„Eesti keelde sukelduja“ sisaldab ajavahemikus 2008–2025 kirjutatud lühijutte, novelle ja pikemaid jutustusi. Kolmandik kuuteistkümnest loost on ilmunud ka ajakirjanduse veergudel, peamiselt Loomingus ja Vikerkaares. Kuus juttu on päris uued, ega ole varem ilmunud. Lugude ainevald käsitleb Eesti ja eestlaste elu läbi metafüüsilise, maagilise, loodus-, ja seiklusloolise vaateprisma. Kolm novelli on novelližanri piire kompavad, jutustamiskunstiga eksperimenteerivad ja uusi suundi otsivad lood.
Ootamatult palju Sven Vabarit tunnetan seekord. Esiteks nummerdatud ülesehitusest (kergelt ebaselgest jaotisest, millesse jutud on pandud), teiseks rändudest nihestatud tegelikkustesse (neid Heinsaarel ennegi vist old, aga seekord oleks nagu Sveni unenäomaastikusse sattunud, peagu remix, eriti just viimane jutt "Keskmaal".)
Sveni ja Mehise loomingu kokkupuutepunktidest oleks kirjutada küll, isegi Sveni loomingu hõreduse kiuste, keegi minust targem võiks seda teha.
Novellikogu, mis võitis 2025. a Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa aastapreemia. Eks kõik lood on eri sisuga, aga läbiv joon näib olevat loodusest kaugenenud inimese igatsus ürglooduse ja müstika järele. Raamatust loogikat otsida ei maksa, sest neis lugudes kunagi ei tea, kuhu suunas jutt juba järgmise paari lause pärast pöörab - kas absurdi, sürrealismi või hoopiski üleliigsetesse argidetailidesse (nt väga palju Eesti kohanimesid saab ära nimetatud - võibolla sellepärast saigi auhinna?). Seega tuleb lasta end nendel sõnadel lihtsalt kanda ja vaadata, kuhu välja viivad ning aju ei maksa sisse lülitada. Tunnistan, et minul on viimast väga raske teha ja seetõttu ei ole see üldse minu masti raamat. Pidin jubedalt pingutama, et raamatuga üldse lõpuni jõuda. Need on mingid teistsugused inimesed, kellele selline stiil meeldib.