see raamat sündis sadadest kirjadest, mille naised on mulle aastate jooksul saatnud. Kirjadest, mis rääkisid lähisuhtevägivallast. Need lood olid erinevad, aga ometi häirivalt sarnased.
Samu mustreid, samu hirme, samu vaikimisi kohtasin kirjas kirja järel. Neid kokku pannes sündis Iga teine lugu – pealkiri, mis peegeldab kurba tõde: lähisuhtevägivald ei ole erand, vaid paljude jaoks argipäev.
See raamat räägib vägivallast lapse, ema, naise ja sõbranna vaatenurgast. Nähtust, mis ei jäta haavata ainult üht inimest, vaid terveid elusid.
Kui sa tunned end nendes lehekülgedes ära, siis tea: sa ei ole üksi.
Lõpuks jõudis kaua oodatud raamatukogu järjekord ka minuni. Raamatut oli raske lugeda, kuid see on teema, millest ühiskond võiks rohkem rääkida.
Tegu on looga, mis ei jäta ühtegi lugejat külmaks. Tihti leidsin lugemise ajal, et nutt on kurgus. Raamat on kirjutatud ausalt, kuid valusalt ning paneb kaasa mõtlema. Lugejana mõtlesin, et miks Kerli juba sellest suhtest ei lahku, kuid samas mõistsin, kui keeruline kogu olukord on ja veelgi keerulisem on sealt lahkuda.
Usun, et see raamat on väga vajalik ja igaüks võiks selle korra läbi lugeda.
Raamatut oli väga lihtne lugeda, mistõttu sai see ühe õhtuga loetud. Sisu oli küll väga selgelt etteaimatav (ja nagu Mallu ise on öelnud, sellest ka pealkiri), kuid samas oli see justnimelt musternäidis suhtest nartsissistiga, mistõttu võib sellises suhtes olevatele inimestele olla abiks silmade avamisel või veelgi enam – sammu astumisel, et sellisest suhtest lahkuda.
Nagu viimasel ajal kõlama on jäänud, räägitakse vaimsest vägivallast kahetsusväärselt vähe, kuigi see võib olla veelgi laastavama ja pikaaegsema mõjuga kui füüsiline vägivald. Sel raamatul on kindlasti oma koht meie ühiskonnas ning juba eesmärgi pärast hindan seda viie tärniga.
4,5⭐️ Seda raamatut on keeruline hinnata. Ühelt poolt on see kirjutatud lihtsas keeles, sujuvalt ja voolavalt – lugemine ise on kerge. Teiselt poolt on teema kõike muud kui kerge: raske, triggerdav, vastik ja kohati lausa uskumatuna tunduv. Ometi on see vägagi päris ja kahjuks ka meie ühiskonnas väga levinud.
Lugedes lootsin peatükkide vahel kogu aeg, et äkki nüüd midagi muutub. Äkki nüüd saab peategelane aru, et piir on käes. Aga ei. Samas saan ma aru, et see ongi lähisuhtevägivalla üks kõige valusamaid osi – manipuleerimine on nii osav, et inimene ei pruugi ise enam tajudagi, kui kaugele asi on läinud.
Mul endal ei ole sellist kogemust olnud ja võib-olla just seetõttu tabasin end korduvalt mõttelt: kuidas saab nii palju musta enda peas valgeks rääkida? Kui mitu korda peab keegi su piire ületama, sind sõna otseses mõttes vaeseomaks peksma, enne kui sa päriselt aru saad, et see ei ole okei? Aga just see näitabki, kui osavad manipuleerijad nartsissistid olla võivad.
See raamat pani mõtlema ka laiematele ühiskondlikele probleemidele – teadlikkusele, vaimse tervise toe kättesaadavusele ja sellele, kui keeruline võib olla abi saada. Tihti on kõige taga mingi vana trauma, millega pole saanud tegeleda. Aga teraapia ja muu abi ei ole kahjuks kõigile lihtsalt kättesaadav (olete uurinud, kui pikad on nt tasuta psühholoogi ooteajad?!🤯).
Hakkasin alguses lehtedele punaseid kleepse lisama, et märkida ära “punased lipud”. Mingil hetkel sain aru, et kleepsud saavad lihtsalt otsa – neid oli nii palju. Ja see pani omakorda mõtlema: mina näen neid kõrvalt punaste lippudena, aga kui oled ise selles suhtes sees, kas sa siis üldse saad enam aru?
Kokkuvõttes meeldis see raamat mulle just sellepärast, et see käsitleb nii olulist ja vajalikku teemat. Kui see annab kasvõi ühele inimesele julgust oma olukorra üle ausalt mõelda või suhtest lahkuda, siis on see juba väga palju.
Ma usun, et nendele inimestele, kelle elus on palju vägivaldseid mustreid, on selle raamatu lugemine väga mõjuvõimas. Loomulikult oli tegu õudse ja hinge puudutava looga, kuid mind häiris raamatu lihtsakoelisus. Kohati tundsin, nagu oleksin lugenud teismelistele mõeldud raamatut. Ehk võiksidki seda teismelised lugeda, et mõista neid kohutavaid ja vägivaldseid situatsioone ja neid enda elus ka ära tunda. Kõige huvitavam oli ehk ohvri sõbranna roll ja mõtted kõige selle juures.
Väga, väga vajalik teemapüstitus! Lähisuhtevägivald on teema, millest endiselt räägitakse liiga vähe või üldse mitte, samal ajal toimub see varjatult või mitte nii varjatult paljudes kodudes suletud uste taga. Kes ka midagi pealt näeb või aimab, pöörab pigem selja või pigistab silma kinni, mitte ei sekku ega ulata ohvrile abikätt. Ohvri süüdistamine on samuti väga levinud, mis on jube. Aga samas ajas ennast ka lugedes närvi, et kuidas krt saab nii rumal olla, et lasta endaga seda kõike korduvalt ja korduvalt teha, manipuleerida igal tasandil.. Kuigi mõistus tõrgub arusaamast, siis teinekord ongi ainus asi, mis vägivaldsele inimesele asja selgeks teeb, tema enda keel - vägivald. Alguses meeldis väga raamatu lihtsakoelisus ja lihtne ülesehitus, aga õige pea hakkas see häirima ja nii lõpuni välja. Natuke rohkem sügavust oleks soovinud!
Ma tegin õudse vea, kui võtsin selle raamatu kätte üleeile õhtul. Umbes nii, et natuke loen enne magamaminekut. Jajah, natuke… Nice try. Lõpuks oli raamat läbi, öö ammu käes ja mingist magamisest polnud ka enam juttugi ☹️ Emotsionaalselt väga raske lugu ja kahjuks täiesti tõepärane. Kellel EQ madalavõitu, seda raamat ilmselgelt ei kõneta, nii et neil v.-olla pole mõtet proovida. Kokkuvõttes 4,5 pigem, toimetaja võinuks natuke rohkem vaeva näha. Aga ma ümardan ülespoole, sest see nätsti-näkku lugu väärib seda.
Lugesin ühe jutiga läbi. Väga kaasahaarav, kuid raske lugemine. Annab väga hea ülevaate sellest, kuidas lähisuhtevägivald ohvrit vaikselt aga aina enam maha surub. Lisaks saab hea aimduse, kui raske on lähedastel seda pealt vaadata. Loodan, et aitab kasvõi mõnel sellises suhtes oleval inimesel sellest lahkuda.
Haarav lugu ja vajalikul teemal, algus oli veidi klišeelikum, aga edasi sai ilusti loo jooksma. Terapeudi vastustes oli näha AI mõju ja mõned laused kordusid sageli. Lõpplahendus oli hoopis midagi muud kui arvasin. Esimese ilukirjandusliku teose kohta pole üldiselt viga.