„Appikene! Ära seda nüüd küll tee!!! Jumala eest! Ta peksab su läbi, hoiab sind päevad otsa köögis kinni ja võtab lahutusel lapsed käest!” Uskuge või mitte, aga pidin seda enne abiellumist rohkem kui ühe heatahtliku inimese suust kuulma. Lõpuks ei osanud ma enam muud moodi reageerida kui vaid malbe naeratusega. Sisemuses aga kriipis mõte – mis õigusega te minu abielu lahutate, enne kui see pole veel alanudki? Olen eestlane, aga moslem. Või kas peangi siia „aga” vahele panema? Olen moslem juba üheksandat aastat, abielus viiendat. Pean seda täpsustama, sest enamasti arvatakse, et olen moslem oma marokolasest mehe pärast. Inimese identiteeti vormivad ühtviisi nii ta millegi kõrgema poole püüdlev hing kui ka maine kogemus. Minu kogemus, mida tahaksin teiega jagada, on mind viinud läbi lapsepõlve eneseotsingu Nõukogude Eestis, araabia keele ja islamoloogia õpingute Pariisis, abiellumise Kuveidis, otse sooja Maroko südamesse. See kõik on osa minust: olen eestlane ja moslem. (Kätlin Hommik-Mrabte)
"Minu moslemid ja teie eelarvamused" oleks ausam pealkiri. Autoril on tohutu tahtmine midagi tõestada. Kui see oleks üks lehekülg - okei, üks peatükk - mmmm, aga terve raamat - ei aitäh.
Moslemite igapäevaelu ja mõtteviisi kohta saab üht-teist teada ja see on päris tore. Kerge, lobe lugemine.
Marokost saame aga teada väga vähe. Sama hästi võiks tegevus käia Egiptuses või Jordaanias või kustahes kõrbelisel araabiamaal. Võib olla on see "minu-" sarja puhul okei? Inimene läheb uude riiki ja lihtsalt kirjeldab, mida silm näeb, ilma mingi tausta ja võrdluseta? Näe, saun! kaamel! pajaroog!?
Igatahes - lugeda võib, aga väga napiks jääb. Ja autori vastu tekib teatud... tõrksus.
Ma ei ole eriti Minu-sarja raamatutega teisele ringile läinud, vist kolmel-neljal korral. Marokot ma tahtsin ilma sinna reisimatagi üle lugeda, natuke kartsin ka (eks nii mõnedki sarjas ilmunud raamatud on nö oma aja lapsed; oma ajas aktuaalsed ja põnevad, hiljem pigem mitte). Tahtsin nostalgiast, ikkagi algusaegade raamat (kui Goodreadsi uskuda, siis kannab järjekorranumbrit 16). Omal ajal tekitas ju ka furoori, sest islam, eks ole, moslemid, eks ole. Kümmekond aastat tagasi elasime maailmas, kus see tundus põhiline murekoht olevat, Eestis vist ka. Või kes see enam nii täpselt mäletab. Nüüd on sõjad ja pandeemiad ja juudid ja kliimapaanika ja mis kõik veel muidugi fookust tublisti nihutanud.
Autor pani lugejad ohhetama ka sellega, et ei olnud lihtsalt keegi paariks kuuks Marokosse õppima või reisima läinu, samuti ei komistanud ta poolkogemata islami usu otsa. Kõik oli sootuks teistmoodi ja teises järjekorras. Islami usu leidis ta ühegi meheta, see ei tahtnud paljudele pähe mahtuda.
Nüüd oli põnev teada saada, kuidas elab tema ja ta pere tänasel päeval (raamat on ilmunud uute lisapeatükkidega). Ja seegi on olnud seikluslik ja närvesööv.
Endiselt oli huvitav lugeda neid lugusid elust Maroko mägikülakeses. Elust ja inimestest, toidust ja kommetest... Uue aja asjad murravad jõuliselt sinnagi sisse ja kõik enam päris vanaviisi ei ole (Marokos elamise aeg jäi sinna nullindate algusotsa), ent õnneks kõrvalistesse kohtadesse jõuab kõik aeglasemalt.
PS. Ma mõistan küll, millega ja miks autor nii mitmeidki lugejaist ärritanud on, aga ma ei tea, kuidagi õnnestus sellest imekombel mitte välja teha.
Selle raamatu esmatrükk ilmus päris „Minu...“ sarja algusaegadel ja on siiani minu jaoks üks südamelähedasemaid sarjas. Kätlin on emotsionaalselt ja ka tavamõttes kõrge intellektiga. Kujutan teda ette väikese tüdrukuna, küsimas vanematelt elu mõtte ja looja kohta, vanemad saatmas ta edasi kristlasest vanamemme juurde... ja ka seal küsis väike küsija-tüdruk aina edasi, kuni jõudis islamini. Niisugune lugu. Siiralt kirja pandud, täiesti arusaadav ja loogiline. Eestist areneb tegevus edasi Pariisi, Sorbonne’i ülikooli, sealt internetitutvuse kaudu Kuveiti, järgneb abielu marokolasest normehega (kellega nad enne abielukokkulepet pole fotosidki vahetanud) ja ühine elu esialgu Kuveidis... Vaat sellise ringiga jõuab Kätlin lõpuks Marokosse. Nagu muuseas mainib ta, et abikaasa on pärit muistsest berberi valitsejate hõimust. Nüüd on tegu tavalise keskklassi elamisega mägedes: mitte kõige rikkam, mitte kõige vaesem. Aga Kätlin satub külla ka kõige vaesemate juurde, kes elavad kuivanud jõesängis prügist ehitatud kodudes. Soovitan raamatut kõigile, kes reisivad kusagile islamimaadesse, see ei pea ilmtingimata just Maroko olema, moslemid on oma maailmavaatelt kõikjal üsna sarnased, vähemasti minu meelest. Toona, umbes 15 aastat tagasi, tellisin ma ise kirjastajana, et palun jutusta lugejale oma maailmapildist. Arvasin-aimasin, et sellist olukorda ilmselt siin sarjas rohkem ette ei tule, et meie oma sõnaosav eestlane saaks islami-maailmapilti seespoolt nii hästi kirjeldada. "Miks te islami propagandat teete?" küsis keegi. Mis mõttes? Hiljuti tellisin näiteks uue „Minu Bali“ autorilt, et palun kirjuta rohkem sellest, misasi see biohäkkimine on. Maailmas on palju mõtteviise ja minu meelest on „Minu...“ sari üks koht, kus võimalik neisse niimooodi kiirkorras sisse vaadata. Maroko-raamatu alapealkirjaks valis autor omal ajal mõnevõrra provokatiivse fraasi: “Maailma teistpidi vaatamise õpik”. Jah, see on justkui üks uus peegel, millest enda kultuuri näha saab. Näiteks millised näivad turistid põliselanike poolt vaadates... Nüüd, aastal 2025, on lisatud mitu uut peatükki ja saame edasi jälgida seda teispoolset maailma, näiteks marokolasele Eesti elamisloa saamise ja pikendamise kadalippu, nii et perega tegelevast Kapo-agendist sai juba nagu sugulane. (Samas on lisandunud ka soojust ja pehmust ja naljakaid lugusid vahepeal sündinud kolme lapse näol!) Mäletan, et 15 aastat tagasi oli Kätlini raamat päris korralik „torm veeklaasis“, netis on siiani alles toonaseid tormivahuseid arvustusi ja netikommentaare. Mitteasjalikku ma ei puuduta, aga asjaliku poole pealt: Maroko raamatule heideti ette seda, et ta puudutab ka rahvusvahelist poliitikat: USA sõda terrorismiga ja 11. septembrit, Iisraeli-Palestiina teemat jms. Ka raamatu keeletoimetajale ei meeldinud need teemad, nii et rahvusvaheline poliitika lõhestas ka meie toimetust. Aga mina kirjastajana olin Kätlini sõnavabaduse poolt ja nii jäid need teemad sisse. Ahjaa, vaidlus käis ka selle üle, kas tohib kirjutada suurtähega Jumal, Piibel ja Koraan. Tänu sellele raamatule tegime kirjastuse stiilipiibli ja kirjutasime sinna: religioossete sõnade algustähe otsustab meil raamatu autor. Ja vahepeal on möödunud poolteist aastakümmet. Vandenõuteooriaid ja omade-võõraste vahel valimisi (või neist valikutest enda välja päästmist) on meil kõigil küllalt palju ette tulnud. Mõni valus teema on täna rohkem päevakorral (seesama Palestiina), mõni on äärealadele vajunud (USA sõda terrorismi vastu ja mis siis ikkagi juhtus 11. septembril)... Igal juhul jätkame oma ühisel planeedil ringe ümber kodutähe, ja oleme siin kõik kõigega seotud. Ja kõige keskel on armastus, on küsimus: kust me siia saime ja kuhu vaadata, kuhu püüelda? Mina tunnen alati ühendust selle väikese sinisilmse Saaremaa tüdrukuga, kes seda endalt küsima hakkas, ja sellest ka teistele kirjutas. Jazakallah! :)
Mõnus lugemine, ei muutu pikapeale tüütuks nagu osad sama sarja raamatud. Lugedes on kohe arusaada kui vaimustatud autor ise on Marokost. Kahjuks on see minu jaoks ka miinuseks, kuna ei tahaks uskuda, et peaaegu mitte ühtegi negatiivset külge pole kohalikus elus ette tulnud, või siis näebki autor kõike nii positiivses võttes, mitte nagu keskmine eestlane. Miinuseks oli veel ka see, et väga suure osast raamatust proovis autor selgeks teha, kui valesti, me teised eestlased, oleme mõistnud moslemi kultuuri. Hakkasin juba lõpus uskuma, et olengi selline kitsarinnaline tüüp- kuigi ise usun, et Eestis on ikka palju avatud silmaringiga inimesi, kellele pole vaja pikalt seletada, et kõik moslemid pole halvad.
Mul on selle raamatu suhtes väga vastuolulised tunded. Jah, see on väga informatiivne ja ladusalt kirjutatud, nii et oli huvitav lugeda. Aga mind hakkas häirima teatud negatiivsus ja hinnangulisus. Väga üllatas väide, et eestlased kohendavad oma majad kõigepealt väljast, et nende rikkus teistele näha oleks ja et auto peab olema uus ja riided firmakad (lk 59). Ma olen renoveerinud Saaremaal kaks maja ja mõlemad teinud enne väljast ning alles seejärel sisetööd - poleks iial osanud karta, et sellest saab teha järelduse, justkui tahaksin oma rikkust demonstreerida. Ka olen ostnud mitu uut autot, kui vanal liising läbi saab, aga mitte sellepärast, et midagi kellelegi näidata, vaid minu jaoks, kes ma elan maal ja ei oska autot ise remontida, on see lihtsalt turvaline ja praktiline valik. Ka ei tunne ma kedagi, kellele firmariided nii tähtsad oleksid, et neid lause teistele näitamiseks kandma peab. Kurb kui Kätlini tutvusringkond nii paljudest nö väljapoole muljejätjatest koosneb, et ta seda lausa eestlaste eripäraks peab. Mis oleks kui püüaks selle asemel mõista, et paljud eestlased on oma raske tööga jõudnud nii heale järjele, et saavad lubada endale ilusaid kodusid ja probleemivabasid autosid? Ja üleüldse - majaehitus on looming ja miks peaks kritiseerima neid, kes meie ümber ilu loovad? Lisaks häiris mind tohutult pea kogu see tekst, mis islamiusuliste õigustamiseks oli raamatu lõppu kirja pandud. Nii spekulatsioonid kaksiktornide kohta kui ka palestiinlaste võrdlus eestlastega, kus oli näitena toodud see, kuidas pärast Eesti iseseisvuse taastamist hakkasid väliseestlased oma vara tagasi nõudma. Seda viimast oli lihtsalt nii suur hämming lugeda, et mul pole sõnu. Inimestel võeti maad ja majad käest, saadeti Siberisse või siis pidid nad oma elude päästmiseks läände põgenema ja nüüd siis keegi arvab, et neil pole õigus oma vara tagasi saada? Lihtsalt uskumatu suhtumine ja ma ei oska siit muud järeldada, kui et Kätlin on ise nõukogudeaegse süsteemi ja kasvatuse ohver. Piinlik oli seda lugeda ja selliste väljaütlemiste tõttu ma seda raamatut paraku väga kõrgelt hinnata ei saa.
Kiire ja lihtne lugemine ning meeldis, et autor üritas avardada inimeste maailmapilti islam kohta. Andis kahtlemata natuke mõtteainet, kuid teiselt poolt oli minu jaoks kohati liiga kritiseeriv eestlaste ja teiste arvamuste suhtes. Samas eks raamat oligi autori enda nägemus kogu olukorrast.
Minu jaoks oli raamat rohkem "Minu islam" kui "Minu Maroko" ehk oleksin tahtnud natuke rohkem informatsiooni üleüldiselt Maroko kui riigi ja elu-olu kohta. Tavaliselt loen antud raamatuid enne reisi ja hetkel tunnen, et oleks tahtnud natuke enamat. Üldiselt soovitan siiski raamatut lugeda, kuna tegemist on üsna erinev teistest sarja raamatutest ja annab ülevaadet moslemi maailma.
"Minu Maroko" on väga huvitav kaemus islami kultuuri ja religiooni. Teos on mõnusa ülesehitusega ja hõlpsasti loetav, ent autori veidi agressiivne suhtumine nii teiste usulahkude kui lääne kultuuride osas viis üldpilti oluliselt alla. Kui raamatus oleks veidi rohkem rõhku pandud islami tutvustamisele kui lääne maailma või kristluse materdamisele, oleks ka lugemine oluliselt meeldivam olnud.
Kui ma esimest korda seda raamatut mõni aasta tagasi lugesin, siis mulle väga meeldis. Nüüd, mitu aastat hiljem uuesti lugedes, hakkasid mind mõned asjaolud häirima. Mind hakkas segama, et autor arvab, et inimestel on väga tugevad eelarvamused ja et inimesed on kitsa silmaringiga. Väga tihti tuuakse sisse võrdlused Eestiga, mis on iseenesest mõistetav, aga tihti mitte vajalik. Iseenest autoril sulg jookseb, seega suurelt jaolt on lugemini mõnus.
Mul on olnud kokkupuude moslemiga ja pisut teadsin sellest usuliigist. Aga siiski alustasin selle raamatu lugemist pisikese eelarvamusega.
Väga huvitav ja hariv lugemine oli. Hinde tiris alla peatükk kus autor laskus liiga poliitiliseks ja kus tuli palju juttu juutidest ja muu maailma moslemitest.