What do you think?
Rate this book
Algus pärast lõppu
Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2014. aasta noorsooromaanide võistlusel III koha pälvinud töö viib meid kaugesse tulevikku, kus hiiglasliku kosmoselaeva piiratuses Rhea argipäevad rusuva ühetaolisusega kulgevad. Seda hetkeni, mil Fenriri-nimeline kummaline põgenik tema elu segi lööb. Ja mitte ainult tema oma. Maailmas, kus kõik paistis reeglipärase ja selgena, ei ole korraga enam miski reeglipärane ega selge. Rhea ja Fenriri ees seisab ohtlik teekond, et leida tõde mineviku kohta ja lootus tulevikuks.
304 pages, Paperback
First published January 1, 2015
34 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 15 of 15 reviews
April 5, 2015
Pool raamatut lugenuna olin juba üsnagi kindel, et panen hindeks nelja. Teose lõpp pani aga meelt muutma. Põhjus on lihtne - autor keeras selle liiga ebausutavalt õnnelikuks. Raamatu esitlusel ütles Mann, et ta kirjutas õnneliku lõpu romaanivõistlust silmas pidades ning see oleks võinud teistsuguses olukorras vabalt kujuneda ka negatiivseks ugri-doomiks. Ma ise arvan, et pigem oleks autor võinud must-valge lahenduse vahel olles valida kesktee ehk jätta mõned asjad lahti ja teised sõlmida kokku realistlikumalt. Praegu lahenes kõik uskumatult ladusalt ning pisut häirima hakkasid ka naispeategelase läägevõitu sõnavõtud ja see, et ta rääkis viimaks ainult hüüdlausetega. Negatiivse poolepealt võiks esile tuua veel tegelaste kangevõitu dialoogi, mõned apsakad maailmaloomisel ning liigse stamp-idioomide lembuse.
Positiivselt poolelt oli raamat samas kergelt loetav, tegevus ja märulirohke (algas juba märulistseeniga mis iseenesest juba pluss) ning tervitatav oli ka Eesti kasutamine ühe tegevuskohana. Millegipärast kipuvad kohalikud autorid pigem Eestit ja Eestlasi vältima. Nooremale koolieale kahtlemata hea teos mille abil alustada ulmega tutvumist. Minugugustele kibestunud ulmefännidele jääb aga ilmselt liiga lasteromaaniks.
Autorile aga edu kirjutamisel, esikromaani järgi otsustades on potentsiaali temas palju.
Positiivselt poolelt oli raamat samas kergelt loetav, tegevus ja märulirohke (algas juba märulistseeniga mis iseenesest juba pluss) ning tervitatav oli ka Eesti kasutamine ühe tegevuskohana. Millegipärast kipuvad kohalikud autorid pigem Eestit ja Eestlasi vältima. Nooremale koolieale kahtlemata hea teos mille abil alustada ulmega tutvumist. Minugugustele kibestunud ulmefännidele jääb aga ilmselt liiga lasteromaaniks.
Autorile aga edu kirjutamisel, esikromaani järgi otsustades on potentsiaali temas palju.
April 30, 2015
Meie koolisüsteemis tehakse ulmekirjanduse põhitõdedega esmatutvust tavaliselt 6.-8. klassis. Harilikult võetakse läbi kolme põhižanri tunnusjooned ning kõrvale loetakse lugemikust paar näidisteksti. Vahel satub mõni ulmeteos ka kohustusliku kirjanduse nimekirja, kuid see on puhtalt kirjandusõpetaja enda vaba valiku tulemus. Gümnaasiumi kirjandustundidesse pole stiilipuhtal ulmekirjandusel üldjuhul asja. Ilmselt on lugemine teatud Vargamäe seltskonna sihitust mullas sonkimisest tänapäeva noortele juba piisavalt ulmeline kogemus. Võõrad planeedid ja haldjarahvas on ju arvutiekraani ning kinolina vahendusel juba ammused tuttavad.
Enda koolipõlvest mäletan, et kirjandustundides sai loetud ja analüüsitud Isaac Asimovi "Nõiaringi". Mingi ähmane mälestus on ka Thomas More'i "Utoopiast" ning Edgar Allan Poe õudusjuttude käsitlemisest. Ühtegi ulmeteost meil küll kohustusliku kirjanduse nimekirjas ei olnud, sest seal olid omale pesa pununud Meelis ja Kadri. Harry Potteri võidukäik Eestimaale oli saabumas alles mõne aasta pärast. Nüüdseks on tänu tõlkekirjanduse hoogustumisele J.K. Rowlingu või Terry Pratchetti teosed jõudnud ka paljude meie koolide lugemisvarasse. Samas on kodumaise, otseselt noortele suunatud ulmekirjanduse seis veel üpriski nutune. Õnneks tuleb tõdeda, et ka selles vallas on viimastel aastatel siiski näha elavnemise märke (Kersti Kivirüüt, Heidi Raba, Reeli Reinaus).
Üks võimalus tuua uut algupärast ulmekirjandust noorte lugejateni on korraldada noorsooromaani võistlusi. Sellist tänuväärset algatust on kirjastus Tänapäev vedanud juba 2000. aastast. Aastate jooksul on võistlusele laekunud käsikirjadest avaldatud umbes 40 teost. Viimasel võistlusel sai kolmanda koha preemia Mann Loperi "Algus pärast lõppu", mis on lõpuks žürii pilkude alt ka raamatupoodide lettidele jõudnud.
Romaan viib lugeja tuumasõja järgsesse maailma, kus Lääne-Euroopast on saanud radioaktiivne tühermaa ning elamiskõlblikeks aladeks on saanud endised geopoliitiliselt tähtsusetud perifeeriad. Katastroofilise sõja suutsid üle elada ainult kolm nähtust. Esiteks muidugi harilik "You need more than A-bomb to take me out!" prussakas. Teiseks poole miljoniline inimkoloonia Utnapishtimi nimelises kosmoselaevas, mille stardiloendus ei jõudnud kunagi nulli. Kolmandaks eestlaste usuleigus ning 100% ratsionaalne mõtlemine.
Ellujäänud peavad kohanduma palju tigedamaks muutunud maailmaga. Ringi jooksevad mõõkhambulised kassid, lihatoidulised metssead ning mutandid ehk soerdid. Hinge sees hoidmisele lisaks püütakse aegamööda ka uut ühiskondliku korda üles ehitada. Eestlaste järeltulijatel on siinkohal suur eelis. Valdur Mikita terminoloogiat kasutades on tegemist ju "Euroopa viimaste korilastega". Oskame ju iseseisvalt pliidi alla tuld teha, mõne kartuli isegi õigel aastaajal maha panna ning metsast söögipoolist leida. Postapokalüptilises maailmas kuluvad need teadmised vägagi marjaks ära.
Püüdes Loperi romaani kallal natuke norida, siis peamiseks etteheiteks oleks liiga sirgjooneline faabula ning tumedama tonaalsuse puudumine. Kõik sündmused leiavad alati kangelaste vaatevinklist õnneliku lahenduse (Fenriri ja Rhea kohtumine, häkkimine Utnapishtimi andmebaasi) ning lugedes ei teki kordagi muret nende elunatukese pärast. Oleks võinud ju lasta soerditel ikka ühe külamehe tükkideks rebida. Teose lõpus aset leidvat "kõigi rahvaste sõprust" tuleb samuti pidada paratamatuseks, mis tuleneb raamatu peamise sihtgrupi vanuselisest eripärast.
Lõpetuseks tagasi kooliradadele pöördudes, siis on Loperi romaan mitmeski mõttes väga sobilik tekst kirjandustundides ulme algtõdesid õpetama. Nimelt sisaldab teos väga mitmeid ulmekirjanduse alamžanre: teadusulme, postapokalüptiline düstoopia, religioone utoopia ja märuliulme. Kindlasti on suurepäraseks ülesandeks koolitunnis leida iga žanri juurde tekstist näiteid ja põhjendada oma tehtud valikuid. Romaan võimaldab arutluse alla võtta ka erinevaid valupunkte, millega meie ühiskonnal tuleb juba praegu või lähitulevikus silmitsi seista (usufanaatikud, kohanemine muutuva ökosüsteemiga, immigratsiooni probleemid ehk "soerdite pealetung"). Hea kirjandusõpetaja oskab kindlasti Loperi raamatu abil oma õpilasi paljude "ulmeliste" teemade üle mõtlema panna. Ehk suudab ta isegi tekitada õpilastes huvi, kes need teoses mainitud Tolkien, Adams ja Dick küll olid. Kas see polegi siis üks noortele suunatud ulmekirjanduse varjatud missioonidest?
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Enda koolipõlvest mäletan, et kirjandustundides sai loetud ja analüüsitud Isaac Asimovi "Nõiaringi". Mingi ähmane mälestus on ka Thomas More'i "Utoopiast" ning Edgar Allan Poe õudusjuttude käsitlemisest. Ühtegi ulmeteost meil küll kohustusliku kirjanduse nimekirjas ei olnud, sest seal olid omale pesa pununud Meelis ja Kadri. Harry Potteri võidukäik Eestimaale oli saabumas alles mõne aasta pärast. Nüüdseks on tänu tõlkekirjanduse hoogustumisele J.K. Rowlingu või Terry Pratchetti teosed jõudnud ka paljude meie koolide lugemisvarasse. Samas on kodumaise, otseselt noortele suunatud ulmekirjanduse seis veel üpriski nutune. Õnneks tuleb tõdeda, et ka selles vallas on viimastel aastatel siiski näha elavnemise märke (Kersti Kivirüüt, Heidi Raba, Reeli Reinaus).
Üks võimalus tuua uut algupärast ulmekirjandust noorte lugejateni on korraldada noorsooromaani võistlusi. Sellist tänuväärset algatust on kirjastus Tänapäev vedanud juba 2000. aastast. Aastate jooksul on võistlusele laekunud käsikirjadest avaldatud umbes 40 teost. Viimasel võistlusel sai kolmanda koha preemia Mann Loperi "Algus pärast lõppu", mis on lõpuks žürii pilkude alt ka raamatupoodide lettidele jõudnud.
Romaan viib lugeja tuumasõja järgsesse maailma, kus Lääne-Euroopast on saanud radioaktiivne tühermaa ning elamiskõlblikeks aladeks on saanud endised geopoliitiliselt tähtsusetud perifeeriad. Katastroofilise sõja suutsid üle elada ainult kolm nähtust. Esiteks muidugi harilik "You need more than A-bomb to take me out!" prussakas. Teiseks poole miljoniline inimkoloonia Utnapishtimi nimelises kosmoselaevas, mille stardiloendus ei jõudnud kunagi nulli. Kolmandaks eestlaste usuleigus ning 100% ratsionaalne mõtlemine.
Ellujäänud peavad kohanduma palju tigedamaks muutunud maailmaga. Ringi jooksevad mõõkhambulised kassid, lihatoidulised metssead ning mutandid ehk soerdid. Hinge sees hoidmisele lisaks püütakse aegamööda ka uut ühiskondliku korda üles ehitada. Eestlaste järeltulijatel on siinkohal suur eelis. Valdur Mikita terminoloogiat kasutades on tegemist ju "Euroopa viimaste korilastega". Oskame ju iseseisvalt pliidi alla tuld teha, mõne kartuli isegi õigel aastaajal maha panna ning metsast söögipoolist leida. Postapokalüptilises maailmas kuluvad need teadmised vägagi marjaks ära.
Püüdes Loperi romaani kallal natuke norida, siis peamiseks etteheiteks oleks liiga sirgjooneline faabula ning tumedama tonaalsuse puudumine. Kõik sündmused leiavad alati kangelaste vaatevinklist õnneliku lahenduse (Fenriri ja Rhea kohtumine, häkkimine Utnapishtimi andmebaasi) ning lugedes ei teki kordagi muret nende elunatukese pärast. Oleks võinud ju lasta soerditel ikka ühe külamehe tükkideks rebida. Teose lõpus aset leidvat "kõigi rahvaste sõprust" tuleb samuti pidada paratamatuseks, mis tuleneb raamatu peamise sihtgrupi vanuselisest eripärast.
Lõpetuseks tagasi kooliradadele pöördudes, siis on Loperi romaan mitmeski mõttes väga sobilik tekst kirjandustundides ulme algtõdesid õpetama. Nimelt sisaldab teos väga mitmeid ulmekirjanduse alamžanre: teadusulme, postapokalüptiline düstoopia, religioone utoopia ja märuliulme. Kindlasti on suurepäraseks ülesandeks koolitunnis leida iga žanri juurde tekstist näiteid ja põhjendada oma tehtud valikuid. Romaan võimaldab arutluse alla võtta ka erinevaid valupunkte, millega meie ühiskonnal tuleb juba praegu või lähitulevikus silmitsi seista (usufanaatikud, kohanemine muutuva ökosüsteemiga, immigratsiooni probleemid ehk "soerdite pealetung"). Hea kirjandusõpetaja oskab kindlasti Loperi raamatu abil oma õpilasi paljude "ulmeliste" teemade üle mõtlema panna. Ehk suudab ta isegi tekitada õpilastes huvi, kes need teoses mainitud Tolkien, Adams ja Dick küll olid. Kas see polegi siis üks noortele suunatud ulmekirjanduse varjatud missioonidest?
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
July 29, 2015
Note to self: kirjuta alati nii, et kõik saavad aru, millest või kellest on jutt.
Ma ei jõudnud isegi 5st lehest kaugemale, sest see raamat oli nii arusaamatu, et iga kahe lause tagant pidin ma endalt küsima: mis kuradi asjast ta räägib?????
Sorry, et read märkisin, mul vaja goal täis saada.
Ma ei jõudnud isegi 5st lehest kaugemale, sest see raamat oli nii arusaamatu, et iga kahe lause tagant pidin ma endalt küsima: mis kuradi asjast ta räägib?????
Sorry, et read märkisin, mul vaja goal täis saada.
November 24, 2016
Veidike kosmoseooperit, veidike seiklusi ja see kõik vürtsitatud x-meheliku taustalooga. Kirjutamisviis oli minu jaoks veidi liiga naiivne, samas lugeda oli lihtne ja nooremapoolsele lugejale võiks väga hästi peale minna.
March 26, 2015
Vastikult hea raamat!!!
October 30, 2021
Mitte ei saa alati kinni peetud sellest, et peaks kohe pärast raamatu läbilugemist selle kohta kirjutama, kasvõi lühidaltki... Aga mulle vist sattus suvel järjest nii põnevaid ja mõnusaid raamatuid kätte, et pigem neelasingi nad hundi kombel järjest alla ning loetud raamatutest kirjutamine jäi unarusse.
Mäletan siiski, et oli kergendus sellesse lukku süveneda, sest tekst jooksis väga loomulikult ning ladusalt. Lihtne on süveneda, hoolimata sellest, et tegevus haarab meid endasse tundmatus kohas ning teadmata ajal - kosmoselaeval, kus ärkab mees, kes ei mäleta enda kohta midagi. Mälestusi ning tundeid oma varasema elu ja isiku kohta äratab veidi tema vasemalt õlalt leitud hallhunti kujutav tätoveering kirjaga F-E-N-R-I-R, ent siiski puudub tal täpsem ettekujutus oma minevikust ja isikust.
Samal, Utnapishtimi-nimelisel kosmoselaeval, on 20-aastane neiu nimega Rhea avastanud, et ta erineb paljuski ülejäänud 500 tuhandest laeva asukast, kes on suutnud leppida pagulusega, mis tabas Maa elanikkonda pärast tuumakatastroofi. Rheale meeldib uurida inimkonna minevikku ja lugeda ning unistada, sellest innustatuna näeb ta aga sageli öösiti unenägusid kadunud maailmast ja selle kaunist loodusest, mistõttu ärgates tundub ümbritsev keskkond eriti hall ja masendav. Suurt osa inimesi näib nendes oludes lohutavat usk ja kirik - Utnapishtimi ühiskonnal on ka oma dekaloog ehk kümme käsku - ent Rheale tundub, et inimesed on 500 kosmoserännu aasta jooksul juba kaotanud suure osa oma fantaasiarikkusest ja elavusest.
Edasised sündmused on algusele sarnaselt lennukad ning viivad meie kaks peategelast retkele, mis osutub muidugi mõista põnevaks ning ettearvamatuks. Kuigi, ehk on siiski ka veidike ettearvatavust siin-seal - lähtudes autori rahvusest... Mulle meeldib ka seos, mis tekib raamatu tegelaskujude ning germaani ja põhjamaade müütiliste olendite vahel:
Fenrir (ka Fenrisúlfr) oli germaani mütoloogias hiiglaslik hunt, jumal Loki ja härmahiiutar Angrboda poeg ning Heli ja Jörmungandri vend. Jumalad röövisid ja hoidsid teda härjapõlvlaste valmistatud võluköidikuis, kust ta maailma lõpu Ragnaröki ajal lahti rabeleb ja seejärel Odini alla neelab. /.../ In Norse mythology, Garmr or Garm (Old Norse: Garmr [ˈɡɑrmz̠]; "rag") is a wolf or dog associated with both Hel and Ragnarök, and described as a blood-stained guardian of Hel's gate.
Head nautimist!
Mäletan siiski, et oli kergendus sellesse lukku süveneda, sest tekst jooksis väga loomulikult ning ladusalt. Lihtne on süveneda, hoolimata sellest, et tegevus haarab meid endasse tundmatus kohas ning teadmata ajal - kosmoselaeval, kus ärkab mees, kes ei mäleta enda kohta midagi. Mälestusi ning tundeid oma varasema elu ja isiku kohta äratab veidi tema vasemalt õlalt leitud hallhunti kujutav tätoveering kirjaga F-E-N-R-I-R, ent siiski puudub tal täpsem ettekujutus oma minevikust ja isikust.
Samal, Utnapishtimi-nimelisel kosmoselaeval, on 20-aastane neiu nimega Rhea avastanud, et ta erineb paljuski ülejäänud 500 tuhandest laeva asukast, kes on suutnud leppida pagulusega, mis tabas Maa elanikkonda pärast tuumakatastroofi. Rheale meeldib uurida inimkonna minevikku ja lugeda ning unistada, sellest innustatuna näeb ta aga sageli öösiti unenägusid kadunud maailmast ja selle kaunist loodusest, mistõttu ärgates tundub ümbritsev keskkond eriti hall ja masendav. Suurt osa inimesi näib nendes oludes lohutavat usk ja kirik - Utnapishtimi ühiskonnal on ka oma dekaloog ehk kümme käsku - ent Rheale tundub, et inimesed on 500 kosmoserännu aasta jooksul juba kaotanud suure osa oma fantaasiarikkusest ja elavusest.
Edasised sündmused on algusele sarnaselt lennukad ning viivad meie kaks peategelast retkele, mis osutub muidugi mõista põnevaks ning ettearvamatuks. Kuigi, ehk on siiski ka veidike ettearvatavust siin-seal - lähtudes autori rahvusest... Mulle meeldib ka seos, mis tekib raamatu tegelaskujude ning germaani ja põhjamaade müütiliste olendite vahel:
Fenrir (ka Fenrisúlfr) oli germaani mütoloogias hiiglaslik hunt, jumal Loki ja härmahiiutar Angrboda poeg ning Heli ja Jörmungandri vend. Jumalad röövisid ja hoidsid teda härjapõlvlaste valmistatud võluköidikuis, kust ta maailma lõpu Ragnaröki ajal lahti rabeleb ja seejärel Odini alla neelab. /.../ In Norse mythology, Garmr or Garm (Old Norse: Garmr [ˈɡɑrmz̠]; "rag") is a wolf or dog associated with both Hel and Ragnarök, and described as a blood-stained guardian of Hel's gate.
Head nautimist!
June 6, 2021
Leidsin raamatu ideed huvitavana kuna polnud varem midagi sarnast lugenud, aga see kuidas lugu lõpetati ei olnud minu arust päris ideaalne. Lõpp oli igav ja jättis mind tahtma midagi enamat, kõik oli nii must-valge, et lõpu poole mul lihtsalt hakkas igav. Aga üldmulje üpriski hea. Karakterid mulle meeldisid, aga olid minu jaoks liiga must-valged, tegevuste asukohad olid huvitavad ja loo üldine idee oli huvitav. Mulle väga meeldis kuidas põhilised tegevused leidsid aset Eesti aladel ja kuidas kõrvaltegelased olid eestlased, midagi mida ma ei arvanud, et oleksin leidnud Sci-Fi raamatust. Oleks lihtsalt pidanud lõpuga natukene nikerdada ja teha seda huvitavamaks ja teha karaktereid vähem etteaimatavateks.
February 23, 2018
Aa vot mulle meeldis. Vahelduseks üks selline pidevalt optimistliku vaatega lihtne mõnus postapo, sekka põlvkonnalaeva jaburust. Üks tärn kukkus tõesti selle prauh lõpu pärast. Miskipärast on viimasel ajal mitmed lood / raamatud pihku sattunud, kus lugu liigub täitsa mõnusas tempos, aga siis tehakse paari peatükiga lõpparve. Aga jutt ja kirjastiil on äge, ehk äkki vahepeal jäi häirima peategelaste pisut puine dialoog ja tsipa liiga dialoogi sobitatud viited ulmeklassika teostele.
July 7, 2016
Arvustaja jaoks segunesid antud raamatu erinevates kohtades kokku järgnevad teosed (teiste hulgas): Bujoldi “Au riismed”, arvukad stseenid ja tegelased Marveli maailmast, mäss kiriku vastu “Viimses reliikvias” ning lõppeks Cardi Enderi saagas Lusitaania metsades toimuv. Loodetavasti polnud need eriliseks spoileriks sisule.
Pean võhikuna nentima, et kui selline on teaduslik fantastika vanemale koolieale, siis taolisi raamatuid loeksin vahelduseks täiskasvanute SF-ile suurima heameelega. Mann oskab ladusalt kirjutada, sõnaosavust on teisedki kiitnud, ja romaan sai ühe jutiga lenneldes läbitud. Auväärne III koht romaanivõistlusel ja positiivne vastukaja räägivad enda eest.
Sättides end 20 aastat noorema mehehakatise nahka, võib vabalt mööda põigelda yaSF omastele tüüpkeskondadele, -karakteritele ja -lahendustele. Ja kui hakkaski mõnes stseenis superkangelaste film ees kerima, mis sest. Tundub, et Mann on käesoleva romaani kirjutamist hingega võtnud, sest tekstist õhkub sellist sädelust, rõõmsust ja positiivsust. Kuigi tegevus raamatus pole kaugeltki mingi meelakkumine ja traagikat on piisavalt. Õhinast puretud Manni vaba loome, see panigi tegelastele kaasa elama. Võib-olla olen sisimas alles poisike, aga mulle meeldis.
Pakun, et Stalker 2016 hääletusel saab romaan ulmefännidelt auväärse teise koha. Soovin Mannile soravat sulge ja soovi SF lainele naasta, kui fantasy’st küllastus tekib.
Pean võhikuna nentima, et kui selline on teaduslik fantastika vanemale koolieale, siis taolisi raamatuid loeksin vahelduseks täiskasvanute SF-ile suurima heameelega. Mann oskab ladusalt kirjutada, sõnaosavust on teisedki kiitnud, ja romaan sai ühe jutiga lenneldes läbitud. Auväärne III koht romaanivõistlusel ja positiivne vastukaja räägivad enda eest.
Sättides end 20 aastat noorema mehehakatise nahka, võib vabalt mööda põigelda yaSF omastele tüüpkeskondadele, -karakteritele ja -lahendustele. Ja kui hakkaski mõnes stseenis superkangelaste film ees kerima, mis sest. Tundub, et Mann on käesoleva romaani kirjutamist hingega võtnud, sest tekstist õhkub sellist sädelust, rõõmsust ja positiivsust. Kuigi tegevus raamatus pole kaugeltki mingi meelakkumine ja traagikat on piisavalt. Õhinast puretud Manni vaba loome, see panigi tegelastele kaasa elama. Võib-olla olen sisimas alles poisike, aga mulle meeldis.
Pakun, et Stalker 2016 hääletusel saab romaan ulmefännidelt auväärse teise koha. Soovin Mannile soravat sulge ja soovi SF lainele naasta, kui fantasy’st küllastus tekib.
August 12, 2016
Kirjeldused olid mahlased ja ladusad, aga kohati kiskusid dialoogid suurustlevaks ja tõttöelda lihtsalt ebarealistlikult eepiliseks, olenemata teose žanrist.
Lõpp tundus olevat kiirustatud ja lahendused olid nii kerged tulema, et ei näidanud veenvalt ja tõetruult karakterite arengut. Autor väitis küll tekstis, et areng toimus, aga ei näidanud seda.
Sõnakasutus oli sellegipoolest mitmekesine ja Fenriri/Garmri tegelaskuju omapäraste väärtustega. Midagi jäi aga puudu. Ma ei tea, mis.
Võib-olla seadis teose kulminatsioonile eelnev osa liialt suured ootused, mille täitmisega lõpp toime ei tulnud.
Lõpp tundus olevat kiirustatud ja lahendused olid nii kerged tulema, et ei näidanud veenvalt ja tõetruult karakterite arengut. Autor väitis küll tekstis, et areng toimus, aga ei näidanud seda.
Sõnakasutus oli sellegipoolest mitmekesine ja Fenriri/Garmri tegelaskuju omapäraste väärtustega. Midagi jäi aga puudu. Ma ei tea, mis.
Võib-olla seadis teose kulminatsioonile eelnev osa liialt suured ootused, mille täitmisega lõpp toime ei tulnud.
March 20, 2016
Kuna tekitas emotsiooni, siis on hea :)
Lõpuks kiskus natuke ikka silma kah märjaks korraks.
Ilmselt tuleb kõvasti kasuks Põhjamaade mütoloogias kodus olemine:) Ja ma loodna, et ned, kes pole, neil tekkis huvi vähemalt googeldada :D
Üllatusi oli ja oli ka etteaimatavust. Tuletas taaskord meelde kuidas mulle igasugune pime usuhullus ja ajuvabadus närvidele käib ja kui õudne on selle kombinatsioon võimuga - tahaks kohe kedagi klohmida :D
Lõpuks kiskus natuke ikka silma kah märjaks korraks.
Ilmselt tuleb kõvasti kasuks Põhjamaade mütoloogias kodus olemine:) Ja ma loodna, et ned, kes pole, neil tekkis huvi vähemalt googeldada :D
Üllatusi oli ja oli ka etteaimatavust. Tuletas taaskord meelde kuidas mulle igasugune pime usuhullus ja ajuvabadus närvidele käib ja kui õudne on selle kombinatsioon võimuga - tahaks kohe kedagi klohmida :D
August 10, 2015
Lugu, mida ma olen nüüd kaks korda lugenud. Noortekas, soe ja armas noortekas ja absoluutselt siitnurga tegelastega. Soovitaksin Mariele, aga ta on juba lugenud, seega soovitan neile, kes ka armsaid raamatuid armastaad... Kadrile kindlasti... aga pikem kokkuvõte tuleb hoopis Hirvelossi lehele.
June 7, 2015
Tore oli lugeda kodumaist ulmet, kus on tegelasteks ka eestlased :) Meeldis ka see, et tekstist hüppas esile nii mõnigi sõna, mida tänapäeval häbematult vähe kasutatakse.
November 12, 2015
3.5 Väga huvitav sõnavara ja tasakaal fantaasia ja sci-fi vahel, lõpp nagu noortekas ikka.
Displaying 1 - 15 of 15 reviews