What do you think?
Rate this book
Minu... #76
Minu Helsingi. Ärge tapke sõnumitoojat
Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi sai põhjanaabrite pealinnast mu kodulinn, kust leidsin nii armastuse kui kutsumuse. Sattusin ajakirjandusse pooljuhuslikult, aga olen Helsingist kirjutanud lugematuid artikleid Postimehele ning toitnud uudistega Reutersi miljardit infonäljas lugejat – Helsingi terrorismirünnaku aprillinaljast kuni reaalsete veriste koolitulistamisteni.
Üks artiklite teema on Nokia, millest Soomes ei saa üle ega ümber ning mille olulisust on raske lõpuni mõista isegi ühiskonnas sügavalt sees olles. Pea iga inimese lugu on siin ka Nokia lugu. Mina kirjutasin Nokia lugu 11 aastat, päevast päeva. See oli suure edu ja suure ebaõnnestumise kajastamine – ja edastatud sõnumite sisu järgi tunnustati või vihati ka mind ennast.
Elu keerdkäigud on toonud mind tagasi Eestisse, kuid Helsingiga olen jäänud seotuks siiamaani. Raamatut alustasin teraapiamõttega, et panna punkt ühele pikale perioodile oma elus. Ent vaid mõned kuud hiljem võtsin vastu tööpakkumise… jah, arvasite ära, Helsingis.
Üks artiklite teema on Nokia, millest Soomes ei saa üle ega ümber ning mille olulisust on raske lõpuni mõista isegi ühiskonnas sügavalt sees olles. Pea iga inimese lugu on siin ka Nokia lugu. Mina kirjutasin Nokia lugu 11 aastat, päevast päeva. See oli suure edu ja suure ebaõnnestumise kajastamine – ja edastatud sõnumite sisu järgi tunnustati või vihati ka mind ennast.
Elu keerdkäigud on toonud mind tagasi Eestisse, kuid Helsingiga olen jäänud seotuks siiamaani. Raamatut alustasin teraapiamõttega, et panna punkt ühele pikale perioodile oma elus. Ent vaid mõned kuud hiljem võtsin vastu tööpakkumise… jah, arvasite ära, Helsingis.
- GenresTravel
248 pages, Paperback
First published February 17, 2015
3 people are currently reading
41 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
March 20, 2015
Tõenäoliselt "minu.." seeriast üks informatiivsemaid raamatuid. Tehtud tubli taustatöö, mille tulemusena on võimalik tutvuda mõningate huvitavate seikadega Helsingi arhitektuurilisest ning poliitilisest ajaloost, kui ka Helsingi linna seostest Eesti ja eestlastega. Kogu selle informatiivsuse juures ei ole raamatu puhul tegemist pelgalt tuimade faktidega, raamat on vürtsitatud hea huumoriga ning huvitavate lugudega.
August 17, 2017
Lugesin seda terve igaviku, sest minu jaoks oli see raamat natuke kuiv. Mulle meeldib lugeda kirjeldusi kui need on seotud isiklike kogemuste ja vahvate lugudega. Kahjuks selle raamatu puhul jäi sellest viimasest kohati vajaka. Samas saan öelda, et tean nüüd palju rohkem Helsingi kohta :)
May 20, 2017
Seda raamatut lugedes oli tunne, et ma ei ole autoriga eriti ühel lainel. Kohati käis peast läbi mõte, et üks või teine märkus või tähelepanek on ilmselt mõeldud naljana, aga vastavat mõju neil märkustel ometigi ei olnud, pigem oli mõju kummastav ja võõrastav. Paistab, et umbes samasugune mõju oli Helsingil ja selle elanikel autorile. Lugedes king justkui hõõrunuks ebameeldivalt, kuigi samas piisavalt kergelt, et mitte seda päriselt jalast heita / raamatut pooleli jätta / sõnumitoojat maha lüüa, nagu kõlab autori murelik palve pealkirjas, ega õnnestu nähtavasti ka autoril Helsingist jäävalt lahkuda.
Lugemist alustasin maikuu viimasel päeval suveks Helsingisse sõites, läbi sain nüüd jaanuaris suure vindumise peale, ja ometigi tundub see raamat mulle sisu mõttes kasulik, isegi kui hoiak kriibib. On kahjugi, et raamatut Soomes elatud kuude jooksul läbi ei jõudnud, vaid jätsin selle esmamulje alusel mõne peatüki järel riiulile tolmuma ja sukeldusin omal käel Helsingit avastama. Edaspidises tekstis aga tuli, nagu nüüd selgub, hoopis rohkem juttu arhitektuurist ja graniitkäikudest Helsingi all ja veel ühest-teisest, mis ilmselt aidanuks mõne koha peal rohkem näha, kui esmapilgul silm seletab.
Samas ei teki raamatu abil ikkagi soomlastest ja Soomest mingit selgemat ja avaramat pilti. Liiga palju ruumi antakse igapäevatöö ja asjaajamiste detailidele - keda kuskil kohati ja kus seda kedagit siis veel hiljem õnnestus kohata, jne, ilma et suur osa neist tegelastest ja tegemistest mingit erilist sisulist rolli kannaks.
Ja kurtmist jätkates, kui natuke süvitsi minevaid tähelepanekuid tulebki, siis pigem kerge üleolevuse varjundiga. Viimane ehk ongi üks tavapärasemaid naabritesse suhtumise viise, aga mind isiklikult see ei võlu. Kuigi minu mulje põhjal tegeletakse antud raamatus rohkem igapäeva dokumenteerimise ja vähem suurte ja sügavate mõtete mõlgutamisega soomlastest ja nende maast ja kultuurist, siis ometi pakutakse kompensatsiooniks hulgaliselt kergeid sarkastilisi märkusi ja näiteid justkui tobedana näima pidavatest seikadest. Paraku need üldjuhul ei veena ega tõesta minu jaoks midagi, küll aga koorub neist kokkuvõttes välja nägemus, mille järgi pole see Soome haridussüsteem midagi nii hea kui räägitakse, lasteaias ei suudeta lastevahelisele vägivallale adekvaatselt reageerida, meditsiinisüsteemis ei suudeta lapse tervisenäitudele adekvaatselt reageerida, naabrid käituvad imelikult ja vahel otse vaenulikult, pidevalt peetakse koosolekuid totratel teemadel (tuleb silme ette Mika Nousiaise Vadelmavenepakolainen, kus sellesama kombe tõttu ironiseeritakse mõneti muhedamal kombel rootslaste üle), arhitektuur kaldub koledusele, vaimuhaigeid on palju ja nad kõnnivad vabalt igal pool ringi, tapetakse palju, ja tagatipuks ei saa isegi Nokiast asja.
Nokiast ja selle tähendusest soomlstele ning autori isiklikust pikast kogemusest selle loo vahendamisel on muidugi huvitav lugeda. Ja muidugi ma mingis mõttes liialdan nüüd jällegi ise negatiivsusega. On asju, mis paistavad jätvat kirjutajale positiivse mulje. Kunstide öö näiteks. Soomlaste postnokiaalsed pingutused kurjade lindude ja idunduse jms alal. Engeli jälg linnapildis. Töövõimalused näikse ajakirjanikule Helsingis head olevat ja elukvaliteedi üle ei kurdeta. Söögikohtadest on mõned väga head. Ja arhitektuurist üldse on paeluvaid kirjeldusi, see vast jääbki minu jaoks raamatu väärtuslikumaks osaks. Kõige olulisem märksõna, mille sellest raamatust leidsin, on "purettu Helsinki" ehk hävitatud Helsingi leheküljel 186. Ehk siis ajalooliste hoonete kõrvaldamine 50.-70. aastatel moodsate karpmassiivide teelt. Ainult mõned päevad hiljem õnnestub vilksamisi millestki sarnasest lugeda ka Taani kohta, ei teadnud enne, huvitav ja tahaks rohkem asjasse süveneda.
Üldmulje Helsingist ja soomlastest jääb kokku siiski pigem negatiivseks.
"Esimest korda Helsingit külastavale eestlasele jääb tihti meelde soomlastele omane karbiarhitektuur ja paljud tunnevad puudust vanalinnast. Mis linn see on, kus vanalinna ei paista olevat."(145)
Nokui mõeldakse nii, siis mõeldakse, mis parata, küllap autor teab, mida räägib. Puhtalt isikliku kogemuse, maitse ja vaatenurga küsimus muidugi, aga minule jäi suvisest esimesest Helsingi-päevast meelde ilus, rõõmus, saginat, muusikat ja linde täis Kauppatori; edasiste päevade jooksul avanes linna igasse soppi end sisse sirutav meri, mille ääres palju kenasid kohti jalutamiseks, sportimiseks, lihtsalt istumiseks; palju metsa; head jalgrattateed; võimsatest graniidikuhjadest domineeritud reljeef, tänu millele olin ratta seljas liigeldud suve lõpuks ilmselt elu tippvormis. Ja kesklinna arhitektuurist ei tõmmanud mu tähelepanu esimese asjana endale mitte karbid, vaid väga kenad juugendehitised, mis juba Riias elatud ajast südamelähedused - kui midagi ette heita, siis poolnaljatamisi ehk seda, et Helsingi juugend on minu jaoks natuke liiga korras ja steriilne, olen rohkem harjunud Riia räbalais hiilgusega, millest ei õhka igal sammul enesekindlat heaolu. Aga selge see, et allakäigu ja lagunemise puudumise üle on totter tõsimeeli kurta.
Tõele au andes leiab raamatust ka minu kogemusele justkui vastava intro: "Kui laev liugleb Suomenlinna saarte vahelt Helsingisse, lööb linna ja looduse ilu pahviks ka kõige küünilisema turisti."(65). Jaa! Aga edasi sealsamas: "Samas on aga paljud kohalikud nõus väitega, et nende pealinn on tugev konkurent maailma kõige koledama pealinna tiitlile." Ega liiga pikalt kõlba tõesti kiita.
Ju selles kõiges on oma tõde. Ja loomulikult ei ole mingit mõtet ühele või teisele inimesele ette heita, et tema nägemus mingist paigast ei ole sama mis minu oma. Aga antud raamatust jääb igatahes mulje, et autor on paraku tubli tüki oma elust veetnud kohas ja inimeste seltsis, mis/kes talle kuigi südamelähedased ei ole - aga pole parata, sest karjäärivõimalused on super.
Raamatu päris viimastelt lehekülgedelt loen, et, üllatus-üllatus, autorile ei meeldi mitte sugugi ka Läti. Paraku peab ta vastu tahtmist siiski silma kinni pigistama ja ühte selle koleda maa elanikest lausa tsiteerima, kuna see aitab hästi illustreerida, kuivõrd kummaline ja arusaamatu maa asub meist põhjas. Kahtlustan siin taga taaskord naljatamistaotlust, aga kuna minu ja autori huumori- ega muud tajud kokku ei kõla, siis ainult kahtluseks see jääbki.
Kõige hirmsam on siiski raamatu puänt. Sealt saab teada, et vaevalt on õnnestunud autoril raamatu lõpuks koos pere, tavaari ja pudulojustega kodumaale tagasi kolida, kui veel enne raamatu trükkiminekut on karm saatus heitnud talle kodaratesse värske vastupandamatu tööpakkumiskaika
"... jah, arvasite ära, Helsingis." (tagakaas)
Voi ei.
Jään siis ootama järgmist raamatut. Tegelikult on kriipivate ja häirivate raamatute lugemine omamoodi kasulik tegevus, sest et need ergutavad mõttetegevust tihtipeale hoopis rohkem kui kaasanoogutamisraamatud.
Lugemist alustasin maikuu viimasel päeval suveks Helsingisse sõites, läbi sain nüüd jaanuaris suure vindumise peale, ja ometigi tundub see raamat mulle sisu mõttes kasulik, isegi kui hoiak kriibib. On kahjugi, et raamatut Soomes elatud kuude jooksul läbi ei jõudnud, vaid jätsin selle esmamulje alusel mõne peatüki järel riiulile tolmuma ja sukeldusin omal käel Helsingit avastama. Edaspidises tekstis aga tuli, nagu nüüd selgub, hoopis rohkem juttu arhitektuurist ja graniitkäikudest Helsingi all ja veel ühest-teisest, mis ilmselt aidanuks mõne koha peal rohkem näha, kui esmapilgul silm seletab.
Samas ei teki raamatu abil ikkagi soomlastest ja Soomest mingit selgemat ja avaramat pilti. Liiga palju ruumi antakse igapäevatöö ja asjaajamiste detailidele - keda kuskil kohati ja kus seda kedagit siis veel hiljem õnnestus kohata, jne, ilma et suur osa neist tegelastest ja tegemistest mingit erilist sisulist rolli kannaks.
Ja kurtmist jätkates, kui natuke süvitsi minevaid tähelepanekuid tulebki, siis pigem kerge üleolevuse varjundiga. Viimane ehk ongi üks tavapärasemaid naabritesse suhtumise viise, aga mind isiklikult see ei võlu. Kuigi minu mulje põhjal tegeletakse antud raamatus rohkem igapäeva dokumenteerimise ja vähem suurte ja sügavate mõtete mõlgutamisega soomlastest ja nende maast ja kultuurist, siis ometi pakutakse kompensatsiooniks hulgaliselt kergeid sarkastilisi märkusi ja näiteid justkui tobedana näima pidavatest seikadest. Paraku need üldjuhul ei veena ega tõesta minu jaoks midagi, küll aga koorub neist kokkuvõttes välja nägemus, mille järgi pole see Soome haridussüsteem midagi nii hea kui räägitakse, lasteaias ei suudeta lastevahelisele vägivallale adekvaatselt reageerida, meditsiinisüsteemis ei suudeta lapse tervisenäitudele adekvaatselt reageerida, naabrid käituvad imelikult ja vahel otse vaenulikult, pidevalt peetakse koosolekuid totratel teemadel (tuleb silme ette Mika Nousiaise Vadelmavenepakolainen, kus sellesama kombe tõttu ironiseeritakse mõneti muhedamal kombel rootslaste üle), arhitektuur kaldub koledusele, vaimuhaigeid on palju ja nad kõnnivad vabalt igal pool ringi, tapetakse palju, ja tagatipuks ei saa isegi Nokiast asja.
Nokiast ja selle tähendusest soomlstele ning autori isiklikust pikast kogemusest selle loo vahendamisel on muidugi huvitav lugeda. Ja muidugi ma mingis mõttes liialdan nüüd jällegi ise negatiivsusega. On asju, mis paistavad jätvat kirjutajale positiivse mulje. Kunstide öö näiteks. Soomlaste postnokiaalsed pingutused kurjade lindude ja idunduse jms alal. Engeli jälg linnapildis. Töövõimalused näikse ajakirjanikule Helsingis head olevat ja elukvaliteedi üle ei kurdeta. Söögikohtadest on mõned väga head. Ja arhitektuurist üldse on paeluvaid kirjeldusi, see vast jääbki minu jaoks raamatu väärtuslikumaks osaks. Kõige olulisem märksõna, mille sellest raamatust leidsin, on "purettu Helsinki" ehk hävitatud Helsingi leheküljel 186. Ehk siis ajalooliste hoonete kõrvaldamine 50.-70. aastatel moodsate karpmassiivide teelt. Ainult mõned päevad hiljem õnnestub vilksamisi millestki sarnasest lugeda ka Taani kohta, ei teadnud enne, huvitav ja tahaks rohkem asjasse süveneda.
Üldmulje Helsingist ja soomlastest jääb kokku siiski pigem negatiivseks.
"Esimest korda Helsingit külastavale eestlasele jääb tihti meelde soomlastele omane karbiarhitektuur ja paljud tunnevad puudust vanalinnast. Mis linn see on, kus vanalinna ei paista olevat."(145)
Nokui mõeldakse nii, siis mõeldakse, mis parata, küllap autor teab, mida räägib. Puhtalt isikliku kogemuse, maitse ja vaatenurga küsimus muidugi, aga minule jäi suvisest esimesest Helsingi-päevast meelde ilus, rõõmus, saginat, muusikat ja linde täis Kauppatori; edasiste päevade jooksul avanes linna igasse soppi end sisse sirutav meri, mille ääres palju kenasid kohti jalutamiseks, sportimiseks, lihtsalt istumiseks; palju metsa; head jalgrattateed; võimsatest graniidikuhjadest domineeritud reljeef, tänu millele olin ratta seljas liigeldud suve lõpuks ilmselt elu tippvormis. Ja kesklinna arhitektuurist ei tõmmanud mu tähelepanu esimese asjana endale mitte karbid, vaid väga kenad juugendehitised, mis juba Riias elatud ajast südamelähedused - kui midagi ette heita, siis poolnaljatamisi ehk seda, et Helsingi juugend on minu jaoks natuke liiga korras ja steriilne, olen rohkem harjunud Riia räbalais hiilgusega, millest ei õhka igal sammul enesekindlat heaolu. Aga selge see, et allakäigu ja lagunemise puudumise üle on totter tõsimeeli kurta.
Tõele au andes leiab raamatust ka minu kogemusele justkui vastava intro: "Kui laev liugleb Suomenlinna saarte vahelt Helsingisse, lööb linna ja looduse ilu pahviks ka kõige küünilisema turisti."(65). Jaa! Aga edasi sealsamas: "Samas on aga paljud kohalikud nõus väitega, et nende pealinn on tugev konkurent maailma kõige koledama pealinna tiitlile." Ega liiga pikalt kõlba tõesti kiita.
Ju selles kõiges on oma tõde. Ja loomulikult ei ole mingit mõtet ühele või teisele inimesele ette heita, et tema nägemus mingist paigast ei ole sama mis minu oma. Aga antud raamatust jääb igatahes mulje, et autor on paraku tubli tüki oma elust veetnud kohas ja inimeste seltsis, mis/kes talle kuigi südamelähedased ei ole - aga pole parata, sest karjäärivõimalused on super.
Raamatu päris viimastelt lehekülgedelt loen, et, üllatus-üllatus, autorile ei meeldi mitte sugugi ka Läti. Paraku peab ta vastu tahtmist siiski silma kinni pigistama ja ühte selle koleda maa elanikest lausa tsiteerima, kuna see aitab hästi illustreerida, kuivõrd kummaline ja arusaamatu maa asub meist põhjas. Kahtlustan siin taga taaskord naljatamistaotlust, aga kuna minu ja autori huumori- ega muud tajud kokku ei kõla, siis ainult kahtluseks see jääbki.
Kõige hirmsam on siiski raamatu puänt. Sealt saab teada, et vaevalt on õnnestunud autoril raamatu lõpuks koos pere, tavaari ja pudulojustega kodumaale tagasi kolida, kui veel enne raamatu trükkiminekut on karm saatus heitnud talle kodaratesse värske vastupandamatu tööpakkumiskaika
"... jah, arvasite ära, Helsingis." (tagakaas)
Voi ei.
Jään siis ootama järgmist raamatut. Tegelikult on kriipivate ja häirivate raamatute lugemine omamoodi kasulik tegevus, sest et need ergutavad mõttetegevust tihtipeale hoopis rohkem kui kaasanoogutamisraamatud.
October 24, 2017
2,5 tähte, aga ümardan üles, sest paar põnevat fakti meelde jäi. Muidu ei jätnud raamat nii head muljet või emotsiooni kui teised selle sarja raamatud. Lugesin seda enne tüüpilist eestlase päevareisi Helsingisse ning suurt kasu just ei saanud. Pigem rääkis autor enda tööst, milleks oli mingil ajahetkel Nokia firma käekäigu kajastamine. Tundub, et eesmärk oli hoopis teist raamatut kirjutada, aga olude sunnil tuli see suruda Minu-sarja formaati. Nimelt oli mõnda suvalisse kohta pitkitud turistidele näiliselt sobivaid tsitaate, mis ehk toimiksid mõnel bussiekskursioonil olles (mida autor ka korraldas), kuid mitte raamatu vormis. Jättis lihtsalt kummalise mulje. Palju oli ka fraaside korduseid, mis oleks võinud välja toimetada/jätta, sest üleminekud just sujuvad ei olnud ning mõned asjad seletati kummalistel hetkedel lahti. Tuli ette ka tobedaid kirjeldusi astmete arvust ja sellest, et ürituste ajal on garderoobid ikka rohkem täis (milline üllatus).
Ei tea, kas oskaks soovitada Helsingi külastajatele - pigem siis neile, kel plaanis seal elada näiteks või kes on huvitatud Nokia firmast kui sellisest.
Ei tea, kas oskaks soovitada Helsingi külastajatele - pigem siis neile, kel plaanis seal elada näiteks või kes on huvitatud Nokia firmast kui sellisest.
December 10, 2017
küll ma vaevlesin selle raamatu otsas, rumal komme mitte pooleli jätta maksab kätte. on muidugi helgeid hetki - reutersi kogemused ja nokia luku on huvitav. aga raamat on kohutavalt tyytult yle koormatud mõttetute pisidetailidega autori kohtumistest ja jalutuskäikudest ja no näiteks keda huvitab, et perereisil Helsingisse tahtsid lapsed üksteise järel pissile. häiris ka läbiv negatiivne suhtumine ümbritsevasse - naabrid lollid, lasteaiakasvatajad ignorantsed jne. ei ole see elukene tegelikult selline, et oled ainus lilleke p***meres.
May 4, 2022
Raamatu keskpaika jõudnuna ütleks, et raamat ei räägi piisavalt Helsingist ega selle elanikest, justkui autor ei suhtleks piisavalt kohalikega, vaid elaks oma elu, kohalikku olustikku distantsilt vaadeldes. Kui ka kohalikke inimesi puudutatakse, siis pinnapealselt ja põgusalt, tihtipeale negatiivselt, väljastpoolt vaadatuna. Kui mõni teine Minu-raamat sobib teise keelde tõlkimiseks, siis seda raamatut küll soome keelde ei tahaks - siin on niipalju soomlasi maha tehtud, et soomlased saaksid vihaseks seda lugedes. Küll olevat Helsingis palju mõrvu, naabrid on imelikud, arhitektuur kole jne. Eks see ole natuke ka välismaal viibimise osa, kohaliku elu üle imestada ja alguses võõristada. Kuigi minu enda kogemuse järgi on alguses võõristamine, siis harjumine ja siis tekib hoopis Eesti suhtes võõristus. Selles protsessis peab jätma meelde, et oluline on näha positiivset, muidu võib jääda ümbritsevatele mulje, et oled üks rahulolematu ja kibestunud inimene. Seetõttu ma ka kuigi pikalt expat'ide grupis ei ole saanud olla, kuna virisemist ja jorisemist on liiga palju. Eriti raske juhus on siis, kui võõrsil elamise tulemusena tehakse maha nii välisriiki kui ka koduriiki, suutmata kummaski positiivsele keskenduda (mis ei käi küll antud raamatu kohta).
Kui mõelda "Minu Soome" raamatule, mille autor on tunduvalt rohkem kohalikus elus ja suhtluses sees, siis sealgi on vihjeid soomlaste kohati tõrjuvale suhtumisele välismaalastesse, mis on natuke kurb. Samas selle raamatu autor suhtus üldises plaanis soomlastesse soojalt ja neid mõista püüdvalt.
Raamatu teises pooles muutuvad kohaliku elu kirjeldused tihedamaks, kuigi tihtipeale keskendutakse eelkõige ajaloolistele seikadele. Kuid jälle - autor on tihti kõrvaltvaataja, mitte osaleja. See on ka põhjus, miks raamat lugejale kaugeks võib jääda.
Majaühistute teemad olid huvitavad lugeda.
Kui mõelda "Minu Soome" raamatule, mille autor on tunduvalt rohkem kohalikus elus ja suhtluses sees, siis sealgi on vihjeid soomlaste kohati tõrjuvale suhtumisele välismaalastesse, mis on natuke kurb. Samas selle raamatu autor suhtus üldises plaanis soomlastesse soojalt ja neid mõista püüdvalt.
Raamatu teises pooles muutuvad kohaliku elu kirjeldused tihedamaks, kuigi tihtipeale keskendutakse eelkõige ajaloolistele seikadele. Kuid jälle - autor on tihti kõrvaltvaataja, mitte osaleja. See on ka põhjus, miks raamat lugejale kaugeks võib jääda.
Majaühistute teemad olid huvitavad lugeda.
August 4, 2020
Raamat sattus saarel suvitades raamatukogus silma ja mõtlesin, et miks mitte siis lugeda. Saab enda Helsingi elamusi ja kogemusi võrrelda autori omadega. Paljugi tuttavat tuli ette, midagi uut sain ka ikka teada Helsingi nendest külgedest, mis ehk senini on varjule jäänud, kui paar kolm päeva turistna naabrite pealinna väisata. Pikemalt naabrite pealinnas peatudes ja kohapeal töötades saab ikkagi rohkem naabrite hingeelust, hoiakutest ja meelsusest teada. Paljuski on tegu on autori isiklike läbielamistega soomlaste seltsis, kuid mitmed põnevad seigad naabrite (hinge)elust-olust saavad selgemaks- kasvõi Nokia saaga, Angry Birdsi tõusu lugu, lõputu koosolekute ja kinnisvara kaasajastamise kadalipp.
November 2, 2017
Osaliselt Helsingis elava inimese jaoks oli siin päris palju äratundmisrõõmu, huvitavaid üldistusi, tähelepanekuid. Üksjagu tuli ette kordusi, need oleks võinud ju välja korjata. Kui autor neid kiirustades ei märganud, oleks ju toimetaja võinud tähele panna. Natuke kiirustamise märke oli. Ei tasu vist lugeda neil, kellel Soomega mingit suhet ei ole ega tule. Kuid kes on Helsingis elanud/elab/plaanib seal elada, soovitan.
October 26, 2021
Täpselt see, mida pealkiri lubab. Vahele ka väikesed kõrvalepõiked reisijuhtide žanrisse ning kriitikanooled Soome ja soomlaste suunal.
January 14, 2016
Minu jaoks oli see raamat liiga pealiskaudne ja hüpiklik. On mingid teemad (Nokia ja muud tehnikateemad, millega autor töö käigus tegeles), millega süvitsi minnakse, aga enamus asju lihtsalt mainitakse ära. Palju rohkem süüvitakse mingitesse isiklikesse teemadesse, mis minu arvates Helsingit ja helsinglasi üldse ei iseloomusta.
August 8, 2016
Liiga kuiv! Ehk oligi "meestekas". Kuna reisil kaasas oli, lugesin siiski läbi :)
Displaying 1 - 11 of 11 reviews