Sansibari saarestik on osa Tansaaniast, kuid samas nagu eraldi riik – oma looduse ja rütmidega. Selle riigi üks osa, Unguja saar, on mänginud 25 aasta jooksul mu elus olulist rolli. Siin on minuga juhtunud kõike, taustaks sügav religioon, ebausk, nõidused ja rahvameditsiin, vürtsikas suahiili köök, tappev palavus, higi ja väsimus. Minu reisikirest sai töö just tänu sellele erilisele paigale.
Selle raamatuga rändan läbi veerandsaja aasta. Siin on rannad, kus päikeseloojangud ei tähenda ainult ilu, vaid ka salajast äri. On rannapoiste soolased õhusuudlused ja paadimeistrite naljad, on rännud koolobusahvide keskel, sukeldumised delfiinide ja vaalhaidega. On Stone Towni kitsad tänavad, kus sajanditevanune ajalugu põrkub massiturismi ja kiireneva elutempoga. Lisaks leidub saari neile, kes otsivad vaid vaikust ja molutamist: Mafia ja Pemba!
Just niisugune on minu aus ja kohati ebamugavust tekitav pilk Ida-Aafrika vürtsisaarestikule, mis oskab üllatada iga kord, kui tagasi jõuan.
Sansibar tundub esmapilgul selline tšill ja muretu, täiuslik koht, kus oma valged pekid laiali laotada. Tegelikult on seal muidugi päike nii kõrvetav ja rannaliiv nii silmipimestavalt valge, et randa kannatab vaid päikesetõusul ja -loojangul minna, muul ajal lõõtsutad õues palmi või toas konditsioneeri all ja unistad Eestimaa hallist novembritaevast, mis vajutab sind maad ligi.
Ja rahu ei saa rannas kunagi, sest jambo-jambo!, eks ole :) Samas rannas elu jälgimine on parem kui mistahes teleprogramm. Maasai noormehed, kes turistide kimbutamisest puhkepausi võttes toetuvad kepi najale ja nokivad nutis. Naised, haokubu pea peal. Õhtuti jalutavad vahmiilid. Kogu aeg midagi toimub.
Janika Sansibar on kogunenud paljude aastate vältel. Ta on olnud seal nii turistina, reisikorraldaja ja giidina kui proovinud ka elada. Raamatus joonistub kenasti välja, et mida pikemalt seal olla ja hoidku taevas, kui veel püüda ka asjalik olla, siis võib nii mõnedki hallid juuksekarvad saada.
Lähemalt vaadates ei ole see elu seal aga sugugi muretu. Turistihordid hävitavad looduse ja trööpavad paradiisi. Vaesus on loonud omaette ettevõtlusvormi "armastus raha eest". Sealjuures on Sansibar üks neist kohtadest, kus mitte ainult valge mees ei komista suure tõenäosusega õnne otsa, vaid ka vanemapoolne valge naine leiab hõlpsasti oma eluarmastuse. Siinkohal tahaks meelde tuletada, et kuigi Sansibar tundub kaugel, nii kaugel, siis sinu saarevallatused ei pruugi vaid sinu ja rannapoisi vahele jääda. Rannapoisid kelgivad otse loomulikult vallutustega omavahel, aga mitte ainult... Oli meilgi juhus, kui rannas astus ligi järjekordne rannapoiss, kes tont teab millega parajasti äritsemas, sissejuhatavale küsimusele päritolu kohta Estonia kuuldes, lõid tüübil silmad särama. Sest Eesti, see on ju a) Ragnar Klavan, b) Eesti "pruut" WhatsAppi galeriis. Sedapuhku paraku koguni võrdlemisi tuntud inimene.
Muidugi oli ka lõbusamaid lugusid kui lokkav vaesus, armastus raha eest ja kingiks saadud kurjad tõved. Mu lemmik oli nt Janika T-särgi äri... No ma oleksin võinud mis iganes lõpu sellele ärile välja mõelda, aga mitte sellise :) Ja ka hotelliinvestori teejuhi õpetlik ja ülevaatlik lugu oli kümnesse (tõsi, see ei ole nii ainult Sansibaril).
Mis ma nüüd öelda tahtsin... igati tore raamat. Räägib nii ilusatest kui ka koledatest asjadest.
Üle pika aja Minu sarja raamat mida nautisin täiega. raamatust leiab arhitektuuri, vâikse rahvameditsiini tutvustuse, köögi ja söögikultuuri tâhtsusest, ööelust, kinnisvara ja muu âri ajamisest, turistidest, bürokraatiast. Massiturism mis saare elu on paarikümne aasta jooksul muutnud, ja seda mitte ainult paremuse poole, pinge kohaliku elu ja turismi vahel on koguaeg õhus. Mulle meeldis autori puhul tema selge pea ja talupoja môistus, mis oli mu meelest vajalik sellise lauspâikese kâes olles. Huvitavaid fakte leiab palju ja mônusalt kulgev ja irooniat leiab ka. Autor ââretult sûmpaatne ja oskas mind lõa otsas hoida ja kohutavalt kahju et otsa sai.