Pole siin väriseda midagi, nagu ütleb hunt. Või siis, paanikaks ja värisemiseks on alati põhjust, nagu ütleb siil. Igatahes Mürakarude koomiksil on täitunud 25 aastat esmailmumisest Postimehes. Koomiksi autor, Urmas Nemvalts, on väärika tähtpäeva puhul raamatukaante vahele kogunud paremiku viimase viie aasta jooksul ilmunud pildiribasid. Lehes ühekaupa ilmuvad koomiksid on raamatus teemade kaupa sorteeritud ja teemad ka pealkirjastatud, mis annab varem lehes ilmunud koomiksitele täiesti uue hingamise. Neile Mürakaru koomuski sõpradele, kes on varem kõik lehes ilmunud koomiksid välja lõiganud ja pähe õppinud, on raamatusse lisatud ka midagi, mis pole varem kusagil ilmunud.
Einomissiinikka, Mürakarud oma tõelises müraduses, kuigi jah, tõsi (sellele juhiti ka koomiksis endas tähelepanu), et karusid on väheks jäänud ja pigem domineerib üks ajuvaba siil. Aga eks ta ongi mu lemmik, nii et las ta olla. Seast on kahju, jänest võiks rohkem olla, kaisumõmmik on räige kaak, a Muumia Lenin on päris kena nali. Aa ja muidugi täid ja kirbud. :')
Huumor pole aastatega muutunud ja tõesti kajastab hästi keskmist Postimehe lugejat. :D olgu see siis kompliment või