What do you think?
Rate this book
Minu... #194
Minu Panama. Troopikafilosoofia (kiir)kursus
Kui projekt „Teeme ära“ lõpeb, seisan karjääri ja elu ristteel ning küsin endamisi: mis juhtub siis, kui senine elu enam ei kanna? Vastus viib mu saatuse tahtel Panamasse – laiskloomade, ketsaalide ja kirevate busside maale. Troopiline vihm peksab vastu plekk-katuseid, džungel kajab häältest ja pilvemetsa kohal hõljub udune rahu, ent sisemise tormi eest ei pääse ka paradiisis.
Panama kutsub aeglustama, märkama ja kuulama – nii paika kui ka iseennast. Uus maa hakkab tasapisi lahti harutama mu sisemisi sõlmi, paljastades selle, mida pole enam võimalik edasi lükata. See on poeetiline ja aus lugu enesearengust, kus vastused sünnivad kohalolust. See on ka avatud ja habras armastuslugu, kus teisel pool maailma elab su hingesugulane. See on lugu sõprusest, mis kasvab, kui läheme koos sinna, kuhu üksi oleks hirmus minna.
Ennekõike on see lugu metsikust loodusest kui õpetajast.
Panama kutsub aeglustama, märkama ja kuulama – nii paika kui ka iseennast. Uus maa hakkab tasapisi lahti harutama mu sisemisi sõlmi, paljastades selle, mida pole enam võimalik edasi lükata. See on poeetiline ja aus lugu enesearengust, kus vastused sünnivad kohalolust. See on ka avatud ja habras armastuslugu, kus teisel pool maailma elab su hingesugulane. See on lugu sõprusest, mis kasvab, kui läheme koos sinna, kuhu üksi oleks hirmus minna.
Ennekõike on see lugu metsikust loodusest kui õpetajast.
296 pages, Paperback
Published February 1, 2026
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 10 of 10 reviews
Read
February 24, 2026Selle raamatu suurim väärtus on pikemalt rändaja siseilma avamine. Just need mõtted ja tunded, mida ei saa kodus tugitoolis reisimisele mõeldes tunda. Ega paarinädalastel sutsakatel käija aimata. Ilmselt ka pikemalt end võõrsil sisseseadnu ei ole päris samas paadis. Segadus, igatsus, hetkes olemine ja samas paratamatult tulevikuga arvestamine. Mis sellise rändaja hinges ja peas toimub, seda õnnestub autoril kohati päris hästi edasi anda (abiks on ka tollased päevikusissekanded).
Või suhted reisikaaslasega. Neid ärritavaid hetki, kui tundub, et üks teeb rohkem, võtab suurema vastutuse õnnestumise eest, muretseb ja hoolitseb, on siia lehekülgedele samuti julgelt lisatud. Keeruline. Ometi mõtlesin lugedes ka, et huvitav, kui palju mõjutab nende tunnete sellisel kujul raamatusse jõudmist tänane suhe tollase reisikaaslasega (olgu mainitud, et siin ei ole teemaks romantiline suhe, vaid ongi kaks sõbrannat reisil). Praegu rääkisin ma siis autori kaaslasest esimesel retkel. Täiesti eraldi lugu on sihtkohas leitud kaaslasega, kellega järgmistel reisidel veedetakse aega õlg õla kõrval, siis aga tulevad pikad (viisaga seonduvalt) lahusoleku kuud. Paar aastat tagasi seda lugu lugedes oleksin ilmselt torisenud õhku jäetud suhtestaatuse üle, tänases maailmas näen, et selliseid rändureid on noorte hulgas palju ja romantilises mõttes suhted ongi absoluutselt teise dünaamikaga.
Ja need tunded, mis valdavad pärast pikka aega lennujaamas taas eesti keelt kuuldes :) Kirjutan alla. Muide, Linnateatri uuslavastuse "Puhkus" kavalehel mainib autor/lavastaja Mikk Jürjens umbes sama. Tõmbab ja tõukab ühekorraga.
Kui nüüd rääkida raamatu teisest peategelasest, Panamast, siis see ei andnud end mulle kergelt kätte. Kui täna keegi minult küsib, et milline see Panama on või mis ma teada sain, siis jooksevad silme ees kaadrid sellest konkreetsest pilvemetsa majast ja Luisist. Jõuga suudan küll meenutada, et oli ka linnaelu, kanal, mõned matkad, esoteerilised tripid, aga ma ei saa Panamat kätte. Võimas loodus ja õhkõrn piir turvalise ja ohtliku vahel (tõmban paralleele Brasiiliaga), aga ei palju enamat. Teised kohalikud inimesed olid äärmiselt põgusad, pea olematud, aga ilma inimesteta on mul keeruline ühe paiga tuumani jõuda. Vist. Samas iga raamat peabki olema isemoodi ja omaenda nägu.
Või suhted reisikaaslasega. Neid ärritavaid hetki, kui tundub, et üks teeb rohkem, võtab suurema vastutuse õnnestumise eest, muretseb ja hoolitseb, on siia lehekülgedele samuti julgelt lisatud. Keeruline. Ometi mõtlesin lugedes ka, et huvitav, kui palju mõjutab nende tunnete sellisel kujul raamatusse jõudmist tänane suhe tollase reisikaaslasega (olgu mainitud, et siin ei ole teemaks romantiline suhe, vaid ongi kaks sõbrannat reisil). Praegu rääkisin ma siis autori kaaslasest esimesel retkel. Täiesti eraldi lugu on sihtkohas leitud kaaslasega, kellega järgmistel reisidel veedetakse aega õlg õla kõrval, siis aga tulevad pikad (viisaga seonduvalt) lahusoleku kuud. Paar aastat tagasi seda lugu lugedes oleksin ilmselt torisenud õhku jäetud suhtestaatuse üle, tänases maailmas näen, et selliseid rändureid on noorte hulgas palju ja romantilises mõttes suhted ongi absoluutselt teise dünaamikaga.
Ja need tunded, mis valdavad pärast pikka aega lennujaamas taas eesti keelt kuuldes :) Kirjutan alla. Muide, Linnateatri uuslavastuse "Puhkus" kavalehel mainib autor/lavastaja Mikk Jürjens umbes sama. Tõmbab ja tõukab ühekorraga.
Kui nüüd rääkida raamatu teisest peategelasest, Panamast, siis see ei andnud end mulle kergelt kätte. Kui täna keegi minult küsib, et milline see Panama on või mis ma teada sain, siis jooksevad silme ees kaadrid sellest konkreetsest pilvemetsa majast ja Luisist. Jõuga suudan küll meenutada, et oli ka linnaelu, kanal, mõned matkad, esoteerilised tripid, aga ma ei saa Panamat kätte. Võimas loodus ja õhkõrn piir turvalise ja ohtliku vahel (tõmban paralleele Brasiiliaga), aga ei palju enamat. Teised kohalikud inimesed olid äärmiselt põgusad, pea olematud, aga ilma inimesteta on mul keeruline ühe paiga tuumani jõuda. Vist. Samas iga raamat peabki olema isemoodi ja omaenda nägu.
February 3, 2026
Raamatu kaane peal on nagu meie Nukitsamehe teisik teiselt poolt planeeti. Üks tore külalaps Panama “pilvemetsast”, nii kutsub autor Kadri Maripuu seda troopilist mäestikumetsa, kus ta mitu satsi elas.
Maailmas on palju asju topeltmustritena, vahel võid märgata midagi väga kodust hoopis kaugel kodust, olgu need siis hetked kohalike loomade-lindudega või taimede eest hoolitsedes või hoopis teiste inimestega kohtudes. Just see on “Minu Panama” võlu minu jaoks: ta jutustab justkui oma lugu, aga minu sees algavad peegeldused minu enda lugudest, mingid jaa, ahhaa, deja vu hetked. Jah, muidugi, ka mina olen ju kunagi tundnud seda, et kohtud kellegagi ja esimesest hetkest peale on tunne, nagu oleks koju jõudnud. Äratundmine, rahu ja soojus, kus isegi kõnelda pole vaja…
Kui ma lugesin “Minu Panamat” esimest korda, mõni kuu tagasi, veel käsikirjana, siis mind tegelikult veidi häiris see, kuidas on raamatus kujutatud Luisi nimelist tegelast. Sest kuigi oli justkui mingi äratundmispeegeldus mu oma minevikust, ei saanud ma oma tavalise lainepikkusega kohe aru, mis imelik suhe see siin on. Tavaliselt tahame ju üheselt paika saada selliseid asju, silti külge panna. Alles hiljem järele mõeldes tuli mulle meelde päris mitu korda, kus ka mina oma elus olen kogenud sedasama. Võibolla on sellised äratundmiskohtumised alguse saanud eelmistest eludest, kes teab?
See raamat pole (otseselt) esoteeriline, ei pea kartma, kui juhuslikult kardate, aga midagi siin ridade vahel on, mis tekitab salapära ja suure plaani tunnetuse. Siin on palju aistinguid: värve, lõhnu. Isegi puutemeel toimib, sõrmeotsad hakkavad vahepeal vibreerima ettekujutustest. Siin on inimene pisike, suure looduse osana, keset möiraahve, koolibreid, sipelgaid… Kõigist fauna-tegelastest ehk olulisim on vana ustav koer Zorro. Aga üks lõbus leitmotiv on skorpion, kes pidevalt kusagil luurab, aga kunagi haiget ei tee ja kunagi ka ise surma ei saa.
Iseenesest on loo karkass nagu neid ennegi olnud. Alguses läbipõlemistunne ja otsus Tallinnast lahkuda, koos sõbrannaga, kinniste silmadega maakaardi eest sihtkohta valides… Aga minu jaoks jääb see lugu teistest lõbusatest reisiseiklustest eristuma. Iga mõne aja tagant on tavaliste maiste stseenide vahel lühkesed laused toonasest päevikust. Just parajalt lühikesed ja hõredalt doseeritud, nii and mõjuvad. Näiteks: “Mis jääb alles, kui kõik liigub edasi? Kus on see koht, kus kõik päriselt seisma jääb?”
Tsitaat raamatu lõpulõigust: “Enam ma ei otsi kohta, kuhu kuuluda. Minu kodu on minus endas” - jaa, ma olen sellega täiesti nõus.
Maailmas on palju asju topeltmustritena, vahel võid märgata midagi väga kodust hoopis kaugel kodust, olgu need siis hetked kohalike loomade-lindudega või taimede eest hoolitsedes või hoopis teiste inimestega kohtudes. Just see on “Minu Panama” võlu minu jaoks: ta jutustab justkui oma lugu, aga minu sees algavad peegeldused minu enda lugudest, mingid jaa, ahhaa, deja vu hetked. Jah, muidugi, ka mina olen ju kunagi tundnud seda, et kohtud kellegagi ja esimesest hetkest peale on tunne, nagu oleks koju jõudnud. Äratundmine, rahu ja soojus, kus isegi kõnelda pole vaja…
Kui ma lugesin “Minu Panamat” esimest korda, mõni kuu tagasi, veel käsikirjana, siis mind tegelikult veidi häiris see, kuidas on raamatus kujutatud Luisi nimelist tegelast. Sest kuigi oli justkui mingi äratundmispeegeldus mu oma minevikust, ei saanud ma oma tavalise lainepikkusega kohe aru, mis imelik suhe see siin on. Tavaliselt tahame ju üheselt paika saada selliseid asju, silti külge panna. Alles hiljem järele mõeldes tuli mulle meelde päris mitu korda, kus ka mina oma elus olen kogenud sedasama. Võibolla on sellised äratundmiskohtumised alguse saanud eelmistest eludest, kes teab?
See raamat pole (otseselt) esoteeriline, ei pea kartma, kui juhuslikult kardate, aga midagi siin ridade vahel on, mis tekitab salapära ja suure plaani tunnetuse. Siin on palju aistinguid: värve, lõhnu. Isegi puutemeel toimib, sõrmeotsad hakkavad vahepeal vibreerima ettekujutustest. Siin on inimene pisike, suure looduse osana, keset möiraahve, koolibreid, sipelgaid… Kõigist fauna-tegelastest ehk olulisim on vana ustav koer Zorro. Aga üks lõbus leitmotiv on skorpion, kes pidevalt kusagil luurab, aga kunagi haiget ei tee ja kunagi ka ise surma ei saa.
Iseenesest on loo karkass nagu neid ennegi olnud. Alguses läbipõlemistunne ja otsus Tallinnast lahkuda, koos sõbrannaga, kinniste silmadega maakaardi eest sihtkohta valides… Aga minu jaoks jääb see lugu teistest lõbusatest reisiseiklustest eristuma. Iga mõne aja tagant on tavaliste maiste stseenide vahel lühkesed laused toonasest päevikust. Just parajalt lühikesed ja hõredalt doseeritud, nii and mõjuvad. Näiteks: “Mis jääb alles, kui kõik liigub edasi? Kus on see koht, kus kõik päriselt seisma jääb?”
Tsitaat raamatu lõpulõigust: “Enam ma ei otsi kohta, kuhu kuuluda. Minu kodu on minus endas” - jaa, ma olen sellega täiesti nõus.
February 18, 2026
Kogu lugemise vältel tahtsin mii palju öelda ja väljendada, nüüd olen sõnatu. Kuhu kaovad sõnad, kui on vaja kokkuvõte teha? Minu Panama autoril sõnu jätkus- imeliselt voolav tekst, need kirjeldused tekitasid tunde, nagu oleksid endal varbad soojas vees või matkaks mägedes. Mõnus kulgemine, kasvamine ja loomine üheskoos
February 2, 2026
Mulle avanes võimalus hoida oma käes üht esimestest raamatutest. Süvenesin kirjutatusse ja veidi alla 300 lehekülje neelasin ühe päevaga. Raamat on tulvil soojust ja emotsioone, armastust ja lihtsust, looduslähedust, kohtumisi ning põnevaid juhtumisi. Kogu elu värvikirevuse sõnastus loob kujutluspildi, nagu oleksid ise just sel hetkel kohapeal, kuuleksid vaikuses olevaid helisid, tunneksid lõhnu, tajuksid värvide mängu. Raamat on enesearengust, kesk uusi , senitundmatuid olusid ning inimesi. Soovitan!
March 31, 2026
Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
March 13, 2026
Mõnus kulgemine autori sisemaalimas, mida Panama nügib laienemise ja kasvamise suunas. Kui keegi otsib raamatust nn tüüpilist matkajuhti, siis see ei ole siin peamine. Kõige olulisem on see, mismoodi see raamat mõjub – ausa, poeetilise, tundliku ja mõtlemapanevana. Lugedes soov Panamat külastada ja rohkem teada aina kasvab, nii et peab vist ka hoiatama, et võib juhtuda, et hakkad lennupileteid otsima.
Kõik, kes armastavad rännata või on mõnda aega kodust eemal olnud, teavad, et reisimise võlu ei peitu vaid külastatud paikades või uutes intellektuaalsetes teadmistes, vaid ka selles, kuidas kogemus inimest emotsionaalsel tasandil vormib. Raamat kannab lugeja muidugi ka Vaikse ookeani kaldale, viib Kariibi saartele, aga ka džungli matkaradadele, kus ilmutab end üks matšeetega mees ja möiraahvide perekond. Üks peategelastest on kindlasti ka pilvemets, kus elu tekib ja kaob justkui hetkega. Soovitan "Minu Panamat" lugeda hea värskelt jahvatatud kohvi saatel.
Karakterid, kellega Kadri oma teel kohtub, on muhedad ja mõni neist tundub nii mõnus materjal, et neist tahaks rohkem teada. Mulle meeldib, et mõned küsimused jäävad õhku, et anda lugejale ka veidi ruumi oma mõtlemis- ja kujutlusvõimet kasutada.
Autor on pingutamata toonud sisse muhedat huumorit, inimeseksolemise põhiküsimusi ning looduse rütmide tunnetust. Leidsin palju tabavaid ja kauneid metafoore, mis tekitasid lugedes ka mõnusa kehalise tunde.
- "Tunnen kehas soojust. Mitte ainult päikesest, vaid ka seetõttu, et puud hoiavad õhu liikumatuna, nagu kõnniksime niiskes, raskes kasukas."
- "Et ka paradiisil on murdejooned? Ja kohad, kus soojus puudutab midagi seletamatult jahedat. Nagu laine, mis murdub mu seljale just siis, kui eelmisest alles taastun."
- "Rada muutub kitsamaks ja rohelus sulgub tihedamalt meie ümber. See on nagu pehme käsi, mis suunab meid edasi, soe ja kaitsev, kuid ka pisut liiga lähedal. Ma ei tea, kas see on turvalisus või hoiatus. Ühel hetkel kuuleme kohinat ja meie ees avaneb avar org, ümbritsetud kaljuseinaga, mille pind on täielikult kaetud sammalde ja lopsaka taimestikuga. Tundub, et oleme astunud otse "Jurassic Parki" võtteplatsile. Kogu kaljusein on kui elav roheline vaip, mille vahelt voolab vesi kivisesse veesilma."
PS 1: Lehekülgedele peidetud QR-koodid annavad võimaluse kuulata, vaadata ja lisa uurida.
PS 2: Meil tekkis raamatu lugemisel kodus konkurents. Võib pere peale mitu osta / laenutada, siis on "tüli" vähem. :D
Kõik, kes armastavad rännata või on mõnda aega kodust eemal olnud, teavad, et reisimise võlu ei peitu vaid külastatud paikades või uutes intellektuaalsetes teadmistes, vaid ka selles, kuidas kogemus inimest emotsionaalsel tasandil vormib. Raamat kannab lugeja muidugi ka Vaikse ookeani kaldale, viib Kariibi saartele, aga ka džungli matkaradadele, kus ilmutab end üks matšeetega mees ja möiraahvide perekond. Üks peategelastest on kindlasti ka pilvemets, kus elu tekib ja kaob justkui hetkega. Soovitan "Minu Panamat" lugeda hea värskelt jahvatatud kohvi saatel.
Karakterid, kellega Kadri oma teel kohtub, on muhedad ja mõni neist tundub nii mõnus materjal, et neist tahaks rohkem teada. Mulle meeldib, et mõned küsimused jäävad õhku, et anda lugejale ka veidi ruumi oma mõtlemis- ja kujutlusvõimet kasutada.
Autor on pingutamata toonud sisse muhedat huumorit, inimeseksolemise põhiküsimusi ning looduse rütmide tunnetust. Leidsin palju tabavaid ja kauneid metafoore, mis tekitasid lugedes ka mõnusa kehalise tunde.
- "Tunnen kehas soojust. Mitte ainult päikesest, vaid ka seetõttu, et puud hoiavad õhu liikumatuna, nagu kõnniksime niiskes, raskes kasukas."
- "Et ka paradiisil on murdejooned? Ja kohad, kus soojus puudutab midagi seletamatult jahedat. Nagu laine, mis murdub mu seljale just siis, kui eelmisest alles taastun."
- "Rada muutub kitsamaks ja rohelus sulgub tihedamalt meie ümber. See on nagu pehme käsi, mis suunab meid edasi, soe ja kaitsev, kuid ka pisut liiga lähedal. Ma ei tea, kas see on turvalisus või hoiatus. Ühel hetkel kuuleme kohinat ja meie ees avaneb avar org, ümbritsetud kaljuseinaga, mille pind on täielikult kaetud sammalde ja lopsaka taimestikuga. Tundub, et oleme astunud otse "Jurassic Parki" võtteplatsile. Kogu kaljusein on kui elav roheline vaip, mille vahelt voolab vesi kivisesse veesilma."
PS 1: Lehekülgedele peidetud QR-koodid annavad võimaluse kuulata, vaadata ja lisa uurida.
PS 2: Meil tekkis raamatu lugemisel kodus konkurents. Võib pere peale mitu osta / laenutada, siis on "tüli" vähem. :D
April 10, 2026
Väga hea raamat! See on nagu seiklusromaan. Väga paljudele tänapäeva inimestele tuttav tunne – olla oma töö ja elu sees justkui lõksus. Aga siin loos tehakse päriselt midagi selle muutmiseks. Nii paljudel on see sama unistus, aga nad ei julge tegutseda, sest see tundub liiga hirmutav või raske. Ja siis on need kaks tüdrukut, kes lihtsalt ütlevad: aitab küll, teeme ära!
Lugu haarab kohe kaasa. Panin selle korraks käest ainult sellepärast, et olin näljane ja pidin mõned asjad ära tegema, aga naasin selle juurde esimesel võimalusel.
Aitäh, et lubasid mul olla teiega sellel seiklusel kaasas.
Lugu haarab kohe kaasa. Panin selle korraks käest ainult sellepärast, et olin näljane ja pidin mõned asjad ära tegema, aga naasin selle juurde esimesel võimalusel.
Aitäh, et lubasid mul olla teiega sellel seiklusel kaasas.
March 10, 2026
Tegelikult hâsti kirjutatud, eneseotsingu teel olev autor on osanud oma tunded, môtted suurepäraselt kirja panna. Palju ma nüüd Panamast targemaks sain, eriti mitte. Ônneks on teose lõpus praktiline Panama teejuht. Aga samas, midagi justkui köitis, sest raamatut âra ma panna ei saanud. Ma vist lootsin,et Luis on autoriga kuidagi tihemini seotud tänapâevaks. Lihtsalt, see ei olnud minu tassike teed.
March 27, 2026
Raamat olemisest ja kulgemisest, otsimisest ja samas antud hetke nautimisest. Julgusest proovida midagi uut - nii üksi kui sõbraga. Lisaks teadmisi dzunglielust - toredad ja vähem toredad loomad, lopsakad taimed ja et soojal maal ei ole alati üldse mitte soe! Vähemalt temperatuuride poolest - hingesoojust jagub aga küllaga.
February 24, 2026
Olin igal sammul kaasas - tundsin troopikat oma hinges ja niiskust oma nahal. Tahaks veel lugusid sellest seiklusest… tahaks istud võrkkiiges ja juua kohvi ja kuulata kitarri ning reisida kuulates Kadri kauneid pajatusi. Aitäh imelise inspiratsiooni ja visuaalse rännaku eest!
Displaying 1 - 10 of 10 reviews