Külmale maale

by Eduard Vilde

19. sajandi lõpukümnendi Eesti külas elab noor kehviktalupoeg Väljaotsa Jaan koos ema ja kolme väikese õe-vennaga popsisaunas. Aus ja uhke mees teeb heal järjel oleva külavanema Virgu Andrese talus juhutöid, püüdes iga hinna eest oma perekonda ülal pidada ja koos hoida, ent vaesus ja nälg sunnivad teda samm-sammult oma põhimõtetest taganema.

Jaani ja jõuka taluperemehe tütre Anni armastus satub vastuollu ühiskondlike normidega ning viib traagilise lõpplahenduseni – teekonnale külmale maale.

Genres: Classics, Fiction

239 pages, Hardcover

First published January 1, 1960

Reviews

[MARgOT]

Nad ei kõnelenud kunagi oma armastusest, nad ei kujutelnud enestele mingit tulevikku, nad ei kaisutelnud ega kudistanud teineteisega — nad elasid tõsist, kibedat lahkelu ilma ootuse ja lootuseta. Aga nad tundsid endid ühendatuina — kindlasti, lahutamatult, tulgu, mis tuleb. Nad ei hoolinud vaenutuultest, ei pannud tähele kiusu, laimu ega pilget. Neil ei olnud õieti teadlikku selgustki oma ühendusest ega selle kindlusest, see oli ainult olemas, nagu nad ise olemas olid ja kõik muu maailmas.

[Ainar Vau]

Imo liiga korrutav oma sõnumiga, subtlety is a brick

[Krislin]

kurjad isad, alkohoolikud ja üks naljaka kaelaga vend,,,, mida veel eesti teostest oodata

[(⁠ﾉ⁠◕⁠ヮ⁠◕⁠)⁠ﾉ⁠*⁠.⁠✧ Sofi]

puhka rahus Vilde, sa oleks ao3 armastanud

[Oskar]

Peale ligi kahte kuud ainult ulmekirjanduse radadel käimist pöördusin nüüd tagasi reaalse maailma manu. Ja seekord kohe eesti kirjanduse juurte juurde. Nimelt võtsin õiendada ühe vana veksli ning lugesin lõpuks läbi Eduard Vilde romaani „Külmale maale“. Kohe äärmiselt meeldiv oli taas mööda poriseid külatanumaid kõndida ja suitsust mustaks tahmanud laega kambris istuda.

Vilde romaani sisuga olin üldiselt tuttav. Noor ja vaene talupoeg satub halvale teele ning romaani lõpuks mõistetakse ta kohtu otsusega asumisele külmale maale ehk Siberisse. Romaan polnud meil keskkoolis kohustuslik, lugesime hoopis „Pisuhända“. Kuid mäletan siiani kirjandustunnis tekkinud arutelu, kui klassijuhataja küsis lähtudes „Külmale maale“ sisust: „Kas inimene sünnib siia maailma halvana või sunnib keskkond ja olud ta pöörduma patuteele?“.


Kahjuks ei mäleta ma enam oma vastust tollest päevast, kuid nüüd romaani lugedes mõlkus see küsimus mul kogu aeg meeles. Vilde on selle probleemi vägagi meisterlikult romaani sisse kirjutanud ja annab tõesti lugejale võimaluse asja üle kaasa mõelda. Romaanis on mitu kohta kus lugeja saab endalt küsida „Mis mina sellises näruses olukorras teeksin?“ ning "Kas peategelast saab nii üheselt hukka mõista?". Kas varga tiitel ja soe kõhutäis või nälg ja aus nimi? Sellele küsimusele ei oska enamus meist, kes elavad mõnusas „heaoluühiskonnas“, enam objektiivselt vastata. Kartulikoorte ja silgupeade söömise aeg on õnneks juba ammu möödas ning loodetavasti ei naase kunagi Maarjamaale.

Kokkuvõtvalt arvan siiski, et ühiskonda ei saa milleski süüdistada. Otsuse teeb ikkagi inimene ise ning sul ei ole kunagi ainult kaks valikut – must või valge. Eskimotel pidi olema valge kohta kümneid erinevaid nimesid ja samapalju on ka hätta sattunud inimesel valikuvõimalusi enne kui tõsta käsi oma ligimese vara vastu. Kui Jaanil poleks neelud nii kangesti selle va kesvamärjukese järele käinud ehk oleks nii mõnigi otsus teisiti tehtud ning ka "turismireis" Siberisse ära jäänud.


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Sulev Reisberg]

Eduard Vildelt (taaskord) suurepärane meistriteos! Sõnaosavalt seatud põneva jutustusena, milles kogu aeg midagi juhtub, tuuakse meieni liigutavalt kurb armastuslugu. Minu arust pole aga pealkiri kõige õnnestunum, sest ei peegelda raamatu üldist vaimu ja hoidis mind pikalt selle teose poole kätt haaramast - täiesti asjatult! Raamat on vürtsitatud kirglike tegelaste, särtsakate dialoogide ja ootamatute pööretega, mis teeb lugemise tõeliselt nauditavaks. Vildele omaselt ei ole raamatu peategelane loo tegelikuks kangelaseks ja kas mitte moraal seisne tegelikult selles, et annaks jumal, et naised jaksaks meestepoolseid maailma käkkikeeramisi ikka korda teha? Mis on ju sulatõsi.

[Annika]

ok. yeah. ok.
the ending made me cry.
but not good enough.

[Kadri Jaska]

Hea lugemine teada saamaks, kui hästi me kõik tegelikult praegu elame

[Mia]

See polnud otseselt halb. Mulle väga meeldis kuidas see rääkis tõelistest elu raskustest ilma, et need maagiliselt paraneksid. Sest kuigi oleme me suhteliselt harjunud vaatama/lugema asju, kus lõpuks laabub kõik, pole elu alati selline. Samas oleks nagu pool jutust välja jäetud, ning vahepeal polnud aru saada, kaua aega oli tegevustest mööda läinud

[Emma]

vilde annab küll hüplikult, aga muidu päris hästi edasi jaani moraalset allakäiku ja annab selleks ka hulgi veenvaid põhjuseid. muidu vahepeal liiga ilukõneline, nõnna et raske oli arugi saada, kellega mis juhtus. igatahes miks keegi sellest filmi pole veel teinud. päris hea olex!

[Järvi]

Pärast kirjandusõpetajate poolt ette nämmutatud “moraalset allakäiku” pole just lihtne seda objektiivselt lugeda. Igati aktuaalsed teemad. Vahepeal on terve psühholoogia haru tekkinud, mis tegeleb vaesuse ja kognitiivsete probleemidega.

[Signe Kõiv]

Inimlik lugu põhimõtetest, nendele järeleandmisest ja ilusast armastusest.

[Miriam]

Mulle meeldis see rohkem kui Kõrboja peremees.

[Eestlane]

Okei okei okei

[maria]

nii meeldis!

[Carmen Lehtmets]

Real estonian sadness

[Pirje Õunpuu]

Jaan oli ikka kohati nii rumal, aga paraku see raske talupoja elu kirjandus läheb mulle peale

[veronika]

11. klassi kirjandus - Eesti I realistlik romaan

[Andre]

Kõige kurvem raamat mida olen lugenud, siiani.

[Janeli]

I've read it twice now and I rememberred that it was a great book. But the second time it was quite boring. Still good though. Estonian classics!