What do you think?
Rate this book
Mare ja mina
“Mare ja mina. Mälestusi 1960–1970” on Rein Taagepera mälestusteseeria teine raamat. Esimene osa “Määravad hetked” (Ilmamaa, 2012) kirjeldas autori elu sünnist 27. eluaastani. Selles raamatus loovad Mare ja Rein Taagepera perekonna, õpingud asenduvad mõlemal tööga. Igapäevast elu saadab soov mitte jääda vaikivaks kõrvaltvaatajaks Põhja-Ameerika pagulasühiskonnas.
Eesti pagulaskonna poolt vaadatuna oli see aastakümme autori arvates murranguline. Kodumaa ja asukohamaa kuvandi kõrvale ilmus uue ja vana kodumaa kuvand. Raamatus leiab muuhulgas käsitlemist teema, milline oli tollal pagulaste suhtumine okupeeritud Eesti Vabariiki. Osa pagulastest arvas, et peab säilima “mineviku-Eesti” ja kuna sellist Eestit enam ei ole, ei tohi pagulane Eestit NSV-d külastada. Teine pool, kelle hulka kuulub ka selle raamatu autor, pidas õigemaks tollases situatsioonis proovida midagi Eesti heaks ära teha. Sellest soovist sündiski satelliitsusmemorandum (nimetatud ka Ungari teeks), katse Eestit Nõukogude Liidust välja nihutada vähemalt Ungari-laadsesse olukorda. Kahjuks ei täitnud algatus oma eesmärki ja oli paljuski valesti mõistetud ning viis lausa Rein Taagepera väljaheitmiseni Eesti Üliõpilaste Seltsist.
Eesti pagulaskonna poolt vaadatuna oli see aastakümme autori arvates murranguline. Kodumaa ja asukohamaa kuvandi kõrvale ilmus uue ja vana kodumaa kuvand. Raamatus leiab muuhulgas käsitlemist teema, milline oli tollal pagulaste suhtumine okupeeritud Eesti Vabariiki. Osa pagulastest arvas, et peab säilima “mineviku-Eesti” ja kuna sellist Eestit enam ei ole, ei tohi pagulane Eestit NSV-d külastada. Teine pool, kelle hulka kuulub ka selle raamatu autor, pidas õigemaks tollases situatsioonis proovida midagi Eesti heaks ära teha. Sellest soovist sündiski satelliitsusmemorandum (nimetatud ka Ungari teeks), katse Eestit Nõukogude Liidust välja nihutada vähemalt Ungari-laadsesse olukorda. Kahjuks ei täitnud algatus oma eesmärki ja oli paljuski valesti mõistetud ning viis lausa Rein Taagepera väljaheitmiseni Eesti Üliõpilaste Seltsist.
304 pages, Hardcover
First published January 1, 2014
15 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 of 1 review
September 15, 2019
LV 43. Raamat, mille pealkirjaks on "ja"-ga seotud sõnapaar. Rein Taagepera Mare ja mina, 294 lk, Ekspress Meedia 2017.
Selle raamatu alapealkiri on mälestusi 1960-1970 ja see on lugu armastusest, teadusest, reisimisest, lastest ja pagulusest. Lugu algab sellega, et Mare (toona veel Rünk) ja Rein sõidavad laevaga Helsingisse aastaks vahetusüliõpilasteks. Üks tuleb Kanadast, Torontost ja teine USAst, Newark, Delawarest. Nad on juba varem tuttavad, kuid sellest raamatust ei ole teada, kuidas nad tutvusid. Igatahes sai Mare minna magistriõpinguteks Helsingi ülikooli keemiat õppima ja magistrantuuri lõpusirgel olev Rein sebis end füüsikuna Helsingisse. Eraldi mahukas peatükk on pühendatud neile üheksale kuule ja me õpime tundma Reinu, kui pagulasaktivisti lugedes muuhulgas tema kõnede hilisemaid ümberkirjutusi ja muid artikleid, mis on avaldatud pagulasajakirjanduses. Edasi reisivad nad läbi Euroopa Marokosse, sealt tagasi, peatuvad pikemalt Hispaanias, Prantsusmaal ja Saksamaal. Siis tulevad peatükid sellest, kuidas nad on järjest üheksa aastat paigas Newarkis, teevad doktoritööd, saavad lapsi ja elavad ühiskondlikkult aktiivset elu. Rein kirjutab, miks ta kirjutas vastuolulise Ungari tee satelliitsusmemorandumi ja kuidas seda vastu võeti erinevates ringkondades.
See raamat langes minu jaoks õigel ajal õigesse kohta. Ma olen viimasel ajal mõtiskelnud pagulaselu erinevatest aspektidest ja sellest, kuidas on ikkagi võimalik, et kaks eestlast koos ja juba kolm arvamust. Taagepera räägib raamatus ka enda teest füüsikust politoloogiks nii et mind kõnetas väga ka see teaduse lugu. Ja noh, täna uskumatuna tunduv teadmine, et magistritööst said tulemus, mis vääris avaldamist ajakirjas Nature.
Aga kõige toredamad on peatükid, mis räägivad lastest ja sellest, kuidas Rein ise lapsevanemaks kasvab. Tegin ühest sellisest leheküljest pilti ka. Ma pole kunagi arvanud, et mulle võiks elulood meeldida ja nüüd ei teagi, miks ma neid nii moodi peljanud olen. Taageperade lugu tahaks igatahes veel lugeda ja Ilmamaalt on õnneks saada nii eelmine kui ja järgmine osa sellele eluloole. Tõeliselt nauditav lugemiselamus ja siiralt soovitan. 5/5
Selle raamatu alapealkiri on mälestusi 1960-1970 ja see on lugu armastusest, teadusest, reisimisest, lastest ja pagulusest. Lugu algab sellega, et Mare (toona veel Rünk) ja Rein sõidavad laevaga Helsingisse aastaks vahetusüliõpilasteks. Üks tuleb Kanadast, Torontost ja teine USAst, Newark, Delawarest. Nad on juba varem tuttavad, kuid sellest raamatust ei ole teada, kuidas nad tutvusid. Igatahes sai Mare minna magistriõpinguteks Helsingi ülikooli keemiat õppima ja magistrantuuri lõpusirgel olev Rein sebis end füüsikuna Helsingisse. Eraldi mahukas peatükk on pühendatud neile üheksale kuule ja me õpime tundma Reinu, kui pagulasaktivisti lugedes muuhulgas tema kõnede hilisemaid ümberkirjutusi ja muid artikleid, mis on avaldatud pagulasajakirjanduses. Edasi reisivad nad läbi Euroopa Marokosse, sealt tagasi, peatuvad pikemalt Hispaanias, Prantsusmaal ja Saksamaal. Siis tulevad peatükid sellest, kuidas nad on järjest üheksa aastat paigas Newarkis, teevad doktoritööd, saavad lapsi ja elavad ühiskondlikkult aktiivset elu. Rein kirjutab, miks ta kirjutas vastuolulise Ungari tee satelliitsusmemorandumi ja kuidas seda vastu võeti erinevates ringkondades.
See raamat langes minu jaoks õigel ajal õigesse kohta. Ma olen viimasel ajal mõtiskelnud pagulaselu erinevatest aspektidest ja sellest, kuidas on ikkagi võimalik, et kaks eestlast koos ja juba kolm arvamust. Taagepera räägib raamatus ka enda teest füüsikust politoloogiks nii et mind kõnetas väga ka see teaduse lugu. Ja noh, täna uskumatuna tunduv teadmine, et magistritööst said tulemus, mis vääris avaldamist ajakirjas Nature.
Aga kõige toredamad on peatükid, mis räägivad lastest ja sellest, kuidas Rein ise lapsevanemaks kasvab. Tegin ühest sellisest leheküljest pilti ka. Ma pole kunagi arvanud, et mulle võiks elulood meeldida ja nüüd ei teagi, miks ma neid nii moodi peljanud olen. Taageperade lugu tahaks igatahes veel lugeda ja Ilmamaalt on õnneks saada nii eelmine kui ja järgmine osa sellele eluloole. Tõeliselt nauditav lugemiselamus ja siiralt soovitan. 5/5
Displaying 1 of 1 review