugejat kaasa mõtlema, märkmeid tegema, mõtteid alla joonima ja eri viisidel sõna sekka ütlema.
„Me ei alga ega lõppe kaantega. Väita, et viimases mustandis on midagi lõplikku, on läbinisti petlik, sest viimane sõna pole mitte kunagi autoril. Meie üksteise ning teiste lugemise viisid paljunevad nagu põlluhiired odraväljal – loen sind ekraanilt, loen su žeste ja pooleldi kipras kulmu, loeme õhtuste kultuuriuudiste subtiitreid ning sina loed hommikuti duši all läbi kõigi šampoonipudelite etiketid, kuniks viimnegi tilk kuuma vett on boilerist välja nirisenud, aga ma ei pane seda pahaks.“
„Me ei alga ega lõppe kaantega. Väita, et viimases mustandis on midagi lõplikku, on läbinisti petlik, sest viimane sõna pole mitte kunagi autoril. Meie üksteise ning teiste lugemise viisid paljunevad nagu põlluhiired odraväljal – loen sind ekraanilt, loen su žeste ja pooleldi kipras kulmu, loeme õhtuste kultuuriuudiste subtiitreid ning sina loed hommikuti duši all läbi kõigi šampoonipudelite etiketid, kuniks viimnegi tilk kuuma vett on boilerist välja nirisenud, aga ma ei pane seda pahaks.“
144 pages, Paperback
Published January 1, 2025
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 22 of 22 reviews
January 5, 2026
See on täiega see raamat, millele kõik noored kirjutajad hakkavad paari aasta pärast viitama, inspireeruma, rääkima lugusid sellest, kus ja millal ja kuidas nad esimest korda teda lugesid. Heneliis teeb kodumaises kontekstis midagi täiesti uut ja tunne on selline, et ukse taga ootab tohutu laine, millele “Tähed Agnesele” ukse lahti teeb. Ning Agnes ja Maria Izabella on teinud raamatu, mida on hea katsuda ja vaadata ja üldse igatepidi hoida. Hästi suur au ja rõõm oli seda raamatut toimetada (loe: ammulisui kõrvalt vaadata); väga juba ootan, mis edasi teed, kallis Heneliis!
Read
January 27, 2026jah. ühe voodis vedelemisega lugesin ära. ma ei teadnudki et raamatute lugemisest saab olla traumeeritud (aga ma vb olen?? sest see mõjus küll nagu üks soe õlg, mille najal nutta ja mis padja alla turvatunnet tekitama panna)
February 28, 2026
Alguses ma lehitsesin seda siit-sealt ja olin nagu :S Aga siis lugesin algusest peale jutti poole raamatuni ja muutsin täiega meelt, see on jube äge! Ainuke murekoht seejuures on, et a) kui nüüd kirjutaks ise midagi sellist, öeldaks kohe, et näe matkib Nottonit (tuli suur tahtmine kirjutada, eks pea sees olegi mingi mosaiik või kollaaž nagunii), b) tahaks olla see inimene, kes seisab kusagil külaväljakul ja kuulutab, et mina lugesin Ursula le Guini enne kui see oli kuum! kus on aplaus mulle, et ma lasin raamatu "Space crone" raamatukokku tellida enne, kui tundus, et kõik mu tuttavad loevad seda? Ja Audre Lorde? (kuigi tuleb tõele au anda, et Audre Lordet nägin kõigepealt Lilli käes juba ma ei tea kui mitu aastat tagasi ja siis lugesin Soomes ja siis läks veel mitu aastat, enne kui tuli pähe see raamatukokku tellida ja siis aitäh kõik kes te neid laenutate ma tööl pai ei saanud just, aga komplekteerija ütles, et telli teine kordki, inimesed loevad neid asju) millega seoses c) ma ei tõlgiks ise "the master's tools will never dismantle the master's house" masterit meistriks, minu arust on seal rohkem mõeldud isandat kui orjapidajat, seda kelle käes on võim, kuigi master on muidugi ka meister-sell-õpipoiss triptühhis, igatahes raamatu sees meikis meister veidi rohkem senssi ja oleks huvitav selle üle aruleda.
February 25, 2026
Vean kihla, et ka Tšehhov oli see tüüp, kes õhtusöögilauas õigel hetkel midagi tabavat öelda ei osanud, läks siis hiljem oma magamistuppa ning kirjutas sellest, kui raske ja vaevaline on hästi rikas olla. (114)
January 9, 2026
nagu varakevadine värskelt tuulutatud tuba
January 12, 2026
mulle meeldis peenar, mulle meeldis see. ilus raamat!
April 10, 2026
lugesin jutti läbi ja peab tõdema, et üsna hea!!
March 1, 2026
The kind of book I find difficult to review, so open as to what you take from it, nonexistent borders melting into a haphazard creation. I gaze at the images, the quotes, the thoughts that run almost like a stream that makes me poke up from time to time and go, ah, yes, I think I can react to this part and comprehend.
Perhaps I should take a page out of the writer’s toolbox and just flow as well (don't I already?) I figure she has more control over her pathing (she is published after all), but who is to say (perhaps you can ask her, the book has her WhatsApp number, a remarkable act bordering on performance art and I can't help but wonder if in 15 years somebody will unearth the app and write, and if so, what will the conversation be like? (On a sidenote, will the author now have to diligently keep installing an increasingly archaic app on increasingly futuristic phones?))
Or should I ask you, the reader? I didn't write in the book though, despite the author’s invitation, as I'm disinclined to do so with library books (I have no such reservations with my own, at least non-fiction - it's meant to be used, and use I will, whatever the science says about how little highlighting helps), so perhaps it is unfair to ask that of anybody else (and who would reply anyway, and what would I ask anyway?)
It has at the very least made me even more incomprehensible in my writing than usual, for better or worse. I should also probably finish the book before continuing my vague contemplation; just sometimes a thought sparked during the reading wants to be written down so badly before the reading is finished, and so I might find myself with pages of stuff that is overturned by what I hadn't yet read soon revealed. Sometimes there's something to be saved, sometimes I just promise myself I won't do it again, and yet, lo and behold, here we are again. And I'm not even half-way through.
But I do know already that, after the initial uncertainty and even reluctance, I find myself liking the freedom within the form, the typographical playfulness, and many of the quotes (there were moments I found myself gazing across the book, thinking about what I had just read; some were, true, “borrowed ideas”, but what of it then, it is here encountered, part of a new context). The images I still struggle with, and it can be difficult to read such intimate descriptions of a life and personality that feels so different from one’s own; there are moments of envy, and moments of whatever is the opposite.
And I’m done. With slight humour, hazy vulnerability, occasional self-deprecation (born from too familiar reasons), and chaotic structuring, Tähed Agnesele is part a romantic confession (whether real or not), part diaristic vignettes of self-expression (I suspect more real than not), and part contemplation on what is this creative thing we do, thoughts influenced by such as Linda Aaronson, Ursula K. Le Guin, and the three-act structure. It is also an intriguing collaboration between writing and artistry, hand-in-hand enhancing each other, even if it left me at times staring wondering without an end. I emphasized all too well with the parts that discussed the wildness of doing creative work in contemporary capitalist society, where, being reminded of Graeber’s Bullshit Jobs, pursuing creativity is itself seemingly presumed the reward and the need to finance the fact of living can in no way rely on that. What do you want after all, to be creative and get paid for it? Nothing useful, nothing enjoyable must be rewarded - only the exploitation of other living creatures, the implementations of greed, and the ability to milk everything past its prime date. Some innocents do rise, but if going through Schreier’s trilogy of misery in the videogame industry has taught me anything, it’s the inevitable ending of anything idealistic. But then again, everything ends anyway, and so did this book. I do wish the reasoning behind the book’s name was better expressed within the text, and I wish too I had better understood what the ending was really saying about the partner (I do not read marketing synopses); I needed somebody else to point it out afterwards, and suddenly much fell in place that hadn’t been before. I am sorry. Either way, I ended up quite liking the book.
I find it amusing though that, just like with Clark Ashton Smith, after encountering initial resistance to the writing, I found my way into the book by reading it one late night, slightly feverish and incapable of sleep, in a quietly cozy home, the silent rumbles and whirrings a background for a dive into another vibe. Perhaps I should approach every book like that from now on, and screw over my sleep even more …
It is unfortunate we had to return the stickers to the library unused.
Perhaps I should take a page out of the writer’s toolbox and just flow as well (don't I already?) I figure she has more control over her pathing (she is published after all), but who is to say (perhaps you can ask her, the book has her WhatsApp number, a remarkable act bordering on performance art and I can't help but wonder if in 15 years somebody will unearth the app and write, and if so, what will the conversation be like? (On a sidenote, will the author now have to diligently keep installing an increasingly archaic app on increasingly futuristic phones?))
Or should I ask you, the reader? I didn't write in the book though, despite the author’s invitation, as I'm disinclined to do so with library books (I have no such reservations with my own, at least non-fiction - it's meant to be used, and use I will, whatever the science says about how little highlighting helps), so perhaps it is unfair to ask that of anybody else (and who would reply anyway, and what would I ask anyway?)
It has at the very least made me even more incomprehensible in my writing than usual, for better or worse. I should also probably finish the book before continuing my vague contemplation; just sometimes a thought sparked during the reading wants to be written down so badly before the reading is finished, and so I might find myself with pages of stuff that is overturned by what I hadn't yet read soon revealed. Sometimes there's something to be saved, sometimes I just promise myself I won't do it again, and yet, lo and behold, here we are again. And I'm not even half-way through.
But I do know already that, after the initial uncertainty and even reluctance, I find myself liking the freedom within the form, the typographical playfulness, and many of the quotes (there were moments I found myself gazing across the book, thinking about what I had just read; some were, true, “borrowed ideas”, but what of it then, it is here encountered, part of a new context). The images I still struggle with, and it can be difficult to read such intimate descriptions of a life and personality that feels so different from one’s own; there are moments of envy, and moments of whatever is the opposite.
And I’m done. With slight humour, hazy vulnerability, occasional self-deprecation (born from too familiar reasons), and chaotic structuring, Tähed Agnesele is part a romantic confession (whether real or not), part diaristic vignettes of self-expression (I suspect more real than not), and part contemplation on what is this creative thing we do, thoughts influenced by such as Linda Aaronson, Ursula K. Le Guin, and the three-act structure. It is also an intriguing collaboration between writing and artistry, hand-in-hand enhancing each other, even if it left me at times staring wondering without an end. I emphasized all too well with the parts that discussed the wildness of doing creative work in contemporary capitalist society, where, being reminded of Graeber’s Bullshit Jobs, pursuing creativity is itself seemingly presumed the reward and the need to finance the fact of living can in no way rely on that. What do you want after all, to be creative and get paid for it? Nothing useful, nothing enjoyable must be rewarded - only the exploitation of other living creatures, the implementations of greed, and the ability to milk everything past its prime date. Some innocents do rise, but if going through Schreier’s trilogy of misery in the videogame industry has taught me anything, it’s the inevitable ending of anything idealistic. But then again, everything ends anyway, and so did this book. I do wish the reasoning behind the book’s name was better expressed within the text, and I wish too I had better understood what the ending was really saying about the partner (I do not read marketing synopses); I needed somebody else to point it out afterwards, and suddenly much fell in place that hadn’t been before. I am sorry. Either way, I ended up quite liking the book.
I find it amusing though that, just like with Clark Ashton Smith, after encountering initial resistance to the writing, I found my way into the book by reading it one late night, slightly feverish and incapable of sleep, in a quietly cozy home, the silent rumbles and whirrings a background for a dive into another vibe. Perhaps I should approach every book like that from now on, and screw over my sleep even more …
It is unfortunate we had to return the stickers to the library unused.
December 29, 2025
Mõnikord tuleb lugeda midagi, mis näitab, kuidas üldse saab ja võib lugeda… ja muidugi kirjutada.
April 21, 2026
omapärane. paigutaks gregor kulla peenraga samasse žanrisse. on sellele juba mõni nimi ka antud, sedastiili liikumisele? või kui uus see päriselt on?
paneb mõtlema, et tead, äkki saaks mina ka kirjutamisega hakkama. kui see midagi tohutu struktureeritud ja n-ö väljamõeldut ei peaks olema, kui tavapärane fiktsioonist kõnelev romaan.
iseoma mõtteid väljendada on ikka ja alati olnud ainuke see, mis tõeliselt köidab, mis pingutuseta tuleb ja mis aina tagasi toob.
paneb mõtlema, et tead, äkki saaks mina ka kirjutamisega hakkama. kui see midagi tohutu struktureeritud ja n-ö väljamõeldut ei peaks olema, kui tavapärane fiktsioonist kõnelev romaan.
iseoma mõtteid väljendada on ikka ja alati olnud ainuke see, mis tõeliselt köidab, mis pingutuseta tuleb ja mis aina tagasi toob.
Read
January 31, 2026Juba kirjutasin veidi Whatsappi ja pisut kirjutasin ka füüsiliselt sellesse raamatusse, nii et mis ma enam siin Goodreadsis siis. Üldsegi, rohkem kui kunagi varem tundub see selline minu ja Raamatu vaheline asi, mis siin sündis. Tore metakogemus.
Rohkem kui kunagi varem pani märkama, et mis on minu ja raamatu (kui füüsilise eseme) vaheline suhe. Tõesti loogiline, et selle on kirjutanud keegi, kes on dramaturgia taustaga. On mõeldud, milline on see kogemus, mida me lugejale pakume, see järjestus, see kujundus.
PS! Keegi saaks nt viie aasta pärast hea uurimuse teha, laenutades kõigist raamatukogudest selle raamatu ja analüüsides kuidas (ja mil määral) lugejad endid sellesse end jätnud on.
Rohkem kui kunagi varem pani märkama, et mis on minu ja raamatu (kui füüsilise eseme) vaheline suhe. Tõesti loogiline, et selle on kirjutanud keegi, kes on dramaturgia taustaga. On mõeldud, milline on see kogemus, mida me lugejale pakume, see järjestus, see kujundus.
PS! Keegi saaks nt viie aasta pärast hea uurimuse teha, laenutades kõigist raamatukogudest selle raamatu ja analüüsides kuidas (ja mil määral) lugejad endid sellesse end jätnud on.
April 9, 2026
see oli selline mõnus teadvuse vool, mille sai mõnusasti ühe korraga endast läbi lasta. samas polnud ta ju kirja pandud teadvuse vooluna, vaid mina lugesin teda sellena, oeh. (meenutas hästi mu enda töödokumendi vahelehti, kuhu olen kokku lõiganud tarkade tsitaate ja kus nendega kirglikult nõustun või vastu vaidlen.) v-o oleksingi tahtnud seda arvutis dokumendis lugeda, minu jaoks on see kogemus hästi intiimne. (suht hale, et pean docsi faili intiimsemaks kui füüsilist raamatut, kuhu juba sõbra mõtted ja sisenaljad sisse sirgeldatud, oeh.) raamatut käes hoides on minu ja autori vahel nii mitu tõlkeprotsessi toimunud, et ta jääb kuidagi kaugeks või anonüümseks. aga kindlasti vaidlen homme sellele mõttele juba vastu. tegelt on tore, et see on trükitud ja illustreeritud ja tänusõnad ja tagakaanel tekst ja puha!
aga et mingite mõtetega rohkem haakuda või edasi mõelda või enda dokumenti lõigata ja nõustuda / vastu vaielda, peaksin seda ühe (ja siis veel mõne) korra uuesti lugema.
aga et mingite mõtetega rohkem haakuda või edasi mõelda või enda dokumenti lõigata ja nõustuda / vastu vaielda, peaksin seda ühe (ja siis veel mõne) korra uuesti lugema.
January 20, 2026
Loen veelkord läbi, siis kirjutan äkki midagi mõistlikku. Täna õhtul lugesin ühe hooga läbi ja see haaras mind nii kaasa, et ma kõigist oma muredest unustasin. Mis saab parem olla.
P.S. eriti meeldis idee panna tabelisse kõik inimesed, kellesse oled armunud, algus- ja lõppkuupäevade ning põhjustega. Inimesed nagu raaamatud goodreadsis:"date started" ja "date finished". Samas keegi ei alga ega lõpe kaantega.
P.S. eriti meeldis idee panna tabelisse kõik inimesed, kellesse oled armunud, algus- ja lõppkuupäevade ning põhjustega. Inimesed nagu raaamatud goodreadsis:"date started" ja "date finished". Samas keegi ei alga ega lõpe kaantega.
Read
January 13, 2026heneliis on hea inimene
April 28, 2026
”Ühiselt unistamine on kaduv oskus.”
Nii huvitavalt kirjutatud ning mänguliselt kujundatud!
Nii huvitavalt kirjutatud ning mänguliselt kujundatud!
March 24, 2026
vot transindividuaalsus jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa. nii tore. aitäh heneliis
January 15, 2026
See raamat on tuba ja see tuba on mind täis, aga tegin sulle kapis ühe riiuli vabaks, kui soovid.
teen riiuli nüüd vabaks aga mulle meeldis ja tuleks veel tagasigi!
December 28, 2025
hnnnhmmrprhhrhrhrhrhrhmhhhmahaahhahahah. see on selline rõõmuhäälitsus mida inimesed teevad, kui nad mingit hästi head tunnet kogevad oma kehas. natuke nagu siis kui sa sööd lapsena esimest korda ahjubanaani või kuuled raadiost oma lemmiklaulu (mis on tõenäoliselt o-zone'i dragostea din tei) ajal, kui sa seda kusagilt mujalt kuulata ei saa või ei oska. seda raamatukest lugeda oli samasugune rõõm. selline imala ja kleepuva asja tunne. nagu lakuks karamellist tehtud pinki kogu pikkuses. näiteks kui see just EKKMi juures olnud maailma pikim pink oleks kukekommist tehtud ja seda mööda käiks keelega ühest otsast teise. selline tunne. nagu oleks pead pidi soojas punase värvi potis, nii et kõrvus muliseb. selline tohutu terviklikkuse tunne. kuidagi kõikehõlmav ja jõuline, samas kerglane ja lõbus-lapselik. väga suured teemad ja väga väiksed teemad kõrvuti ja segamini ja üksteisega põimunult ja igas asendis. väga väga mõnsa!
January 26, 2026
Mõnus raamat, mida lugeda ja pärast kaasasolnud kleepsudega kaunistada. Eksperimentaalne, huvitav, isiklik, ilus, tark, mõtlemapanev - armas Heneliis, sa tegid seda jälle.
April 10, 2026
Eriti jäi kõlama mõte: “Me ei alga ega lõppe kaantega.”🫶🏻
Read
April 12, 2026mulle meeldib heneliis!
tubli tüdruku eluvalu kirjeldus oli tabav
tubli tüdruku eluvalu kirjeldus oli tabav
April 27, 2026
Loen seda juba mitu kuud ja inspireerituna kirjutasin ka ise selle peale pikad jorud. Ühega neist olen käinud ka laval. Nii inspireeriv oli see raamat. Seletada ei oska.
Displaying 1 - 22 of 22 reviews