19. sajandi Dorpat. Roheluses linn, kus akendest kostev muusika seguneb kirikukellade ja tänavamüraga ning ühe naise elutee on ette kirjutatud juba enne, kui ta oskab seda ise kahtluse alla seada.
Friederike kasvab üles mamma klaverimängu taustal, papa soojade silmade all ja suurte unistustega. Temast peab kindlasti saama pianist! Ta ei tea veel, et ühe baltisaksa naise elus on vaid lapsed, köök ja kirik. Ja need, kes tõrguvad, painutatakse maha – kuni murduvad.
„Theseuse laev“ on ajalooline romaan naisest, kelle elu kulgeb läbi kaotuste, sundvalikute ja vaikse visaduse. Abielud, surmad, antud ja võetud lapsed, Dorpat ja Riia, Napoleoni sõdade kaja ning Euroopa suured sündmused, mis jõuavad väikese linna söögilaua taha õrnade sosinatena. See on lugu ühest baltisaksa kingsepa perest, kuid veel rohkem on see lugu naisest, kelle sisemaailm on avaram kui aeg, millesse ta sündis.
Tõsielulistest arhiivikildudest sündinud romaan äratab ellu Friederike, kes on pooleldi ajalooline, pooleldi väljamõeldud naine. Naine, kelle saatus jääb lugejat saatma kauaks pärast viimast lehekülge.
iga kord, kui mõne eesti autori suhtes kriitiline olen, pelgan ühtlasi seda päeva, mil mu esimene romaan valmis saab ja mõni kirjandustoimetaja mulle kurja arvustaja leiab