What do you think?
Rate this book
Rõngu roimad 3: Viimnepäev
Rõngu pastor Lenzi mõrvalugude kolmanda osa sündmused toimuvad aastal 1812, mil Napoleoni armee on jõudnud Liivimaa lähistele. Juba on põletatud Riia eeslinnad ja talupoegi sunnitakse väevõimuga maakaitseväkke, liiguvad kuuldused Napoleoni salakuulajatest. Ühel suveööl tuleb Rõngu pastoraati salapärane naine, kes usaldab Lenzile lukustatud kasti, millest võib sõltuda nii sõja kui ka Liivimaa saatus. Peagi järgneb sellele kohutav veretöö postijaamas, nii et Tartust tuleb asja uurima lausa kohaliku aadelkonna pealik. Kahtluse alla langeb väeteenistusest põgenenud talumeeste salk, Lenz aga taipab, et õige mõrtsukas peab olema keegi teine, keegi, kes on kogu aeg siin, aga samas peidus.
Rõngu roimade sarja raamatute aluseks on Tartumaa rikkalik ajalugu ja rahvapärimused. Need on lood kadunud maailmast, kus eksisteerisid koos kaks väga erinevat rahvust, kes olid samas paljus väga sarnased.
Rõngu roimade sarja raamatute aluseks on Tartumaa rikkalik ajalugu ja rahvapärimused. Need on lood kadunud maailmast, kus eksisteerisid koos kaks väga erinevat rahvust, kes olid samas paljus väga sarnased.
184 pages, Paperback
Published March 1, 2026
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
May 1, 2026
Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
May 23, 2026
"Rõngu roimad 3: Viimnepäev"
Joel Jans
Kirjastus Mooses, 2026
184 lk
-----------
Mul läks selle raamatu lugemisega kuidagi huvitavalt. Kui võtsin kätte, siis läks 50lk ludinal, imemõnus lugemine. Ning siis tuli elu vahele ja raamat jäi kuidagi ootele. Mõne lehe vahepeal sirvisin - no ja eile võtsin jälle raamatu kätte, pilgutasin mõne korra silmi ja loetud! Saa nüüd aru.
Ma ise arvan, et see on ikka selgelt seotud lugejaga, tänapäeval kipub mul tähelepanu rohkem hajuma. Sest pastor Lenzi Mõrva-Rõngu on endiselt lummav kant ning ajalootruudus ja mõnus punapardi-hõng, mis igaltpoolt esile kerkiv on just täpselt parasjagu tummine ka mõnusalt maavillane.
"Vihma pladises lakkamatult, tee oli üleni porine ja veelompe täis. Lenz üritas hallust ja röskust peletada lauluga „Kes annab end su hoole", kuid sõnad ei tõusnud õhku, vaid vajusid nagu hall udu mustavale poriväljale. Surnuaial valitses veel trööstitum meeleolu. Longus okstega puud seisid liikumatult, rohtunud hauakünkad surusid end ligi maad, otsekui kannataksid kivist ja rauast raskuse all. Mõned varesed tõusid puudelt lendu ja kadusid metsa poole. Haud ise oli juba varemalt valmis kaevatud ja Kaarna-Johan laskis puusärgi alla, nii et maa kõmises ja vesi laiali pritsis, ja ta hakkas kiirelt mulda kühveldama. Lenz palvetas ja ta palveid saatis ümberringi seisvate kaskede kahin ja puusärgi kaanele langeva mulla tasane kõmin."
On ju hästi kirjutatud?
Tea, kas sisust ongi mõtet rääkida. Lenz satub kogemata kuriteoga kokku ja nii see lõngakera hargnema hakkab, salapärane kast sisaldab endast põrgulikku jõudu ning alkeemia ei ole teps mitte midagi sellist, mis tänapäeval muigama ajab, oh ei - see põletab, tapab ja röövib igasugusegi meelerahu. Mulle endale tundub, et Jans on raamatuid kirjutades järjest rohkem küpsemas ning Lenzi lugudest saaks kas seriaali või filmi, filme luua küll. Sest siin on lugu nagu putru, lisaks kogu ajalooline pool ning krimka on eestlastele ka ikka meeldinud.
Kokkuvõttes: kui ma mööda seniilmunud lenziraamatuid vaatan, siis esimene meeldis oma värskuses väga. Teine oli evolutsiooniline, mitte enam revolutsiooniline. "Viimnepäev" on mu jaoks "Põrgutõlla" omamoodi järg, kus on teatud... kas isegi vigu, aga puudujääke vähe ning üldse on kõik see kohe selline päris, noh. Mekkis hästi - palun veel!
4/5 ("mõnus lugemine")
Joel Jans
Kirjastus Mooses, 2026
184 lk
-----------
Mul läks selle raamatu lugemisega kuidagi huvitavalt. Kui võtsin kätte, siis läks 50lk ludinal, imemõnus lugemine. Ning siis tuli elu vahele ja raamat jäi kuidagi ootele. Mõne lehe vahepeal sirvisin - no ja eile võtsin jälle raamatu kätte, pilgutasin mõne korra silmi ja loetud! Saa nüüd aru.
Ma ise arvan, et see on ikka selgelt seotud lugejaga, tänapäeval kipub mul tähelepanu rohkem hajuma. Sest pastor Lenzi Mõrva-Rõngu on endiselt lummav kant ning ajalootruudus ja mõnus punapardi-hõng, mis igaltpoolt esile kerkiv on just täpselt parasjagu tummine ka mõnusalt maavillane.
"Vihma pladises lakkamatult, tee oli üleni porine ja veelompe täis. Lenz üritas hallust ja röskust peletada lauluga „Kes annab end su hoole", kuid sõnad ei tõusnud õhku, vaid vajusid nagu hall udu mustavale poriväljale. Surnuaial valitses veel trööstitum meeleolu. Longus okstega puud seisid liikumatult, rohtunud hauakünkad surusid end ligi maad, otsekui kannataksid kivist ja rauast raskuse all. Mõned varesed tõusid puudelt lendu ja kadusid metsa poole. Haud ise oli juba varemalt valmis kaevatud ja Kaarna-Johan laskis puusärgi alla, nii et maa kõmises ja vesi laiali pritsis, ja ta hakkas kiirelt mulda kühveldama. Lenz palvetas ja ta palveid saatis ümberringi seisvate kaskede kahin ja puusärgi kaanele langeva mulla tasane kõmin."
On ju hästi kirjutatud?
Tea, kas sisust ongi mõtet rääkida. Lenz satub kogemata kuriteoga kokku ja nii see lõngakera hargnema hakkab, salapärane kast sisaldab endast põrgulikku jõudu ning alkeemia ei ole teps mitte midagi sellist, mis tänapäeval muigama ajab, oh ei - see põletab, tapab ja röövib igasugusegi meelerahu. Mulle endale tundub, et Jans on raamatuid kirjutades järjest rohkem küpsemas ning Lenzi lugudest saaks kas seriaali või filmi, filme luua küll. Sest siin on lugu nagu putru, lisaks kogu ajalooline pool ning krimka on eestlastele ka ikka meeldinud.
Kokkuvõttes: kui ma mööda seniilmunud lenziraamatuid vaatan, siis esimene meeldis oma värskuses väga. Teine oli evolutsiooniline, mitte enam revolutsiooniline. "Viimnepäev" on mu jaoks "Põrgutõlla" omamoodi järg, kus on teatud... kas isegi vigu, aga puudujääke vähe ning üldse on kõik see kohe selline päris, noh. Mekkis hästi - palun veel!
4/5 ("mõnus lugemine")
April 21, 2026
Mul Joel Jansi raamatutega see häda, et lugedes näib iga kord, et kuulge, nüüd on juba superhea ja siis ta kirjutab veel, ma loen ja pean kuidagi sõnu sööma, sest selgub, et kui super on maksimum, siis super on nüüd. Ehk et (ja võimalik, et ma olen seda juba öelnud!), ta kirjutab selgelt tõusvas joones. See raamat on kindlasti kõige paremas mõttes kõige tasapaksem, kindla käega kirjutatud. Ei mingeid komistusi tempos või stiilis, iga sõna omal kohal. Eriti deduktiivsed kodanikud on varasemalt märkinud tillukesi söösthüppeid sündmuste käigus. Selles raamatus neid enam ei ole, võimalik, et tänu õnnestunud vormi muutuselt – varasemad „Rõngu roimad“ koosnesid lühijuttudes, käesolev on täismõõtu ajalooline krimka, näib, et oli ruumi, kus kõik väljakirjutamist vajav kenasti välja kirjutada.
Kui kahes esimeses kogumikus tapeti valdavalt erahuvist lähtudes, siis siin on Jans vinti juurde keeranud ja sel korral on kaalul koguni Vene-Prantsuse sõja kulg. 1812, Napoleon on jõudnud Riia alla ja postiteed mööda voorib igat masti põgenike, elu Rõngu pastoraadis on ärev ning kus on inimesi, seal juhtub. Lisaks värbab tsaar oma vägedesse nekruteid ja kohalikel, tahavad nad siis või mitte, tuleb oma panus anda.
Ei taha süžeed, mis on rõõmustavalt rikkalik, ära rääkida, aga inimesi tapetakse, midagi kaotatakse ja leitakse, saladusi lahendatakse. Sündmustesse on kaasatud ameti- ja muidumehi, kohalike ja kohalesõitnuid ning intriige, mida lahendada, on rohkem kui üks. Tundub, nagu päris suur amps, et sujuvaks looks ära siduda, ja ometi - krimka juhtus. Vaatamata tegelaste rohkusele ja tausta suurusele ja mitte, et lihtsalt juhtus vaid juhtus tõeliselt põnev ja parajalt keeruline lugu, kus lugemise jooksul kahtlustad nii üht kui teist ja lõpuks on ikka üllatus.
Kujutasin ette filmi, mis sellest saaks – august, päike ja kõik higistavad. Sõdurid oma palavates mundrites ja nende eriilmeline kolisev varustus täis päikesejänkusid, ametimehed vammustes, maarahvas sakris juuste ja veidi võidunud särkidega, palja ülakehaga õlised sepad. Hobusevankrid, suitsevad kördipajad, heina- ja kalakoormad. Sätendavad tolmukübemed hõljumas tolmunud raamatukokku paistvates kiirtes ja öös liikuvad mustad mehed. Ja nende kõigi keskel Lenz oma vaimulikurüüs astumas ikka ja jälle üle kuldseid kõrsi täis põllu, sinna, kus häda kõige suurem.
Lenzi kuju rõõmustab. Eelkõige sellega, et pole üliinimene, lihast ja luust ja seda esimest kasvab iga raamatuga üha rohkem kontidele. Mingisuguses ülekantud tähenduses. Kuigi portree sündis juba esimeses raamatus, muutub see edasi lugedes üha selgemaks. Sel korral on Lenz masenduses ja Jans suudab tema meeleseisundi veenvalt läbi raamatu kanda komistamata kordagi, kuhugi, no kuhu saaks – ebaveenvatesse aktiivsustesse nt, vm. Aga ei, siin on kõik usutav, on jõuetust, apaatiat ja käega löömist, aga ka hambad ristist enese püsti ajamist ja minemist, tõugatuna kohuse- ja õiglustundest, ka siirast inimlikust hoolest, kui päriselt vaja on. Väga meeldis pisike tagasipõige kahe viimase raamatu vahele jäänud ajaperioodi, kus viimases meeleheitehoos Lenzi usk korraks kõikuma lööb ja ta abi lootuses palub või lubab kohalikel oma paganliku riitust toimetada – see koht on hullult hea – inimlikult väga usutav.
Mul on alati huvitav, kui ilukirjanduses usuteemat nö ekspluateeritakse, lastakse usk päriseluga laupkokkupõrkesse ja küsitakse siis umbes, et noh, kus see kõikvõimas ja halastav Jumal nüüd on, vms. Jans on neis küsimustes väga delikaatne, aga kergelt markeerib siiski, põrgatab paganlike uskumusi (mis on tihti lõbusad lugeda) kristlike kaanonitega, saputab näivat (see on oluline) müstikat maitseks ja seletab siis teadust appi võttes ära. Kokku saab üsna tummine kuid siiski ääretult nauditav kompott. Meenus nüüd koolilõunatel pakutud pruunikas kissell kuivatatud puuviljadest. Mulle väga maitses, vahukooretupsuga. Seejuures, ei teagi, mida siin kooretupsuks pidada – võib-olla raamatu lõpus olevat vihjet järjele? Sest kõik ülejäänu on tasakaalus. On võikaid mõrvu, täisverd krimijuurdlus, on selgelt palju tööd nõudnud ajalooline kontekst, suurepärased olustikukirjeldused. Kolme raamatu järel on tekkinud päris adekvaatne pilt, kuidas siis seal kaugel, 19. sajandi päris alguses, elati, konkreetsed kirjeldused elukorraldusest (sotsiaalsest ja mõningal määral poliitilisest) ja olmest, uskumustest, tehnilisest arengust. Seejuures, kõik areneb, ja ka elu ja olu Rõngu pastoraadis, siin raamatus on juba mõned kõrtsid uued jne, jne. On värvikas galerii tegelastest, on inimlike tragöödiaid, on nüüd juba ilmselt kirjanduslukku jääv peategelane. On suurepärane keelekasutus, Jans kohandab keelt selliselt, et selles on viiteid ajastule, erinevad tegelased kõnelevad erinevalt vastavalt seisusele või päritolule ja seejuures ilma, et tekst muutuks sellest raskesti loetavaks. Jne.
Jans on kusagil öelnud, et tal hing ikka väriseb sees kergelt, aga kui kusagil jama on, siis ta tahaks, et talle öeldaks. No. Ma lugesin esimest korda suure mõnu ja põnevusega, seejärel sirvisin kullipilguga üle. Mul pole ühtegi märkust, ainult positiivsed emotsioonid.
Kui kahes esimeses kogumikus tapeti valdavalt erahuvist lähtudes, siis siin on Jans vinti juurde keeranud ja sel korral on kaalul koguni Vene-Prantsuse sõja kulg. 1812, Napoleon on jõudnud Riia alla ja postiteed mööda voorib igat masti põgenike, elu Rõngu pastoraadis on ärev ning kus on inimesi, seal juhtub. Lisaks värbab tsaar oma vägedesse nekruteid ja kohalikel, tahavad nad siis või mitte, tuleb oma panus anda.
Ei taha süžeed, mis on rõõmustavalt rikkalik, ära rääkida, aga inimesi tapetakse, midagi kaotatakse ja leitakse, saladusi lahendatakse. Sündmustesse on kaasatud ameti- ja muidumehi, kohalike ja kohalesõitnuid ning intriige, mida lahendada, on rohkem kui üks. Tundub, nagu päris suur amps, et sujuvaks looks ära siduda, ja ometi - krimka juhtus. Vaatamata tegelaste rohkusele ja tausta suurusele ja mitte, et lihtsalt juhtus vaid juhtus tõeliselt põnev ja parajalt keeruline lugu, kus lugemise jooksul kahtlustad nii üht kui teist ja lõpuks on ikka üllatus.
Kujutasin ette filmi, mis sellest saaks – august, päike ja kõik higistavad. Sõdurid oma palavates mundrites ja nende eriilmeline kolisev varustus täis päikesejänkusid, ametimehed vammustes, maarahvas sakris juuste ja veidi võidunud särkidega, palja ülakehaga õlised sepad. Hobusevankrid, suitsevad kördipajad, heina- ja kalakoormad. Sätendavad tolmukübemed hõljumas tolmunud raamatukokku paistvates kiirtes ja öös liikuvad mustad mehed. Ja nende kõigi keskel Lenz oma vaimulikurüüs astumas ikka ja jälle üle kuldseid kõrsi täis põllu, sinna, kus häda kõige suurem.
Lenzi kuju rõõmustab. Eelkõige sellega, et pole üliinimene, lihast ja luust ja seda esimest kasvab iga raamatuga üha rohkem kontidele. Mingisuguses ülekantud tähenduses. Kuigi portree sündis juba esimeses raamatus, muutub see edasi lugedes üha selgemaks. Sel korral on Lenz masenduses ja Jans suudab tema meeleseisundi veenvalt läbi raamatu kanda komistamata kordagi, kuhugi, no kuhu saaks – ebaveenvatesse aktiivsustesse nt, vm. Aga ei, siin on kõik usutav, on jõuetust, apaatiat ja käega löömist, aga ka hambad ristist enese püsti ajamist ja minemist, tõugatuna kohuse- ja õiglustundest, ka siirast inimlikust hoolest, kui päriselt vaja on. Väga meeldis pisike tagasipõige kahe viimase raamatu vahele jäänud ajaperioodi, kus viimases meeleheitehoos Lenzi usk korraks kõikuma lööb ja ta abi lootuses palub või lubab kohalikel oma paganliku riitust toimetada – see koht on hullult hea – inimlikult väga usutav.
Mul on alati huvitav, kui ilukirjanduses usuteemat nö ekspluateeritakse, lastakse usk päriseluga laupkokkupõrkesse ja küsitakse siis umbes, et noh, kus see kõikvõimas ja halastav Jumal nüüd on, vms. Jans on neis küsimustes väga delikaatne, aga kergelt markeerib siiski, põrgatab paganlike uskumusi (mis on tihti lõbusad lugeda) kristlike kaanonitega, saputab näivat (see on oluline) müstikat maitseks ja seletab siis teadust appi võttes ära. Kokku saab üsna tummine kuid siiski ääretult nauditav kompott. Meenus nüüd koolilõunatel pakutud pruunikas kissell kuivatatud puuviljadest. Mulle väga maitses, vahukooretupsuga. Seejuures, ei teagi, mida siin kooretupsuks pidada – võib-olla raamatu lõpus olevat vihjet järjele? Sest kõik ülejäänu on tasakaalus. On võikaid mõrvu, täisverd krimijuurdlus, on selgelt palju tööd nõudnud ajalooline kontekst, suurepärased olustikukirjeldused. Kolme raamatu järel on tekkinud päris adekvaatne pilt, kuidas siis seal kaugel, 19. sajandi päris alguses, elati, konkreetsed kirjeldused elukorraldusest (sotsiaalsest ja mõningal määral poliitilisest) ja olmest, uskumustest, tehnilisest arengust. Seejuures, kõik areneb, ja ka elu ja olu Rõngu pastoraadis, siin raamatus on juba mõned kõrtsid uued jne, jne. On värvikas galerii tegelastest, on inimlike tragöödiaid, on nüüd juba ilmselt kirjanduslukku jääv peategelane. On suurepärane keelekasutus, Jans kohandab keelt selliselt, et selles on viiteid ajastule, erinevad tegelased kõnelevad erinevalt vastavalt seisusele või päritolule ja seejuures ilma, et tekst muutuks sellest raskesti loetavaks. Jne.
Jans on kusagil öelnud, et tal hing ikka väriseb sees kergelt, aga kui kusagil jama on, siis ta tahaks, et talle öeldaks. No. Ma lugesin esimest korda suure mõnu ja põnevusega, seejärel sirvisin kullipilguga üle. Mul pole ühtegi märkust, ainult positiivsed emotsioonid.
May 23, 2026
Pastor Lenzi seikluseid oli täitsa tore jälle lugeda, aga natukene nagu rohkem hajevil oli sisu kui eelmistes raamatutes. Samas inimlikkust isegi rohkem kui eelmistes ja no olustiku kirjeldus oli ikka väga heal tasemel.
April 8, 2026
This entire review has been hidden because of spoilers.
April 15, 2026
Loodan, et see ei jää viimaseks kohtumiseks pastor Lenziga. :)
May 17, 2026
Jätkuvalt põnev! Tahaks loota, et Rõngus neid roimasid jagub 🙂
Displaying 1 - 8 of 8 reviews