What do you think?
Rate this book
Igavene taastulek
Friedrich Nietzsche armastas teha pikki jalutuskäike. 1881. aastal tabas teda ühel sellisel jalutuskäigul ootamatu äratundmine, mis andis kogu tema senisele mõtlemisele uue suuna.
Tema ees seisis suur püramiidikujuline kaljurahn, mille kuju ja ümbrus äkki paistsid pisimate detailideni tuttavad, ehkki ta ei olnud selles paigas varem käinud.
Igavese taastuleku kogemus sai Nietzsche mõtlemises pöördeliseks. XX sajandil leidis see idee aga jätkajaid, kes Nietzsche intuitsiooni hoopis uutmoodi tõlgendasid. Nende seas paistavad eriti silma Mircea Eliade ja Gilles Deleuze. Ja võib-olla ka luuletaja Artur Alliksaar.
Tema ees seisis suur püramiidikujuline kaljurahn, mille kuju ja ümbrus äkki paistsid pisimate detailideni tuttavad, ehkki ta ei olnud selles paigas varem käinud.
Igavese taastuleku kogemus sai Nietzsche mõtlemises pöördeliseks. XX sajandil leidis see idee aga jätkajaid, kes Nietzsche intuitsiooni hoopis uutmoodi tõlgendasid. Nende seas paistavad eriti silma Mircea Eliade ja Gilles Deleuze. Ja võib-olla ka luuletaja Artur Alliksaar.
90 pages, Paperback
Published December 19, 2025
About the author
Hasso Krull
83 books16 followersHasso Krull is one of the most important writers and thinkers to emerge from Estonia since the country regained independence in 1991. Krull’s poetry is strongly rooted in the Estonian landscape, but reaches far beyond regional concerns due to its attention to the details of modern life and the intellect of the poet, who demonstrates a wide range of influences, from the philosophy of Derrida to the oral trickster tales of the Winnebago people of North America. With an extremely light hand, Krull crafts poems that seem straightforward and accessible but have a remarkable depth upon close study. In recent years, Krull has been strongly attracted to mythologies, creation stories and cosmology, all of which exert a strong influence on his work and resulted in a long essay, ‘The Pleasure of Creation’, about ancient Estonian religion and trickster tales.
Krull’s interest in mythologies and creation stories grows in part from his personal belief that all of a culture’s literatures, whether oral or written, Christian or pagan, are important; for Krull, the culture that grows out of urban and intellectual centres is no more or less important than that of the pre-urban era, or of the modern rural community.
Among his numerous books of poetry are Meeter and Demeeter (Meter and Demeter, 2004); Talv (Winter, 2006); and Neli korda neli (Four times four, 2009). He has also published essays in journals and periodicals, some of which were collected in the books Millimallikas (Medusa, 2000) and Paljusus ja ainulisus (Plurality and Singularity, 2009). In addition, Krull is a translator of Jacques Derrida, Paul Valéry, Allen Ginsberg and other well-known writers and philosophers. Among his awards and grants are a Baltic Assembly Writing Award; two Essay Awards and two Poetry Awards of the Cultural Endowment of Estonia; a Juhan Liiv Poetry Award; an Ivar Ivask Memorial Grant and a teaching award from Tallinn University.
Krull’s is a surprising and unique literature that has begun to draw international attention. His work has been translated into numerous languages, including Finnish, Swedish, English, French, German, Spanish, and Russian.
Englsish text written by Brandon Lussier
Hasso Krulli esimene luulekogu "Mustvalge" ilmus 1986 Max Harnooni varjunime all. Raamat sisaldas sajandialguse vaimus dekadentlikke pastišše, püüdes eristuda tolleaegse luule peavoolust. Järgmine kogu "Pihlakate meri" (1988) taandus veidi tagasihoidlikumale sümbolismile, kuid selles laadis ta ei jätkanud. Aastal 1993 ilmus "Luuletused 1987–1991" (vahepeal ilmumata jäänud kogudest tehtud valik) ning 1995 samast perioodist pärit "Swinburne" esindavad radikaalset keeleluulet. Raamatule "Luuletused 1987–1991" on iseloomulik tsitaatide ja parafraaside küllus ning seda on peetud murranguaja kirjanduse mõjukamaiks raamatuks. "Kaalud" (1997) koosneb Toomas Kalve fotode kõrvale tehtud luulevormis märkmetest ja "Jazz" (1999) pühendusluuletustest džässmuusikutele. Seejärel on Krull taas muutnud suunda, pöördudes lihtsama väljenduslaadi poole. 2001 ilmunud "Kornukoopia" sisaldab sada luuletust erinevatel teemadel, "milles autor vaatleb väga tähelepanelikult oma lähemat ümbrust. Ümbritseva kirjeldamise kõrval sisaldab luule ka filosoofilisi tähelepanekuid ning jätkuvat huvi keele väljendusvõimaluste vastu". Aastal 2003 süvenes Krull mütoloogilisse ja folkloorsesse maailma, mille tulemusena valmib eepos "Meeter ja Demeeter", mis põimib erinevate rahvaste veeuputuse-müüte ja loomislugusid. Luulekogu "Talv" (2006) on tagasi tulnud isiklikuma laadi juurde, mida jätkab sümmeetrilise ehitusega sari "Neli korda neli" (2009).
Oma kirjanduslikke arusaamu ja maailmanägemist on ta selgitanud arvukates esseedes ja kriitilistes artiklites. Osa neist kirjutistest on kogutud raamatutesse "Katkestuse kultuur" (1996), "Millimallikas" (2000) ja "Paljusus ja ainulisus" (2009). Pikemas essees "Loomise mõnu ja kiri" (2006) tegeleb ta eesti mütoloogiaga.
Krull’s interest in mythologies and creation stories grows in part from his personal belief that all of a culture’s literatures, whether oral or written, Christian or pagan, are important; for Krull, the culture that grows out of urban and intellectual centres is no more or less important than that of the pre-urban era, or of the modern rural community.
Among his numerous books of poetry are Meeter and Demeeter (Meter and Demeter, 2004); Talv (Winter, 2006); and Neli korda neli (Four times four, 2009). He has also published essays in journals and periodicals, some of which were collected in the books Millimallikas (Medusa, 2000) and Paljusus ja ainulisus (Plurality and Singularity, 2009). In addition, Krull is a translator of Jacques Derrida, Paul Valéry, Allen Ginsberg and other well-known writers and philosophers. Among his awards and grants are a Baltic Assembly Writing Award; two Essay Awards and two Poetry Awards of the Cultural Endowment of Estonia; a Juhan Liiv Poetry Award; an Ivar Ivask Memorial Grant and a teaching award from Tallinn University.
Krull’s is a surprising and unique literature that has begun to draw international attention. His work has been translated into numerous languages, including Finnish, Swedish, English, French, German, Spanish, and Russian.
Englsish text written by Brandon Lussier
Hasso Krulli esimene luulekogu "Mustvalge" ilmus 1986 Max Harnooni varjunime all. Raamat sisaldas sajandialguse vaimus dekadentlikke pastišše, püüdes eristuda tolleaegse luule peavoolust. Järgmine kogu "Pihlakate meri" (1988) taandus veidi tagasihoidlikumale sümbolismile, kuid selles laadis ta ei jätkanud. Aastal 1993 ilmus "Luuletused 1987–1991" (vahepeal ilmumata jäänud kogudest tehtud valik) ning 1995 samast perioodist pärit "Swinburne" esindavad radikaalset keeleluulet. Raamatule "Luuletused 1987–1991" on iseloomulik tsitaatide ja parafraaside küllus ning seda on peetud murranguaja kirjanduse mõjukamaiks raamatuks. "Kaalud" (1997) koosneb Toomas Kalve fotode kõrvale tehtud luulevormis märkmetest ja "Jazz" (1999) pühendusluuletustest džässmuusikutele. Seejärel on Krull taas muutnud suunda, pöördudes lihtsama väljenduslaadi poole. 2001 ilmunud "Kornukoopia" sisaldab sada luuletust erinevatel teemadel, "milles autor vaatleb väga tähelepanelikult oma lähemat ümbrust. Ümbritseva kirjeldamise kõrval sisaldab luule ka filosoofilisi tähelepanekuid ning jätkuvat huvi keele väljendusvõimaluste vastu". Aastal 2003 süvenes Krull mütoloogilisse ja folkloorsesse maailma, mille tulemusena valmib eepos "Meeter ja Demeeter", mis põimib erinevate rahvaste veeuputuse-müüte ja loomislugusid. Luulekogu "Talv" (2006) on tagasi tulnud isiklikuma laadi juurde, mida jätkab sümmeetrilise ehitusega sari "Neli korda neli" (2009).
Oma kirjanduslikke arusaamu ja maailmanägemist on ta selgitanud arvukates esseedes ja kriitilistes artiklites. Osa neist kirjutistest on kogutud raamatutesse "Katkestuse kultuur" (1996), "Millimallikas" (2000) ja "Paljusus ja ainulisus" (2009). Pikemas essees "Loomise mõnu ja kiri" (2006) tegeleb ta eesti mütoloogiaga.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
July 28, 2026
piinarikkalt kuiv lugemine
January 16, 2026
"Kordus on igavese taastuleku põhimõte. Nietzschel on kordus galaktiline, see hõlmab tervet igaviku ringkäiku ja nõuab saatusejaatust, et ühendada inimese elu tervikuna. Eliadel on kordus arhetüüpne, loob elu lakkamatult uuesti ja kaitseb ajaloo terrori eest. Deleuze'il on kordus ontoloogiline, see tuleb olemise põhjatusest ja sünnitab lakkamatult erinevust, milleta ei saa kujutleda paljusust ega ainulisust."
Sisuliselt võtab Krull selles raamatus kokku nende kolme autori arusaamad igavese taastuleku ideest. Kuigi idee iseenesest pole uus (võime ju võrseid leida reinkarnatsioonis ja Platoni müütides), on tänapäeva (ja Krulli) algpunktiks Nietzsche, kelle mõte lõputust kõige taas tulemisest on tegelikult suhteliselt meeldiv maailma nägemise ja enese parandamise alus. Eliade ja Deleuze tahavad aga kõike loomulikult lammutada ja ei saa Nietzschega nõustuda. Krull võtab kokku ja toob sisse ka terve rea teisi nimesid, kes midagi sel teemal arvanud on.
Iseenesest ju täiesti ok mõte, kuid tal on täpselt sama probleem kui Byung-Chul Hanil: tuues sisse lõputus koguses näiteid, tuleb hakata neid seletama ja selle tulemuseks on tekst, mis jääbki laiali valguma ega suuda lõpuks iseennast tõestada. Pealegi on vähemalt minu arust siin ikka väga palju teemasid ja ideid sisse toodud, mis ei aita keskset mõtet kuidagi edasi. Aga mida mina ka tean, sest ma pole filosoof ja päris kindlasti lendab väga palju selle raamatu mõtteid ohutust kõrgusest üle mu pea.
Aga vähemalt Alliksaare sissetoomine tundub minu jaoks küll meelevaldne. Jah, ta võis tõepoolest Nietzschet lugeda ja sellele ehk kusagil ka viidata, kuid tema luuleridadest Krulli teemaga sobituva filosoofia loomine on liialdus. Samas on loomulikult huvitav, kui luuletaja ridu vaadeldakse samas võtmes kui Deleuze'i loenguid.
Oli raske lugemine.
P.S. Lisan juurde, et mul pole tegelikult õrna aimugi, miks see raamat päriselt on kirjutatud.
Sisuliselt võtab Krull selles raamatus kokku nende kolme autori arusaamad igavese taastuleku ideest. Kuigi idee iseenesest pole uus (võime ju võrseid leida reinkarnatsioonis ja Platoni müütides), on tänapäeva (ja Krulli) algpunktiks Nietzsche, kelle mõte lõputust kõige taas tulemisest on tegelikult suhteliselt meeldiv maailma nägemise ja enese parandamise alus. Eliade ja Deleuze tahavad aga kõike loomulikult lammutada ja ei saa Nietzschega nõustuda. Krull võtab kokku ja toob sisse ka terve rea teisi nimesid, kes midagi sel teemal arvanud on.
Iseenesest ju täiesti ok mõte, kuid tal on täpselt sama probleem kui Byung-Chul Hanil: tuues sisse lõputus koguses näiteid, tuleb hakata neid seletama ja selle tulemuseks on tekst, mis jääbki laiali valguma ega suuda lõpuks iseennast tõestada. Pealegi on vähemalt minu arust siin ikka väga palju teemasid ja ideid sisse toodud, mis ei aita keskset mõtet kuidagi edasi. Aga mida mina ka tean, sest ma pole filosoof ja päris kindlasti lendab väga palju selle raamatu mõtteid ohutust kõrgusest üle mu pea.
Aga vähemalt Alliksaare sissetoomine tundub minu jaoks küll meelevaldne. Jah, ta võis tõepoolest Nietzschet lugeda ja sellele ehk kusagil ka viidata, kuid tema luuleridadest Krulli teemaga sobituva filosoofia loomine on liialdus. Samas on loomulikult huvitav, kui luuletaja ridu vaadeldakse samas võtmes kui Deleuze'i loenguid.
Oli raske lugemine.
P.S. Lisan juurde, et mul pole tegelikult õrna aimugi, miks see raamat päriselt on kirjutatud.
February 1, 2026
miks läks kana üle tee?
ta on seda alati teinud, teeb praegugi ja teeb seda ka tulevikus
ta on seda alati teinud, teeb praegugi ja teeb seda ka tulevikus
April 6, 2026
DNF - ma lõpetan siinkohal enda piinamise, sest selline filosoofiline jaur pole minu rida.
Déjà vu on alati olnud minu jaoks müstiline nähtus. Selle raamatu idee põhjal mõistan nüüd, et tegemist on äratundmisega/mäletamisega millestki, mis on juba olnud.
Ühtlasi olen ma selle raamatu juba ka varasemalt pooleli jätnud ja selle arvustuse kirjutanud.
Elu on lõputu silmus ja elamusväärseks muudab selle mittemäletamine, mis tekitab illusiooni, et me saame elus valikuid teha ja spontaansed olla. Mida me ei saa. Igavesest ajast igavesti.
Déjà vu on alati olnud minu jaoks müstiline nähtus. Selle raamatu idee põhjal mõistan nüüd, et tegemist on äratundmisega/mäletamisega millestki, mis on juba olnud.
Ühtlasi olen ma selle raamatu juba ka varasemalt pooleli jätnud ja selle arvustuse kirjutanud.
Elu on lõputu silmus ja elamusväärseks muudab selle mittemäletamine, mis tekitab illusiooni, et me saame elus valikuid teha ja spontaansed olla. Mida me ei saa. Igavesest ajast igavesti.
May 12, 2026
Ma ei ole lugenud Nietzschet, aga olen lugenud Alliksaart. Ja pean ütlema, et tema read old siingi kõnekad ja mõjusad.
Üldiselt aga jäi minu jaoks selliseks mulliks, kus oli palju keerulisi sõnu, mis aga kahjuks kuhugi välja ei jõudnud. Ja mine tea, kas pididki.
Kui oleks taustaga rohkem tuttav, eks ilmselt oleks siis ka rohkem meeldinud.
No ja kui võtta aluseks igavese taastuleku sõnum - ela oma elu iga hetke nii, et tahaksid seda ka lõputult uuesti elada - siis vist ei tasu väga kätte võtta. Ei olnud halb, aga kindlasti on parematki, mida nende hetkedega teha. :)
Üldiselt aga jäi minu jaoks selliseks mulliks, kus oli palju keerulisi sõnu, mis aga kahjuks kuhugi välja ei jõudnud. Ja mine tea, kas pididki.
Kui oleks taustaga rohkem tuttav, eks ilmselt oleks siis ka rohkem meeldinud.
No ja kui võtta aluseks igavese taastuleku sõnum - ela oma elu iga hetke nii, et tahaksid seda ka lõputult uuesti elada - siis vist ei tasu väga kätte võtta. Ei olnud halb, aga kindlasti on parematki, mida nende hetkedega teha. :)
July 6, 2026
Loomingu raamatukogu teaduslike ja filosoofiliste tekstide valikud ei ole mulle viimasel ajal väga hästi istunud. Paljulubava kaane taga on avanenud suhteliselt mitteimponeerivad tekstid. On see siis Guattari, Han või nüüd ka Krull. Aga see on tingitud minu enda filosoofiaalasest harimatusest. Ma ei ole lugenud neid kontinentaalse filosoofia võtmetegelasi ja nii jääbki nende, ja neile toetuvate autorite mõttemaailm mu jaoks segaseks. Kuid ausaltöeldes on lugedes ka selline tunne, et kui ma tekstist ka täiel määral aru saaks, siis on nende tekstide sisu üsna tarbetu. Seegi on vaieldav, kas filosoofiast peaks mingit kasu olema, ja ma olen täiesti sel meelel ise, et ega ilmtingimata ei pea. Kuid selle raamatu puhul mainiti, et nende arutluste abil peaks saama vaat et rakenduslikku infot selle kohta, et mis tuleb tagasi inimese elus ja mis ei tule. Et hakka või selle järgi oma käitumist ja eelkõige mõtlemist sättima. Aga minu meelest selles raamatus rakendusfilosoofilist väljundit ikkagi ei olnud. Lugejat peibutati siin virvatuledega. Kogu arutelu püsis neis raamides, et mida FN (Friedrich Nietzsche), ME (Mircea Eliade), GD (Gilles Deleuze) ja AA (Artur Alliksaar) asjast arvasid. Iseenesest pole ju üldse selline raamistik kuidagi ebakohane, kuid küsimus pole mitte konstruktsiooni selles aspektis, vaid lähenemises nendele autoritele. Toon ühe näite asja ilmestamiseks. Mis on sümptomaatiline sedalaadi tekstidele.
Seal oli üks koht, kus autor arutles ühe FNi mõtte üle (see algab leheküljelt 70). Väga oluline, peaaegu keskne mõte - et mida igavene taastulek FNi meelest üleüldse tähendas. Ja selle üle olid arutlenud enne veel paljud. Ja arusaam oli, et see mõte oli leitud a la FNi mingitest avaldamata märkmetest tema õe poolt pärast tema surma. Aga et nähtavasti oli õde selle valesti ümber kirjutanud või siis kuidagi oli see hiljem valesti tõlgitud. Nii et arvati, et mõtte tähendus oli tänu sellele väga suurel määral muutunud. Et kas igavene taastuleks on olemuselt tsentrifugaalne või mitte, midagi umbes sellist.
See on see koht, kus minul jookseb alati juhe kokku. Et kas see siis sai üldse olla sedavõrd väärt mõte, või antud juhul ju lausa terve kontseptsioon, mille ümber kirjutas oma raamatu FN - kui selle kinnituseks, argumentideks selle mõtte tuumakuse kohta pole mitte ühtegi teist allikat, kui vaid üks poolik lause avaldamata märkmete seas? Kas see igavese taastuleku olemus siis mujalt välja ei tule (eriti arvestades, et kogu see Zarathustra raamat ju just sellest rääkiski)? Selline autorikeskne, ja mitte ideekeskne lähenemine lõikab ära suuremalt jaolt kõik võimalused selleks eelpoolkirjeldatud rakenduslikkuseks. Kui FN mingit konkreetset aspekti igavese taastuleku teooriast põhjalikumalt ei lahanud, kui see üks poolik ja tõlkes kaduma läinud mõte, siis polegi mu meelest üldse tarvis teda selle aspekti üle arutlemiseks üldse mängu tuua. On ju selge, et üks inimene ei jõua kõiki ühe teooria kohta käivaid ideid ja edasiarendusi jms kirja panna. Siis tulebki lihtsalt teadmiste edasiviimiseks algsest autorist edasi liikuda. Nii nagu ei ole mõtet loodusliku valiku protsesside uurimisel praegusel ajal enam lähtuda Darwini omaaegsetest kirjutistest. Nojaa - ta rajas vundamendi ja puha, ja seda tuleb meeles hoida, aga praeguseks on juba täiesti uued materjalid ja metoodikad, küsimused on liikunud kohtadesse, millest Darwinil polnud aimugi või ta lihtsalt ei tegelenud sellesuunalise mõtlemisega.
Ma muidugi ei taha öelda, et see raamat on mõttetu või halb. See lihtsalt vist pole minu jaoks. Ja küllap filosoofia puhul ongi jube keeruline, vast lausa võimatugi, tabada mingit mõttearenduste tasandit või amplituudi, mis teeks need mõtted laiematele massidele mõistetavateks ja seeläbi huvitavateks. Paar aastat tagasi LRis ilmunud Han tundus triviaalne, kuigi temagi lähtus FNi ja teiste taoliste tekstide tõlgendamisest. Ja kuigi mulle antud raamatu puhul näib, et autor on justnimelt püüelnud selle poole, et teha see tekst söödavaks võimalikult laiadele intlimassidele, segades tähtsate onude mängumaale sekka ka nt AA, kes ju pole kuidagimoodi akadeemiline, kuid samas oma jope, siis see "söödavus" jäi minu jaoks peamiselt üksikute ampsude põhiseks. Siin-seal oli palju toredaid mõtteid, huvitavaid seoseid, sh oma mängulisuses üsna lambiseid, kuid mingit terviklikku mõju see mulle ei avaldanud. Aga võibolla tuleb see tekst veel minu juurde tagasi... ja eks siis paistab kui samasugune ta järgmisel korral enam on.
Seal oli üks koht, kus autor arutles ühe FNi mõtte üle (see algab leheküljelt 70). Väga oluline, peaaegu keskne mõte - et mida igavene taastulek FNi meelest üleüldse tähendas. Ja selle üle olid arutlenud enne veel paljud. Ja arusaam oli, et see mõte oli leitud a la FNi mingitest avaldamata märkmetest tema õe poolt pärast tema surma. Aga et nähtavasti oli õde selle valesti ümber kirjutanud või siis kuidagi oli see hiljem valesti tõlgitud. Nii et arvati, et mõtte tähendus oli tänu sellele väga suurel määral muutunud. Et kas igavene taastuleks on olemuselt tsentrifugaalne või mitte, midagi umbes sellist.
See on see koht, kus minul jookseb alati juhe kokku. Et kas see siis sai üldse olla sedavõrd väärt mõte, või antud juhul ju lausa terve kontseptsioon, mille ümber kirjutas oma raamatu FN - kui selle kinnituseks, argumentideks selle mõtte tuumakuse kohta pole mitte ühtegi teist allikat, kui vaid üks poolik lause avaldamata märkmete seas? Kas see igavese taastuleku olemus siis mujalt välja ei tule (eriti arvestades, et kogu see Zarathustra raamat ju just sellest rääkiski)? Selline autorikeskne, ja mitte ideekeskne lähenemine lõikab ära suuremalt jaolt kõik võimalused selleks eelpoolkirjeldatud rakenduslikkuseks. Kui FN mingit konkreetset aspekti igavese taastuleku teooriast põhjalikumalt ei lahanud, kui see üks poolik ja tõlkes kaduma läinud mõte, siis polegi mu meelest üldse tarvis teda selle aspekti üle arutlemiseks üldse mängu tuua. On ju selge, et üks inimene ei jõua kõiki ühe teooria kohta käivaid ideid ja edasiarendusi jms kirja panna. Siis tulebki lihtsalt teadmiste edasiviimiseks algsest autorist edasi liikuda. Nii nagu ei ole mõtet loodusliku valiku protsesside uurimisel praegusel ajal enam lähtuda Darwini omaaegsetest kirjutistest. Nojaa - ta rajas vundamendi ja puha, ja seda tuleb meeles hoida, aga praeguseks on juba täiesti uued materjalid ja metoodikad, küsimused on liikunud kohtadesse, millest Darwinil polnud aimugi või ta lihtsalt ei tegelenud sellesuunalise mõtlemisega.
Ma muidugi ei taha öelda, et see raamat on mõttetu või halb. See lihtsalt vist pole minu jaoks. Ja küllap filosoofia puhul ongi jube keeruline, vast lausa võimatugi, tabada mingit mõttearenduste tasandit või amplituudi, mis teeks need mõtted laiematele massidele mõistetavateks ja seeläbi huvitavateks. Paar aastat tagasi LRis ilmunud Han tundus triviaalne, kuigi temagi lähtus FNi ja teiste taoliste tekstide tõlgendamisest. Ja kuigi mulle antud raamatu puhul näib, et autor on justnimelt püüelnud selle poole, et teha see tekst söödavaks võimalikult laiadele intlimassidele, segades tähtsate onude mängumaale sekka ka nt AA, kes ju pole kuidagimoodi akadeemiline, kuid samas oma jope, siis see "söödavus" jäi minu jaoks peamiselt üksikute ampsude põhiseks. Siin-seal oli palju toredaid mõtteid, huvitavaid seoseid, sh oma mängulisuses üsna lambiseid, kuid mingit terviklikku mõju see mulle ei avaldanud. Aga võibolla tuleb see tekst veel minu juurde tagasi... ja eks siis paistab kui samasugune ta järgmisel korral enam on.
Displaying 1 - 6 of 6 reviews