Jäälind

by Triin Soomets

Luuletaja Triin Soomets visandab oma viieteistkümnendas luulekogus „Jäälind“ Eesti naiste portreid ja küsib lähisuhteid kujutades, kas meil ei võiks alati olla koos nii lõputult hea.

Genres: Poetry

72 pages, Paperback

Published January 1, 2026

Reviews

[Lüüli Suuk · Rating 5 out of 5]

"Jäälind" on Triin Soometsa viieteistkümnes luulekogu, mille fookus on lähisuhtevägivallal. Füüsilise ja vaimse vägivalla kogemisest ei räägita siin läbi lillede või riivamisi vaid otse ja avatult. Armastuses sadas algusest peale vihma (lk 25). Vahel ka rusikasuurusi rahetükke.

Igal naisel on siin nimi. Nimel on suur jõud muuta jagatu isiklikumaks ja sügavamaks. Lüüriline lausuja viitab autori tugevale isiklikule seosele jagades teiste vahele mitmeid kordi ka Triinu lugusid. Lood ise on kuidagi õõvastavalt tuttavad. Juhtuvad praegu, juhtuvad ikka veel. Kas see ikka on armastus, kui üks kaotab elu? Seda luulekogu on ebamugav lugeda, mis tähendab, et autor on tabanud õige lähenemise.


Matilda

karjusin et jalamatigi kannatus saab ükskord otsa aga see ei ole tõsi
jalamati kannatus kestab täpselt nii kaua kuni ta on läbi kulunud
muutunud tolmuks põrandal
isegi siis ta ikka veel loodab
et on nähtav
et on vajalik
(lk 10)

Kogu teises pooles saab lugeda esmapilgul lihtsat kahe üksteist armastava inimese dialoogi, kuid mida edasi, seda rohkem süveneb selles psühholoogiline manipulatsioon (gaslighting). Eesti keeles kohtab selle kirjeldamiseks sõna sohutamine, sest selline väärkohtlemine on kui sohu eksitamine. Kolm dialoogilist episoodi ilmestavad hästi, kuidas kõik see toimub ja kes lõpuks vabandust palub.
Siin hellitusnimena kasutatud jäälinnu ladinakeelne nimetus on tulnud vanakreeka mütoloogiast pärineva Alkyone järgi ja teda on nimetatud jõemaastike smaragdiks.

Kogu lõpetavad kaks poeetilist mõtisklust "Tähtede all" ja "Hea laps".

"Jäälind" ilmus samal nädalal kui Carolina Pihelga intervjuu Plekktrummis, kus ta ütles, et vägivald armastab vaikimist. See luulekogu murrab vaikuse ja tõstab häält.

[Elinaly · Rating 4 out of 5]

Kas see raamat on kõigi nende naiste hääl, kel seda (enam) ei ole?
Ma ei loe luulet, ei oska seda analüüsida ega hinnata. Aga seda raamatut oli valus ja õudne lugeda.
Ühe õhtuga ei suutnudki.
lk 13 [...] ta ytles et
ma olen loll mina et mine persse ta ytles vaat nii tuleb vastata kui
keegi norib pole sa nii loll midagi

Tunnen puudust tasakaalust.
Mind väga kõnetas lugeja Tuhkatriin arvamus raamatu kohta - Tuhkatriin Jan 23, 2026.

[Peeter Talvistu · Rating 1 out of 5]

Polnud mulle.

[Karin Paulus · Rating 5 out of 5]

Oodatud kogumik! Soomets annab ohvritele hääle.
Õudne, erutav, eluline, suurepärane. Vägivalla, manipuleerimise, mõnitamise ja alandusega täidetud naiste elud kraabivad, on "päris".

[Katrin Olak · Rating 4 out of 5]

Ühtlane kogu, paljude kordustega. Armastuses sûda valutab ja sureb.

[Ilona Oeselg-Tigasing · Rating 5 out of 5]

Ahmisin seda valu ja see sai omaks...

[Tiiu · Rating 2 out of 5]

õudne sisekõne

aga
on ka teistsugune ilm
õnneks

[Tuhkatriin · Rating 4 out of 5]

Formaadilt meenutab "Jäälind" Mats Traadi Harala elulugusid. Tutvustus tagakaanel sedastab, et luuletaja visandab eesti naiste portreid, mis on natuke õudne, sest kui eesti naiste heaolu üle otsustada ainuüksi selle luulekogu ning kohalike feministide kompromissitult süüdistavate arvamusavalduste põhjal, tundub küll, et meie naiste olukord on tunduvalt hullem kui näiteks Türgis või Pakistanis.
Panin neli tärni mõjusa ja emotsionaalse luulekeele eest, aga sisulistest kommentaaridest pigem hoiduksin, sest see võib olla libe ja konfliktne tee.
Kahtlemata annab Soomets hääle neile traagilise saatusega naistele, kelle kannatused avalikkuse ette pigem ei jõua.
Aga nüüd sooviks tasakaalu mõttes, et keegi kirjutaks luulekogu

sellest mehest, kes kasvas maal võimuka üksikemaga, kes vägistas ja peksis poega kogu teismeliseea; nüüd elab see mees ikka maal koos võimuka abikaasaga, kes tänitab ja sõimab meest iga teo ja sõnakese eest, nii et ta ei tee ega ütlegi enam midagi; tütreke, kes väiksena teda jumaldas, on ema poolt hästi välja õpetatud ja nii mõnitavad nad isa teineteise võidu

või sellest mehest, kes elab antidepressantide peal, kuna ta naine luges palju esoteerilist ja enesearengu teemalist kirjandust ning ühel nädalavahetusel naiseliku väe retriidil avastas, et ta ei ela enam oma parimal autentsel viisil, leidis järgmisest tantralaagrist uue hindust voodikaaslase ega luba mehel enam kaksikutest lastega kohtuda; mees kardab laste heaolu pärast ja igatseb valusalt nende järele, aga kohus on ema poolt

või sellest mehest, kes pani ühel ööl garaažis nööri kaela, sest ei jaksanud enam tippjuhi kõrgesti tasustatud, kuid pingeliste ülesannete, majapidamistööde ning kodusele naisele laste kasvatamisel õhtuti ja nädalavahetustel abiks olemise kõrvalt veel öösel tuline armuke ja igal suvalisel ajal toetav kaaslane olla, iga sõnakest ja pilku ja suhtenüanssi lõpmatuseni lahata

või sellest mehest, kes sai jalapealt infarkti, sest rabas kolmel töökohal, et rahuldada abikaasa nõudmisi, kes tahtis, et kõik oleks nagu teistel, inimeste moodi, aga mitte miski polnud kunagi piisav, iialgi ei aidanud

Ma tahan öelda, et elu pole alati nii must-valge ning enamik mehi ei ole koletised ja kõik naised sünnipärased inglid.

[Lauri Laanisto · Rating 4 out of 5]

Ei plaaninud üldse luulet lugeda, aga läks nii. Peamiselt vist seepärast, et luulelisust oli selles kogus vähe, ja sai jutti lugeda. Sõnaseadmise poeetikat polnud peaaegu üldse mitte, koosnedes üsna proosalistest seisunditekstidest, mis sisaldasid üsna arvukalt loendeid, ja kus lõpuks naispeategelane suri. Enda või siis teiste tahtel, aga alati ebaõiglaselt ja valusalt. Õigupoolest on see ju vägagi poeetiline, lausa ürgsel viisil - et ebaõiglus võidutseb, eriti nende üle, kes ei taha ebaausalt vastu panna sellele. Lõpus oli ka kolm proosalugu, mis aga olid oma sisult palju leebemad. Vähemalt mulle nii tundus. Mu meelest võinuks olla need pigem raamatu alguses. Sest need kirjeldasid neid tüüpolukordi ja peamisi põhjusi, mis sedalaadi luuletused, nagu seal kogus olid, üldse võimalikuks tegid. Ehk siis see, et kõik andsid alla ja suresid. Proosatekstides surma veel polnud, olid alles valestimõistmised, väiklus ja nihestatud enesedistsipliin. Kõik see mis hävinguni lõpuks viib.

[Heidi · Rating 4 out of 5]

Siinkohal on hea meenutada Lev Tolstoi kirjapandut: "Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu".
Iga naine ON lugu ja igal naisel on OMA lugu.
Seda kõike kirjapandut on valus ja hirmus lugeda. Aga kuna meie ümber on palju nii vaimset kui füüsilist vägivalda ja katkisi inimesi ning erineval tasemel manipuleerijaid jagub nii isiklikku kui tööellu, siis see on väga vajalik lugemine. Ohtu tuleb märgata õigel ajal!

Liis

Sain kõigest valesti aru
haridus ei aidanud
ajasin kõik sassi
lõpuks ei osanud mustal ja valgel vahet teha
ega endale isegi õigesti mulda peale kraapida

[Annika]

See raamat kuulub kategooriasse "loe ükskord aastas midagi harjumuspärasest erinevat". Tehtud. See lilla kaas on petlik.
Ma isegi ei tea, mitu tärni anda sellele, et ma seda raamatut ilmselt mitte kunagi enam ei loe.
Ilmselt see tunne, mis jäi, seda Autor ka provotseeris. Feminism on sai kõvasti jäledamaks, see on nüüd kindel.

[Joonas · Rating 5 out of 5]

ostsin pärast saadet "loetud ja kirjutatud"
kus triin ise luges raamatust tekste
ja rääkis lisaks
et pole niivõrd kaasa tundmise
vaid mõista püüdmise raamat

otsides vastust levinud küsimusele
"aga miks sa ära ei läinud"

jäälinnus oli midagi väga tuttavat