Kui kaua võib oodata, enne kui ootamine hakkab võtma rohkem, kui annab?
Pärast lahutust tasakaalustab Maiken oma elu kahe lapse, töö ja igapäevaste kohustuste vahel, olles harjunud olema mõistlik ja kannatlik. Kohtumine Indrekuga toob tema ellu haruldase lähedustunde – kuni mees iga kord kaob, kui side muutub päriselt lähedaseks.
See on lugu vältimisest ja igatsusest, kohanemisest ja julgusest iseennast valida. Lugu kõigile, kes on kunagi armastanud rohkem, kui tagasi saanud, ja õppinud, et armastus ei tohiks tähendada iseenda kaotamist.
Heli Künnapas on rohkem kui 40 avaldatud raamatu autor. Tema teosed puudutavad tihti inimeste suhteid, valikuid ja elu keerulisi pöördepunkte. Enamasti on neis aga ka lootust, et kõik on võimalik.
Maiken on lahutatud naine, kes igapäevaselt proovib laste kõrvalt oma tööde ja tegemistega järje peal püsida. Ühel päeval kohtab ta Indrekut. Mees tundub olevat see õige, keda Maiken on pikalt oma ellu oodanud. Kuid kas kõik on ikka nii roosiline, kui esmapilgul tundub?
Raamatus saab kaasa elada lahkumineku üle elanud naisele. Kuna tema igapäevaellu kuuluvad ka lapsed, on iseenda esikohale seadmine küllaltki keeruline. Läbi erinevate olukordade, taipamiste ja vestluste liigub peategelane sellele oskusele üha lähemale. Raamatus tuleb selgelt välja, et enese allasurumine võib juhtuda väga märkamatult, samas kui enese väärtustamine ja esikohale seadmine nõuavad suur tööd iseendaga.
Ma nautisin selle raamatu lugemist. Olenemata suhtestaatusest leiab siit palju häid mõtteid selle kohta, kuidas suhtes iseennast mitte ära unustada. Ainus, millesse mul raamatus usku ei olnud, oli Indreku lubadus, mille ta raamatu lõpus Maikenile andis. See tundus liiga sinisilmne.
See on raamat, mis paneb päriselt enda peale mõtlema ja oma piire teadvustama.
Soovitan raamatut kõigile, kes soovivad õppida, kuidas suhtes iseennast paremini hoida. Samuti neile, kes alles otsivad julgust, et ennast esikohale panna.
Oma raamatu lugemine on alati natuke kummaline kogemus. Ühest küljest tean ju täpselt, mis järgmisel leheküljel juhtub. Mina olen need tegelased välja mõelnud, nende otsused paika pannud ja neile sõnad suhu kirjutanud. Olen sama teksti kirjutamise, parandamise ja toimetamise käigus juba korduvalt lugenud.
Teisest küljest juhtub pärast raamatu ilmumist midagi kummalist – lugu ei ole enam päriselt minu oma.
Ta on valmis. Kui võtan mõne aja pärast paberil ilmunud raamatu kätte ning hakkan seda algusest lõpuni lugema, suudan seda juba natuke rohkem kuidagi kõrvalt vaatada.
Minu jaoks pole „Langenud müüride“ puhul kõige olulisem küsimus see, et kas Maiken ja Indrek saavad kokku, vaid hoopis see, et millise hinnaga me oleme valmis armastust oma elus hoidma ning kus läheb piir selle vahel, et anname teisele inimesele aega, ja selle vahel, et jätame enda elu seisma ja nö ooterežiimile?
4.5 Raamatus oli päris mitmeid mind kõnetavaid teemasid ja mõtteid. Üks nendest: "Hea kodu ei sunni sind paremaks versiooniks, kui sa parasjagu oled." Olen mõtte, "parem versioon endast", varem mitmeid kordi läbi mõelnud ning ikka jõudnud järeldusele, et ma ei taha olla parem versioon, tahan olla mina ise. Inimesena, kel on oma iseloom, väärtused, nõrkused, ja kes on lihtsalt inimlik. Igaljuhul tõi autor mu taaskord selleni tagasi ja ma pole oma meelt vahepeal muutnud :).
Lugu Maikenist, kes õpib piire seadma, et saaks müüre langetada. Kuidagi väga pehmelt ja õrnalt kirjutatud raamat üksikema teekonnast uue suhteni, aga samas veelgi enam vast teekonnast iseendani.