Konfliktoloogia on möödunud sajandi viiekümnendatest aastatest iseseisvaks sotsiaalteaduste haruks kujunenud distsipliin, mis uurib konflikte ja nende lahendamist. Raamat koosneb neljast osast: - Püütakse anda ülevaade sellest, mis on konflikt. - Käsitletakse konflikti psühholoogilisi põhjuseid. - Käsitletakse konflikti eskalatsiooni ehk vohamist. S.o. nähtus, mille käigus konflikt väljub kontrolli alt, kaasates üha rohkem inimesi ja hakates keerlema üha rohkema arvu küsimuste ümber. - Viimane osa on pühendatud konfliktide lahendamisele.
Sisuliselt on tegemist õpikuga, mis on valdavalt keskendunud isegi mitte konfliktipsühholoogiat puudutavale teoreetilisele käsitlusele selle kõige laiemas mõistes, vaid konflikti kui sellise kontseptualiseerimisele kitsamas tähenduses. See tähendab, et praktilised oskused ja sammud, mis (edukale) kontseptualiseeringule järgnevad, on siit sisuliselt puudu. Vaid mõni üksik lehekülg annab ülevaate üldisest lepitus-/medieerimisprotsessi etappidest, kuid see on ka kõik. Oleksin oodanud oluliselt rohkem konkreetsust konfliktiga tegelemise teemadel - st, näiteid abistavatest lausetest medieerimisel, näiteid kokkulepetest ja nendeni jõudmisest (ainuüksi konflikti kirjeldamine ei ole minu silmis piisav, et lugeja nüüd rakendagu kontseptualiseerimise võtteid ise ja siis saabki ise aru, mida näitega pihta hakata; oleks hea ka mõni näide "läbi teha" ja lugejale mudeldada). Mõistan, et tegemist ei olegi otseselt lepituse või medieerimise õpikuga, kuid rakenduslik pool jäi minu jaoks siiski liiga ahtakeseks, et saaksin seda vaadelda kui täiemahulist suhtlemiskonflikti psühholoogia käsitlust.
Sellele vaatamata on kontseptualiseerimisel ja teoreetilisel taustal muidugi ka oluline (ja praktiline) väärtus. Konflikti olemust ja kujunemise protsesse on käesoleva õpiku abil võimalik päris sügavalt ja detailselt mõtestada. Mingil määral aitab see ennast kindlasti konfliktiolukorras positsioneerida ja erinevates rollides konfliktile (loodetavasti edasiviivalt) läheneda. Ilma kontseptualiseerimisoskuseta ei ole nagunii midagi peale hakata. Siinkohal on toetavad autori poolt välja toodud teooriad, mõisted ja hüpoteesid konflikti mõjutavatest ja kujundavatest (psühholoogilistest) teguritest. Väga huvitav oli ülevaade edasiviivatest ja takistavatest uskumustest konflikti kui sellise kohta, samuti nimekiri abistavatest küsimustest konflikti diagnostikal.
On ilmne, et tegemist on psühholoogia eriala mõistes üpris päevinäinud ja nii mõneski aspektis iganenud teosega (ilmumisaasta 2008). Autori näited, toon ja huumor ei ole alati päevakohased; viited ja teooriad pärinevad sageli eelmisest sajandist ja on vahepeal tõenäoliselt omajagu (intersektsionaalsemat) täiendust saanud. Soovin, et oleks olemas kaasaegsemat, vähem vana-valge-mees tüüpi asjakohast kirjandust, kuid minu otsingud on olnud üpris viljatud, ja üldjoontes ajab käesolev teos asja piisavas mahus ära, et saada kätte algsed baasteadmised ja suunised edasiliikumiseks. Omajagu aitab ka maandada pinget, et ega liiga palju saagi teiste konfliktisolijate heaks ka vahendajana ära teha - saab üldiselt lihtsalt aktiivselt kuulata, protsessi juhtida vestlust modereerides ja suunata kokkuleppeid sõlmima.
Seda raamatut lugedes sai veelgi selgemaks, kui keeruline asi see konflikt ikka on, rääkimata konfliktide lahendamisest. Samas oli põnev lugeda konflikti astmetest jms teooriat ning mõelda, et kuidas see elus päriselt toimibki. Nii et taaskord tõestus, et mõtleme küll inimestena, et oleme väga unikaalsed, aga tegelikult töötame täiesti kirjeldatavate seaduste ja süsteemide järgi.