Tööpäev

by Tõnu Õnnepalu, Triinu Tamm (Editor)

Argikomöödia „Tööpäev” jutustab haarava loo Hõbekuuse puukoolist ja inimestest, kelle jaoks töö ei ole kutsumus, vaid paratamatus. Lugeja satub tööpäeva rütmi, kus aeg venib ja kaob korraga ning kus üksteisega sarnanevates päevades kuhjuvad väikesed pinged, vaiksed kokkulepped ja varjatud lootused.

Masinad, puud, pausid ja lõunatunnid moodustavad maailma, milles väsimus ja vaimukus käivad käsikäes, ning värvikad karakterid annavad argipäevale ootamatult koomilise varjundi.

Tõnu Õnnepalu tähelepanelik pilk jälgib töö rutiini aeglast kordumist, märgates selles nii absurdi kui ka seletamatut ligitõmmet, millest ei taheta ega osata lahti lasta.

272 pages, Hardcover

Published March 1, 2026

About the author

An Estonian author and poet who also writes as Emil Tode and Anton Nigov.

Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.

In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.

In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.

From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...

Reviews

[Mae Lender]

Juba ainuüksi mõte, et terve raamat on Puukoolist, paneb mind valust oigama. Sellest hullem saaks olla vaid Puukooli Töötaja Tööpäevadest kirjutamine. Mida Õnnepalu just nimelt teebki.

Ja ometi on see oivaline! Sest kuigi jah, ka selle äri iseärasustest saab lugeja palju teada, on Õnnepalu Puukooli argipäeva kirjelduste vahele nutikalt peitnud õige kenakese ülevaate meie tänasest päevast. Teravus ja (nüüd ka) muhedus, mis on viimastel aastatel siginenud Õ. tekstidesse teeb selle veel eriti nauditavaks. Tõepoolest selgub, et ühe Puukooli ja selle vahetus läheduses paikneva kooli kaudu annab edukalt portreteerida põnevaid inimtüüpe ja veidraid nähtuseid meie ühiskonnas.

Üle öö rikastunud tüübid, kes pargi jagu istikuid kokku ostavad. Värskelt armunud, kes kibekiirelt kodu mängima hakates alustavad tohutu iluaia rajamist (naispool siis on see põhiline rajaja, mees vastab kuulekalt "jah, kallis", nagu Õ. sedastab, esimesel aastal nad veel räägivad nii). Igavlevad koduperenaised või, kui neil ongi töine elu, siis on nad surutud kuivikbürokraadi halli argipäeva, kes tulevad aiandust või maastikuarhitektuuri õppima (et kohata uusi ja huvitavaid inimesi, sisseastumisdokustaate esitades nad veel ei tea, et kohtuvad kursustel teiste omasugustega). Noored pered, kes on oma elu esimese Kodu ostnud, põllu peale, ja avastanud sisse kolides, et neil on neljas küljes naabrid ja vaja oleks privaatsust. Ja jälle on kiire ja jälle on vaja võimalikult kõrgeid istikuid ja võimalikult tihedalt istutada, et privaatsus ikka kärmesti kohale jõuaks. Aegu hiljem vannuvad ja maksavad järeltulevad põlved säherduse heki eemaldamise eest mõnuga.

Ah jaa, ja siis mu lemmikteema - kohalikud omavalitsused enne valimisi, kui on vaja kihku-kähku rajada alleesid, parke, kliimasõbralikke tänavaid. Tõsi, aega on napilt ja seepärast peavad istikud (huvitav, kas neid saab siis veel üldse istikuteks nimetada) olema juba pigem puu mõõtu, nii et lõpuks selliseid "istikuid" ei saagi Eestist ja need tuleb rekadega mitme maa ja mere tagant kohale tuua, äärmiselt roheline. Kui see kõik ei oleks siin Tallinna linnas päriselt juhtunud, siis naeraks kohe kõhutäie.

Õnnepalu ja komöödia?! Jah, tuleb välja, et oskab küll, kui tahab. Tegelikult olid ka Peremees ja teised kolleegid väga tabavalt visandatud, aga neid ma ei hakka ümber jutustama, ilmselt saite juba isegi aru, et see raamat mulle meeldis.

PS. Mõni aeg tagasi tuututasin blogis, et meil on olemas igasuguseid "kõutse", küll õpetavad elama ja äri ajama, küll elustiili muutma, lapsi kasvatama ja seksima ja eriti muidugi investeerima (naerukoht), aga et miks ei ole olemas aiakõutsi. Et kui ma - teoreetiliselt, ärge te päriselt lootkegi - tahaksin hakata aeda rajama või mingeid puukesi krundi äärde istutada, siis kuidas ja kust alustada, ma ei tea. Ma võin ju seal aiandis või puukoolis suu vahtus peas küsida ja mulle võidakse seal samamoodi kõike rääkida, aga nende istikutega mulle ju Õnnepalu koju kaasa ei anta. Kus täpselt siis lüüa labidas maasse, minu maad see Puukooli-mees ju ei tunne. Ja mis ma nende puudega oktoobris tegema peaksin? Aga aprillis? Ja ei ole nii, et loed aiaraamatust kõik targad jutud ära, sest nagu nimme on sel aastal aprillis veel lumehanged või on oktoobris alles rannailm. Ja paar korda aastas võibki sulle külla tulla Tark Aednik, aga siis on kindlamast kindlam, et ta kuulutab tähtsalt, et sa oleksid pidanud sealt alt lugedes neljanda võsu juba seitsmendal mail ära lõikama. Aga kus sa olid seitsmendal mail, ah? Olgu, võib ju öelda, et võta omale aednik, kui ise ei oska, aga no siis sa ju ei õpi, sest ega nad ei taha oma saladusi jagada. See on täpselt nagu nende profikokkadegagi, et "ah, mis see siis ära ei ole, viskad kaussi seda ja teist, loksutad ja vahustad ja siis patsutad ja ongi valmis, see on ju lihtne", on ta jee mul lihtne.

Tähendab, nüüd juhtus mul nii nagu Õnnepalulgi pidevalt, et hakkas ühest asjast rääkima, aga välja jõudis jumal teab kuhu. Tegelikult ma tahtsin lihtsalt öelda, et siit raamatust sain teada, et need green coach´id on täitsa olemas juba.

[Silvia · Rating 4 out of 5]

huvitaval kombel juba teine raamat, milles kanada väliseestlased tõnu õnnepalu endale lähedale lasevad ja seda hiljem kahetsema peavad. meenutas rohkem andrus kasemaad kui õnnepalu varem, oli ka vähem õnnepalu (no selline klassikaline heietamine, kus midagi ei juhtu, ütlen seda KOMPLIMENDINA) kui õnnepalu varem. väga naljakas raamat. eriti kui oled ise haiguslehel oma fake töölt, mis pole töö, vaid Koosolekud.

[Leila-Emili · Rating 5 out of 5]

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
MEGA³ !

[Marca · Rating 5 out of 5]

Mõtlesin lugemise ajal kogu aeg, et see kõik meenutab mulle midagi ja välja mõtlesin - Solženitsõni "Üks päev Ivan Denissovitši elus" - antagu mulle andeks. Aga kaanel on silt "argikomöödia". Nojaa, eriti musta huumoriga tüüp võiks ka ühte päeva Ivan Denissovitši elus niimoodi nimetada vist. Õnnepalu on pigem musta huumoriga autor mu meelest, kuigi "Tööpäev" on algul ikka väga tava-Õnnepalust erinev. Nii erinev, et tahaks lausa sildistada "tavaliseks eesti kirjanduseks", on ju autor teada selle poolest, et tema ei tahtnud eesti kirjanik olla. Nüüd ma saan sellest aru, ma ka ei tahaks, aga eks oma risti peame ikka ise kandma. Ehk siis algul võib raamat ekslikult mõjuda olmepornona, mida see siiski absoluutselt ei ole, Õnnepalul ikkagi on hoopis laiem haare ja kaugem silmapiir. Töö on meil kõigil aga sama.

Pikemalt siin: https://marcamaa.blogspot.com/2026/03...

[Maaria · Rating 2 out of 5]

Ma ei olegi vist ühtegi teist raamatut nii diagonaalis läbi lugenud ja isegi julmalt 4-5lehte edasi keerates ei olnud sisu kuskile väga edasi jõudnud!?

Juttu tööpäevast puukoolis läbi aastaaegade ja töökaaslastest, kes teevad tööd ja ei tee tööd ja keegi pole kellegagi otseselt rahul - juttu ülemusest ja nendest, kellega igapäevaselt koos töötad. Juttu tööpäevast endast ja selle kulgemisest ajas - 4 tundi enne ja 4 tundi pärast lõunapausi!? Ainus tipphetk päevas on lõunapaus - kes/kus/mida sööb jms ... Natuke muigamapanev, sest päris eluline ja tõepärane suures plaanis, aga ... klišeesid jagus ka sekka, aga ei ole mina see sihtrühm sellele raamatule.

Ainus, mis mulle väga meeldib, on see raamatukaas: silmatorkav ja ilusad värvid. Raamatust ei oska väga midagi arvata ja mind see ei kõnetanud.

[Sille · Rating 4 out of 5]

Inimesed arvavavad, et see raamat räägib puukoolitöölise argipäevast. Tegelikult ta väga palju sellest ei räägi (minu meelest võiks rohkem), Õnnepalu vaade on oluliselt laiem.
Sellega ma ei ole ka nõus, et see raamat on tema muust loomingust erinev, minu meelest on see täiesti tüüpiline Õnnepalu, kes võtab mingi koha, teema, nähtuse ja teeb siis sellest, mida tahab.
Nagu ma varem olen öelnud - heietamise kunsti ei valda eesti kirjanduses temast meisterlikumalt mitte keegi, sest ta räägib pealtnäha mittemillestki, aga jätab sealjuures palju ruumi lugeja enda mõtetele. Ja sellepärast ongi ilmselt nõnda, et Õnnepalu võib meeldida või mitte meeldida, aga kuitahes klišeena see ka ei kõlaks - ta tõepoolest suudab kirjutada nii värvi kuivamisest kui muru kasvamisest, ilma et see tüütuks muutuks.

[Anette · Rating 2 out of 5]

Alustuseks disclaimer, et Õnnepalu ilmselgelt pole minu kirjanik ja ma arvan, et see on okei, sest kõik ei peagi kõigi kirjanikud olema. Enamik inimesi pole kellegi kirjanikud, sest nad peavad mõnd muud ametit, heh heh.

Ma olen Õnnepalu üritanud varem ühe korra lugeda, aga see oli selline otsatu heietus, et ma pidasin ainult paar peatükki vastu ja andsin alla. "Tööpäev" oli mu meelest täpselt samasugune jaur, aga tahtis olla Väga Naljakas ja oli selles püüdluses jube pealetükkiv ja tüütu. Ma ootasin nutikaid tähelepanekuid, hästi tabatud tegelaskujusid, et kuskilt ilmub poole raamatu peal ikkagi mõni tegevustikupojuke. Reaalselt mida iganes. Ei tulnud sealt miskit. Lihtsalt üks katkematu joru suvalisi kirjeldusi, mille pidi ilmselt naljakaks muutma Suvaline Suur Algustäht erinevates sõnades. Iga lause tahtis nii väga vaimukas olla, et kui mõni ka päriselt oli, siis oli seda raske ära tunda, sest tekstis polnud absoluutselt hingamisruumi, mis oleks lasknud ühelgi mõttel tõusta esile naljaka, tabava või muidu toredana.

[heleenethebookaholic · Rating 3 out of 5]

Minu esimene raamat Õnnepalu poolt. Raamat ei olnud halb, üldse mitte, aga ei olnud lihtsalt minu jaoks.

Minu jaoks oli kuidagi igav, midagi nagu eriti ei toimunud ja komöödiat mina siin väga ei leidnud. Küll aga oli raamatul siiski mingi enda eripära ning oli huvitav, eluline lugemine. Mulle meeldis, kuidas Õnnepalu kirjeldas erinevaid inimesi, keda tööpäeval kohata võib. Just need värvikad tegelased andsid minu jaoks loole palju juurde.

Kuigi Tööpäev polnud päris minu raamat, siis kindlasti loen Õnnepalult veel 😄

[Arno Ruusalepp · Rating 5 out of 5]

Nojah. Kõik kindlasti ei suuda tööd selliselt lahti mõtestada.

[Krista · Rating 5 out of 5]

Mõnus Õnnepalulik Tööpäeva kirjeldus. Argikomöödia. Tegelikult kokkuvõttev töö-filisoofia, töö olemuse kirjeldus. Õnnepalu oskab kohe muhedalt kirjeldada, tegemata kellelegi liiga.

[Inga Toom · Rating 5 out of 5]

Kas on kedagi, kes tööpäeva jooksul kunagi kella ei vaata? See tunne, et kui õhtul ukse enda järel suled, jõuad oma ellu päriselt kohale. "Tööpäeva" Hõbekuuse puukool on nagu äraspidine "Tõde ja õigus," kus kraavikaevamine pole mitte taust, vaid asi iseenesest. Ja samas ka "Rehepapp," kus kavala mõisapõllul rügaja püha kohus on õppida selgeks otse rehepapi silme all labidale nõjatumise kaunis kunst.

"(Arvutu hulga inimeste Töö on sinna põldu maetud ainult selleks, et söönuks saada. Muud lootust neil selle asjaga ei olnud. Aurav pudrukauss õhtul nina ees. /.../ Sest igasugu tööle on alati otsa istunud täpselt nii palju inimesi, kui vähegi saab. Neid, kes tööd tegema ei pea. Mõis, kirik, riik. See ei ole muutunud. Sõnad vaid. Mõisa asemel on nüüd Ettevõte, kiriku asemel Kultuur, Haridus, Tervishoid ka nii edasi (ja need ei lepi ainult kümnisega) ja Riigi asemel on ikka Riik. Sõjavägi. /.../ Pluss muidugi ametnikud, parlament, kohtunikud, advokaadid, terve armaada. Keegi ei mäleta enam, et kuskil seal all, kõige selle, kõigi nende all, on ka töö, päris töö, maa, päris maa, et kuskilt tuleb toit, vesi, küte, majad, teed, kogu see häbematu mateeria, mis ei tekigi iseenesest vastavalt arengukavale ega ka nutirakenduse jõul. Aga noh, see kõik on juba nii sügaval seal all, tihti hoopis teisel maal (farmid ja muu taoline asub ju enam-vähem teisel planeedil, või igatahes asugu, keegi ei taha neid oma naabrusesse!), nii et seda ei märkagi enam. Kogu see pealisehitus hõljuks nagu õhus. Administratsioon tegeleb selle hõljumise parendamise, keskkonnasõbralikumaks, nutikamask, kaasavamaks muutmisega. See on peaaegu täiuslik maailm."

*"Lõpuks on tema [töötukassa nõustaja ] ülesandeks aidata inimesed sinna teisele poole, kuhu keegi vaadata ei taha. Kus elavad pensionärid, käivad oma kummituslikel pensionäride üritustel, pensionäride allahindlustel, ja liiguvad vaikselt, aga kindlalt aina sügavamale varjude, unustuse maale, olematusesse. Sellelgi teel on ju kedagi vaja, kes su kätt hoiaks, sisendaks sulle, et kuigi Võit ei ole enam sinu ampluaa, on Kaotuski tegelikult päris hea. Rahulik. Väärikas. Ilus."

[Sandra Fomotškin · Rating 3 out of 5]

Ei saa öelda, et üldse poleks meeldinud. Õnnepalu meeldib alati. Aga see raamat siiski palju vähem kui eelmised. Minu jaoks oli see kõik kuidagi igav ja miks see komöödiaks on tituleeritud, ei saanud ka lõpuni aru. Õigupoolest võib muidugi iga argipäeva komöödiana vaadelda, aga hea nali võiks päriselt naerma või vähemalt muigama ajada ja see raamat mind eriti ei ajanud. Kui, siis õige natuke, nii mokaotsast.

Kas võib olla nii, et kui kirjanik, kes on tavapäraselt võtnud endale vaatleja rolli ja kirjeldanud maailma justkui kõrvalseisjana, astub järsku aktiivsesse tegija staatusesse - läheb tööle ja jutustab, mida ta tööl teeb ja mida teised teevad ja mida ta tunneb - siis tundub see järsku kuidagi nii tavaline ja igapäevane, et enam ei kõneta? Kirjanduse kaudu tahaks just ju argipäevast välja, näha maailma kuidagi teisiti või elada mingit teist elu. Ja kuigi ma ei tööta puukoolis, vaid hoopis sellessamas ministeeriumis, mis ka raamatus irooniliselt pilatud saab (ja muidugi õigustatult, kuidas muidu), siis mingit teistsugust vaadet või sügavamõttelisust, mida Õnnepalu minu jaoks tavapäraselt esindab, ma sellest raamatust palju ei leidnud.

"Kui sa teeksid kõike nii, nagu koolis kästi /.../, nagu peab, siis oleksid sa varsti lihtsalt surnud. /.../ Jaa, täpselt nagu sõda: kangelased langevad, targematel on lootust eluga läbi tulla." (lk 17)

[Mari · Rating 5 out of 5]

Suur tera tõtt turutõrke piirkonnast
See oli selle aastasaja esimese veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, kui Tema, pärast viimast tööpäeva “Hõbekuuses”, auto kodu poole keeras. Naerda saab pisarateni ja “see kõik on natuke liiga kurb ja pidulik” ka. Eesti selle sajandi suur romaan, loodetavasti 1. köide epopöast. Järgmistes - kui Jumal annab ja turg lubab - loeme kiisutööst, Tesla Manist, Kristjan-Jaagust; Prouadest kes oma meessoost isikute nõrgaks ja tugevaks kohaks on ja kuidas see nõõtamine ja pruutamine ikka käib. Seni võib eneses üles otsida Helmuti, täisautonoomse preili, lootusrikka Mõisaproua ja - lükates disainkummiku autouukse vahelt välja - võtta hingamispäev jalutamaks Jeruusalemma mäele. Keelelt ja kujundites geniaalne: näiteks mida tähendab seitse nahka koorima või inimnäoline ja eks me kõik ole lats’kõsõ ilmalaanen lajali.
Sobib tarbida vee peal koos tõe ja õigusega. Parim enne on ees.

[Maire Forsel · Rating 5 out of 5]

Mulle meeldib Õnnepalu raamatuid lugeda, ükskõik siis, millest ta kirjutab. Seekord hakkas siiski lugemine vahepeal venima, aga põhjus oli vist selles, et enne magamist lugemiseks see mulle ei sobinud. Tagumise poole lugesin pea korraga päeval ja igav ei hakanud. Oli hoopis palju äratundmisi ja usun, et need, kelle töökoht pole otseselt kutsumus vaid pigem selleks, et raha on ju vaja teenida - nende jaoks ongi siin palju tuttavat.
Mõtlesin lugedes, et ei tea, kas Peremees pahandab ka, et temast nii kirjutatakse. Aga mis sest enam, kui saab sellest puukoolist jälle teise Eesti otsa kolida, saarele peitu :)

[Lea Küünal · Rating 4 out of 5]

Töö tegemisest ja Töö tegijatest läbi Tõnu Õnnepalu terase ja teravmeelse vaatlejapilgu. Tõnu Õnnepalu kirjutab:".... keegi ei tea, on see hoopis tragöödia, tragikomöödia või farss. Kõik võib olla. Nagu elu üldse." Kas kogu selle loo juures kaastundlikult ohata või hoopis muiata, see valikuvabadus jääb meile, lugejatele.

[Kristi A]

Hõbekuuse puukool. Tüüpiline tööpäev selles tüüpiliste inimtüüpidega. Argikomöödia või hoopis vahe argikriitika. Töömesilane on töömesilane, tööinimene on inimene. Tööinimene ei ole töömesilane. Paneb muigama ja ära tundma küll. Kui Kivirähk lendab täiega Kuule, siis Õnnepalu hoiab täiega Maa lähedale.

[M van Someren · Rating 4 out of 5]

Kaasahaarav tööromaan, kust ei jäänud puudu kriitiline, kuid mitte äärmuslik pilk maailmale. Meil on vaja rohkem raamatuid, mille peategelased pole noored, rikkad ega maailmavallutajad. Natuke palju oli kordusi, kuid eks ka see oli taotletud efekt.

[Heidi · Rating 5 out of 5]

Muhe ja mahe. Tunned kontoriinimesena, kuidas värsket õhku tuppa hoovab, väljas kisendaval linnud, on maikuu, loodus kutsub. Selline argine, aga samas filosoofiline vaade tööle ja kulgemisele läbi (töö)elu. Autoril on suurepärane oskus vaadelda rutiinset tööelu ja nn halli argipäeva ning kirjeldada seda põnevalt ja kohandada see argine ladusaks lugemiseks.