Luuletaja Triin Soomets visandab oma viieteistkümnendas luulekogus „Jäälind“ Eesti naiste portreid ja küsib lähisuhteid kujutades, kas meil ei võiks alati olla koos nii lõputult hea.
"Jäälind" on Triin Soometsa viieteistkümnes luulekogu, mille fookus on lähisuhtevägivallal. Füüsilise ja vaimse vägivalla kogemisest ei räägita siin läbi lillede või riivamisi vaid otse ja avatult. Armastuses sadas algusest peale vihma (lk 25). Vahel ka rusikasuurusi rahetükke.
Igal naisel on siin nimi. Nimel on suur jõud muuta jagatu isiklikumaks ja sügavamaks. Lüüriline lausuja viitab autori tugevale isiklikule seosele jagades teiste vahele mitmeid kordi ka Triinu lugusid. Lood ise on kuidagi õõvastavalt tuttavad. Juhtuvad praegu, juhtuvad ikka veel. Kas see ikka on armastus, kui üks kaotab elu? Seda luulekogu on ebamugav lugeda, mis tähendab, et autor on tabanud õige lähenemise.
Matilda
karjusin et jalamatigi kannatus saab ükskord otsa aga see ei ole tõsi jalamati kannatus kestab täpselt nii kaua kuni ta on läbi kulunud muutunud tolmuks põrandal isegi siis ta ikka veel loodab et on nähtav et on vajalik (lk 10)
Kogu teises pooles saab lugeda esmapilgul lihtsat kahe üksteist armastava inimese dialoogi, kuid mida edasi, seda rohkem süveneb selles psühholoogiline manipulatsioon (gaslighting). Eesti keeles kohtab selle kirjeldamiseks sõna sohutamine, sest selline väärkohtlemine on kui sohu eksitamine. Kolm dialoogilist episoodi ilmestavad hästi, kuidas kõik see toimub ja kes lõpuks vabandust palub. Siin hellitusnimena kasutatud jäälinnu ladinakeelne nimetus on tulnud vanakreeka mütoloogiast pärineva Alkyone järgi ja teda on nimetatud jõemaastike smaragdiks.
Kogu lõpetavad kaks poeetilist mõtisklust "Tähtede all" ja "Hea laps".
"Jäälind" ilmus samal nädalal kui Carolina Pihelga intervjuu Plekktrummis, kus ta ütles, et vägivald armastab vaikimist. See luulekogu murrab vaikuse ja tõstab häält.
Oodatud kogumik! Soomets annab ohvritele hääle. Õudne, erutav, eluline, suurepärane. Vägivalla, manipuleerimise, mõnitamise ja alandusega täidetud naiste elud kraabivad, on "päris".
4,5. Väga sünge (lähisuhtevägivald), aga äärmiselt mõjuv luulekogu. Luuletused on näiliselt lihtsad, aga puänt niidab alati jalust. Nimilugu oli lausa füüsiliselt ebameeldiv parimas mõttes. Kaks viimast lugu läksid pisut mööda minust isiklikult, selleks ka 0,5 maha. Eks luule ongi hästi subjektiivne.
Kas see raamat on kõigi nende naiste hääl, kel seda (enam) ei ole? Ma ei loe luulet, ei oska seda analüüsida ega hinnata. Aga seda raamatut oli valus ja õudne lugeda. Ühe õhtuga ei suutnudki. lk 13 [...] ta ytles et ma olen loll mina et mine persse ta ytles vaat nii tuleb vastata kui keegi norib pole sa nii loll midagi
Tunnen puudust tasakaalust. Mind väga kõnetas lugeja Tuhkatriin arvamus raamatu kohta - Tuhkatriin Jan 23, 2026.
Kui ma nüüd päris aus olen, siis see oli vist kõige parem luulekogu, mida ma siiani lugenud olen.
Esmalt moodustas see tugeva terviku. Luuletused olid eraldiseisvad, aga ka seotud. Mõned rohkem, mõned vähem. Oli pigem kasvamine. Ja ka ülesehitus toetas sisu.
Kas kõik pealirja-Triinud on samad Triinud? Kas see on autor-Triin? Võib-olla on, võib-olla mitte. See vastus ei olegi oluline - oluline on, et tekkis küsimusi.
Aga mis mind eriti võlus oli kogu see tunnete virr-varr mis tekkis. Alates alguse "milleks seda ühepoolset meestevaenulikku asja jälle vaja on" kuni mingi valus kraapimiseni. Ja kõik, mis sinna vahepeale jäi.
Jah, need ei ole kindlasti kõigi Eesti naiste lood. Õnneks ilmselt mitte ka enamuse. Küll aga on sellised lugusid kindlasti rohkem, kui tahaks. Ja sellises vormis kokku koondatuna mõjuvad nad kuidagi eriti valusalt. Lootusetult.
Ja kuigi ilmselt võiks üht-teist ka eraldiseisvana lugeda, siis just tervikuna koos on ta eriti mõjus.
Formaadilt meenutab "Jäälind" Mats Traadi Harala elulugusid. Tutvustus tagakaanel sedastab, et luuletaja visandab eesti naiste portreid, mis on natuke õudne, sest kui eesti naiste heaolu üle otsustada ainuüksi selle luulekogu ning kohalike feministide kompromissitult süüdistavate arvamusavalduste põhjal, tundub küll, et meie naiste olukord on tunduvalt hullem kui näiteks Türgis või Pakistanis. Panin neli tärni mõjusa ja emotsionaalse luulekeele eest, aga sisulistest kommentaaridest pigem hoiduksin, sest see võib olla libe ja konfliktne tee. Kahtlemata annab Soomets hääle neile traagilise saatusega naistele, kelle kannatused avalikkuse ette pigem ei jõua. Aga nüüd sooviks tasakaalu mõttes, et keegi kirjutaks luulekogu
sellest mehest, kes kasvas maal võimuka üksikemaga, kes vägistas ja peksis poega kogu teismeliseea; nüüd elab see mees ikka maal koos võimuka abikaasaga, kes tänitab ja sõimab meest iga teo ja sõnakese eest, nii et ta ei tee ega ütlegi enam midagi; tütreke, kes väiksena teda jumaldas, on ema poolt hästi välja õpetatud ja nii mõnitavad nad isa teineteise võidu
või sellest mehest, kes elab antidepressantide peal, kuna ta naine luges palju esoteerilist ja enesearengu teemalist kirjandust ning ühel nädalavahetusel naiseliku väe retriidil avastas, et ta ei ela enam oma parimal autentsel viisil, leidis järgmisest tantralaagrist uue hindust voodikaaslase ega luba mehel enam kaksikutest lastega kohtuda; mees kardab laste heaolu pärast ja igatseb valusalt nende järele, aga kohus on ema poolt
või sellest mehest, kes pani ühel ööl garaažis nööri kaela, sest ei jaksanud enam tippjuhi kõrgesti tasustatud, kuid pingeliste ülesannete, majapidamistööde ning kodusele naisele laste kasvatamisel õhtuti ja nädalavahetustel abiks olemise kõrvalt veel öösel tuline armuke ja igal suvalisel ajal toetav kaaslane olla, iga sõnakest ja pilku ja suhtenüanssi lõpmatuseni lahata
või sellest mehest, kes sai jalapealt infarkti, sest rabas kolmel töökohal, et rahuldada abikaasa nõudmisi, kes tahtis, et kõik oleks nagu teistel, inimeste moodi, aga mitte miski polnud kunagi piisav, iialgi ei aidanud
Ma tahan öelda, et elu pole alati nii must-valge ning enamik mehi ei ole koletised ja kõik naised sünnipärased inglid.
Ei plaaninud üldse luulet lugeda, aga läks nii. Peamiselt vist seepärast, et luulelisust oli selles kogus vähe, ja sai jutti lugeda. Sõnaseadmise poeetikat polnud peaaegu üldse mitte, koosnedes üsna proosalistest seisunditekstidest, mis sisaldasid üsna arvukalt loendeid, ja kus lõpuks naispeategelane suri. Enda või siis teiste tahtel, aga alati ebaõiglaselt ja valusalt. Õigupoolest on see ju vägagi poeetiline, lausa ürgsel viisil - et ebaõiglus võidutseb, eriti nende üle, kes ei taha ebaausalt vastu panna sellele. Lõpus oli ka kolm proosalugu, mis aga olid oma sisult palju leebemad. Vähemalt mulle nii tundus. Mu meelest võinuks olla need pigem raamatu alguses. Sest need kirjeldasid neid tüüpolukordi ja peamisi põhjusi, mis sedalaadi luuletused, nagu seal kogus olid, üldse võimalikuks tegid. Ehk siis see, et kõik andsid alla ja suresid. Proosatekstides surma veel polnud, olid alles valestimõistmised, väiklus ja nihestatud enesedistsipliin. Kõik see mis hävinguni lõpuks viib.
Siinkohal on hea meenutada Lev Tolstoi kirjapandut: "Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu". Iga naine ON lugu ja igal naisel on OMA lugu. Seda kõike kirjapandut on valus ja hirmus lugeda. Aga kuna meie ümber on palju nii vaimset kui füüsilist vägivalda ja katkisi inimesi ning erineval tasemel manipuleerijaid jagub nii isiklikku kui tööellu, siis see on väga vajalik lugemine. Ohtu tuleb märgata õigel ajal!
Liis
Sain kõigest valesti aru haridus ei aidanud ajasin kõik sassi lõpuks ei osanud mustal ja valgel vahet teha ega endale isegi õigesti mulda peale kraapida
... kitsas tee vabadusse läbi raiutud teiste ootuste myyrist kitsas kõva tee labyrint vähemalt saab hingata kitsas tee vabadusse nyyd tean miks lahkutakse päevapealt kuidas ytelda et olime yks aga enam mitte et nyyd on kaks yhte et olime yks nyyd oleme yksi et ma lähen olema yksi hingama elama yks olema kuidas ytelda nyyd ma tean miks lahkutakse päevapealt varsti saan teada kuidas
See raamat kuulub kategooriasse "loe ükskord aastas midagi harjumuspärasest erinevat". Tehtud. See lilla kaas on petlik. Ma isegi ei tea, mitu tärni anda sellele, et ma seda raamatut ilmselt mitte kunagi enam ei loe. Ilmselt see tunne, mis jäi, seda Autor ka provotseeris. Feminism on sai kõvasti jäledamaks, see on nüüd kindel.
ostsin pärast saadet "loetud ja kirjutatud" kus triin ise luges raamatust tekste ja rääkis lisaks et pole niivõrd kaasa tundmise vaid mõista püüdmise raamat
otsides vastust levinud küsimusele "aga miks sa ära ei läinud"