Minu (Ida-)Saksamaa. Mineviku ja tuleviku vahel

by Kristiina Oelsner

„Mis vahet sel on, kas ida või lääs,“ mõtleb 19aastane Kristiina uljalt ning vinnab reisibussi pakiruumist välja pilgeni täis topitud musta kohvri. Neiu jalad on mitmepäevasest bussisõidust kanged ning kõhtu on kogunenud kummaline ärevus. Põski paitab soe Kesk-Euroopa sügispäike. Saksamaa taasühinemisest on möödunud täpselt kolmteist aastat. Sellest aga, kui ta esivanemad siit Tüüringi metsade vahelt Eesti poole lahkusid, on läinud juba mitu inimpõlve.

Siia kaante vahele on kogutud kahe aastakümne jagu lugusid Saksamaa idaosast. Need lood vaatavad Saksamaad sügavamalt kui pelgalt päikeseprillidega turist. Need on seigad päris inimestest ja paikadest ning ühe ebaleva naeratusega tüdruku sirgumisest mitmekülgseks naiseks. Aga see on ka lugu ühe aastakümneid müüriga eraldatud rahva püüdlusest kasvada üheks. Valusalt ja ausalt.

Paperback

Published May 1, 2026

Reviews

[Mae Lender]

Ma ei ole Saksamaast üleliia vaimustuses (ei ole mul häid suhteid ei õlle, aiapäkapikkude ega lohiseva bürokraatiaga). Seal on ja seal ei ole ka. See miski, millele ma nime ei suuda anda. Samas avastasin praegu seda raamatut sulgedes, et rasvase kümmekonna aasta jooksul, mil ma ema juures käies pidevalt üle Taani-Saksamaa piiri kalpsasin, on midagi nostalgilist alateadlikult alles jäänud. Mingid nähtused piiriäärses elus, mille puhul ma ei aimanudki, et need nii tugevalt saksa mõjutustega olid. Või ka see võõrsile mineku aeg, mil meid ümbritsev elu oligi hoopis teistsugune, võõrast ja tundmatut oli rohkem, vastavalt avastamisrõõmugi. Täna, kui sul on soovi, oled sa eelnevalt virtuaalselt kolanud juba sihtkoha tänavail kui ka tutvunud teiste sarnases olukorras olijate muljetega. Tol kaugel ajal mindi ikka täiesti tundmatusse. Ja mindi ju kauaks, mitte nädalasele-paarile reisile. Olid ikka ajad...

Kristiina lugu on äärmiselt sümpaatne. Esiteks, ta teab, millest kirjutab, sest tema esialgu kerge flirt Tüüringiga on kasvanud üle tummiseks armastuseks ja kestnud juba õige kaua. Mulle on alati meeldinud need Minu-sarja raamatud, kust ma saan teada midagi uut, st et mul võiks lugedes tekkida tunne, et mul lasti piiluda kuhugi, kuhu ma põgusalt reisibrošüüri sirvides ei saaks piiluda. Mingid kombed, veidrused, eripärad. 

Teiseks, väga hea tasakaal isikliku ja paiga vahel. Muidugi saab - ja peabki saama - lugeja lehekülgedelt teada midagi ka autori ja ta pere kohta, ent samas ei ole see esiplaanil. Need, kes ämma-äialugusid pelgavad, saavad ka vaid põgusad mainimised. 

Kolmandaks oli ka midagi, aga see juba lendas kosmosesse. Ei, meelde tuli - sissejuhatused. Kuigi mõnes üksikus kohas veidi ehk jäi eelnevaga sarnaseks vms, siis idee mulle väga-väga meeldis ja ka lahendatud oli see äärmiselt toredasti.

Nagu selles sarjas ikka, siis ka autori töisest poolest saab lugeda. Ja kui unistuste kleitide loomine annab juba eos vihjeid mahlakateks juhtumisteks, siis ka see teine, administratiivne sekeldamine ülikoolis, toob naljakaid seiku.

Tean, et ma olen seda juba korduvalt öelnud, aga see kaanepilt meeldib mulle! Väga! Raamat ise ka, hoolimata Saksamaast 😀