Lõpetuse ingel

by Tõnu Õnnepalu

Autor sõidab 2014. aasta sügisel väikesele Lääne-Eesti saarele mõtisklema kunstist ja teatrist, ent jõuab oma kirjades paratamatult elu, surma ja armastuse lahinguväljadeni, taustaks ajatuim kõikidest draamadest – looduse suurejooneline vaatemäng.

Genres: Nonfiction, Poetry

88 pages, Paperback

First published March 11, 2015

About the author

An Estonian author and poet who also writes as Emil Tode and Anton Nigov.

Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.

In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.

In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.

From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...

Reviews

[Hele-Riin · Rating 5 out of 5]

Saan nüüd aru Õnnepalu fenomenist

[Rete Maria · Rating 5 out of 5]

õnnepalu tegemas seda mida ta kõige paremini teeb

[Marili · Rating 5 out of 5]

ma vist võingi õnnepalu lugema jääda

[Indigoaalane · Rating 4 out of 5]

küpse inimese targad mõtted. Ilus. Sügav. Lootusrikas.
mulle meeldis.

[Kerly · Rating 5 out of 5]

Minu esimene õnnepalu, aasta oli siis 2015.
Aitas paremini õppida tundma lõpetuse ingli kohalolekut ja pani igatsema, et võiks ka kunagi elada kuskil saarel ja lihtsalt kirjutada.

[Kaido Floren · Rating 5 out of 5]

Ehk parim Õnnepalu raamat (olen vist aastate jooksul enamvähem kõiki lugenud). Vbl kuna sisuks on puhtalt looduskirjeldused+mõtted, siis tekib mulle sobiva rütmiga intensiivsus, mis paneb mõtlema, et mõnes teises ta raamatus on ehk liigselt ballastset "lugu" ja liiga lõtva kirjeldust...

[Kevin Loigu · Rating 4 out of 5]

Kuidagi jäin lugenuna mõttesse, sel ajal ning ses kohas minu jaoks väga kõnetav teos. Selline tunne, et loeks teise korra veel otsagi. Ilus ja selge.

[Kadri · Rating 5 out of 5]

"Kui elada, siis ikka juhtub. Lõpuks ikka juhtub." (Lk 25)

[Morten Made · Rating 4 out of 5]

"Selge see, et kunst on perekondade vaenlane. Kõik emad peaksid nutma ja isad vembla otsima, kui poeg või tütar kipub kunstnikuks (luuletajaks, muusikuks, näitlejaks). Tõsiselt. See on tee, kuhu kedagi ei tohiks tõugata. Sest sinna tõugatakse (ja seda tehakse, nii õudne kui see ka pole!) ju alati vaid puhtast auahnusest, edevusest, võltsist lootusest õnnele. Meie poeg on kuulus helilooja! Meie tütar on seesama näitleja, keda te kõik jumaldate! Mahitada oma lapsi kunstiteele astuma on tõugata nad kindlasse õnnetusse. Selle maailma mõttes. Ja teine õnn on niisugune, et selle saab igaüks valida vaid ise. See õudne õnn. Mis siis, et võib-olla kõige suurem. Võib-olla. Sest siia see ei paista. Parem las sunnivad väikesed kannatused (ema nutt ja ise ähvardused) noore inimese taganema, kui et ta kohe peadpidi suurtesse tormab. Kunsti."

"Võib-olla ma tulin neljaks nädalaks siia saarele ainult selleks, et lugeda Miloszit. Väga võimalik, et muidu ma ei olekski teda iial lugenud. Teadsin vaid, et teda peaks lugema. Aga mida kõike ei peaks? Lugemiseks on vaja aega. Ja kohta. See ei ole üldse niisama. Tõeliseks lugemiseks on vaja saart. On vaja müüriga piiratud aeda keset saart, mille üks nüüdseks surnud kirjanik kunagi rajas, on vaja päikeselist oktoobripäeva selles aias, leebet tuult, inimtühjust, liblikat, kes lehvib ple müüri edasi ja tagasi (ja iial ei tea, kas ta tuleb veel tagasi või kaob igaveseks), väikesi linde, kes ka aeda tulevad, lehelinde seekord, kes lendavad pehmel vurinal ja tasa siuksudes mööda sõstra- ja lillevarsi. Lõvilõugu, mis veel õitsevad, nii et seal on nende helepunast, nende tumepunast, nende helekollast, nende valget. Mungalilli ja võõrasemasid, "kelle palgelt" kastepiisad ei kuivagi. Ja seda teadmist, et sul pole mitte kuhugi minna, mitte midagi teha. Lugemiseks on vaja paradiisi."

[Gregor Kulla · Rating 5 out of 5]

ma panen liiga paljudele raamatutele viis tähte. aga mul on tunne, et "lõpetuse ingel" on neid viit väärt. õnnepalu pole ma nii palju lugenud, kuid mõnda teost ikka. käesolev torkas kõige rohkem. olgugi, et ta jääb TÕ hilisema ea loomingu sisse, jätab "lõpetuse ingel" kõige täisväärtuslikuma nooruki arvamusloo mulje. kahes esimese peatükis oli tunda seda trotsi, mis TÕ-l pärast tolstoi lugemist tekkis. issand, v-o ei tekkinud ning ma kujutan seda kõike ette, kuid nii ma tundsin. ei hakka end gaslightima. esimeses ptk vedas ta tolstoiga pool-udus mingit kaigast. siia-sinna lendasid üsna teravad sõnad, mis said järgmises lauses kohe maha lihvitud. see oli armas. seda ma otsin igast raamatust. eks muud peab ka olema, mida õnnepalul kindlasti ka on, kuid loetav nn äng tekitab vähemasti minus tunnet. seda äratundmistunnet. mil raamatu teises pooles ta oma harjumuspärasesse vakku vajus, tekkis soe suvetunne, mis siis, et juttu oli hoopis talve tulekust. "pariis" oli viimane Õ lugemine ning seda lugesin ma suvel, Saaremaal, põhupallil. idüll. aga jälle sai palju mõelda. kahju, et kõik kohe meelest läheb ja argimured võimust võtavad. head jõulu!

[Ragnar · Rating 4 out of 5]

Õnnepalu oma parimas õnnepalulikus headuses. Looduse imelisuse ja igapäevase olme väikeste finesside rahulik voogavus kirjeldustes on lihtsalt imetabane, lisaks siia-sinna mõni väga eluliselt tabav mõtte sähvatus:

"Selge see, et kunst on perekondade vaenlane. Kõik emad peaksid nutma ja isad vembla otsima, kui poeg või tütar kipub kunstnikuks (luuletajaks, muusikuks, näitlejaks). Tõsiselt. See on tee, kuhu kedagi ei tohiks tõugata. Sest sinna tõugatakse (ja seda tehakse, nii õudne kui see ka pole!) ju alati vaid puhtast auahnusest, edevusest, võltsist lootusest õnnele. Meie poeg on kuulus helilooja! Meie tütar on seesama näitleja, keda te kõik jumaldate! Mahitada oma lapsi kunstiteele astuma on tõugata nad kindlasse õnnetusse. Selle maailma mõttes. Ja teine õnn on niisugune, et selle saab igaüks valida vaid ise. See õudne õnn. Mis siis, et võib-olla kõige suurem. Võib-olla. Sest siia see ei paista. Parem las sunnivad väikesed kannatused (ema nutt ja ise ähvardused) noore inimese taganema, kui et ta kohe peadpidi suurtesse tormab. Kunsti."

Ainult Leo Tolstoi analüüsiga oli mul raske kaasa minna.

[Ingrid · Rating 4 out of 5]

Mõtisklused segamini ühe sügise mineku ja talve tulekuga. Mõtisklusi on niisama tore lugeda - ikka tekib väike lootus, et ehk jääb sealt midagi meelde, ehk muutun isegi selgesõnalisemaks, sügavapilgulisemaks, hakkan maailma paremini mõistma. Aga tegelikult läheb ilmselt nii, nagu ikka - aastate pärast on meeles see, kuidas akna all olid põdrad, kuidas väljas andsid etendusi kuu ja udud ja läbi lehekülgede tuli tuppa sügise niisket ja pehmet hõngu.

[aditi · Rating 5 out of 5]

Teel raamatukokku tegin endale selgeks, et viin eelmise raamatu ära ning ühtegi uut hetkel ei võta, kuid lõpuks väljusin ikka see näpus. Jalad kõndisid ise sinna riiuli juurde ja see pisike püüdis kohe mu pilgu endale ning käskis end haarata. Tuli välja, et raamat ilmutas ennast mulle täpselt õigel hetkel, just olid ju esimesed sügisilmad saabunud. Lisaks olin end just ka saarele sättimas. Juhtusin ka Teda poole raamatu pealt poes nägema. Kõik see kokku oli tükike rahu pöörasesse varasügisesse.

[Maire Forsel · Rating 5 out of 5]

Just sellist Õnnepalu ma tahangi lugeda... et pliidi all praksub tuli ja väljas ulub tuul ja rändlinnud lendavad kaeblikul häälel üle surnud kirjaniku maja. Ja raamaturiiulis on palju kollaste selgadega vanu raamatuid ja vihm krabistab vastu akent ja... Selline lihtne elu- ja loodusvaatlus, mis alati tekitab kuidagi nii hea tunde. See on üks õnnepalulikumaid raamatuid, mida olen lugenud :)

[Krista · Rating 5 out of 5]

Õnnepalu oma headuses! Jälle üks saarelugu.

[Evelin · Rating 2 out of 5]

Rekordraamat - ise nii õhuke, aga veetis mu öökapil aastaid. Kord aastas võtsin kätte, lugesin veidi ja panin tagasi. Selline raamat, mille puhul ei saagi aru, kas ta ütleb kõik või mitte midagi.

[Richard Sepajõe · Rating 4 out of 5]

Miks ma mida teen?

[iiris helin · Rating 5 out of 5]

nii kaunis kui õrn
mõtleme samu tundeid
hell jutustaja
kelle eesmärk pole vaid
öelda, vaid kiita vaikust
(elu)

on teekond, on lohutus

[Helena · Rating 5 out of 5]

Kuigi Õnnepalu ei ürita kirjutada midagi naljakat, siis välja kukub ikka sedasi, et mitut puhku pugistad naerda mõne märkuse üle. Samas ei sega naerukohad sugugi Õnnepalu teksti meditatiivset rütmi ja jutustust, kus põimitud loodus ja kunst.

Minul jääb see öökapiraamatuks, kuna aeg-ajalt on tervistav seda sirvida ja meelde tuletada, et "kui pole kiiret, valmivad asjad kiiresti. Niipea, kui hakkad kiirustama, võtavad nad palju aega". Või siis et "... peamine, kõige tähtsam ja ühtlasi kõige raskem loobumine on ikkagi see: loobumine halvast, endale halva tegemisest. Sellega me oleme kõige rohkem kokku kasvanud, see on see kõige raskem sõltuvus. Sõltuvus kannatustest, mida me ise endale põhjustame. tundub, et kõik nad on nii kallid, nii asendamatud, need meie ilusad j��ledad kannatused... Vahel päästab meid neist elu, aga ainult suuremate kannatuste hinnaga. Rumal lugu."

[Sillerdis · Rating 4 out of 5]

Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb,
ava selles aastas, tühjem koht,
suured helbed õhus, linnusuled,
mustast rõõmust laulab valge toht.

Lõpetuse ingel jälle veab mu paati,
mööda lagedat ja väga külma vett.
Tema halli selga tunnen lapsest saati,
ta on minu sõber, minu meelepett.

Teised sõbrad kõik on mööda läinud,
kes nad olidki, või millal? Kus
ma uskusin end olevat sind näinud,
kulla sinisilmaline armastus?

Täna taevast ma ei loe su nime,
ainult lõpetuse ingli kühmus selg
kõigub vete kohal, mida vaatasime
teine teise kaldalt, hinges pelg.

Aga mis seal karta. Midagi ei tule
pärast ega olnud enne meid.
Meid? Sa natukeseks silmad sule:
üks, jah, ainult üks seal ongi neid.

(2007)

[Sille · Rating 4 out of 5]

Ilus ja esteetiline raamat, millest saadud meeleolu püsib veel veidi aega pärast lugemise lõpetamist. Olemuselt lihtne - loodusvaatlusega läbi põimunud kunstiskeptilised arutlused -, mõttedki lihtsad, sellised, mida lugedes mõtled, et näe, nii õige, aga nii kondenseeritult ja sellisena jõuliselt öeldud. Lugedes mõtlesin, et aforismimõõtu lauseid saaks siit välja kirjutada pea igal leheküljelt. Aga ei kirjutanud ühtegi. Sest see on tegelikult seda tüüpi raamat, mida aeg-ajalt riiulist võtta, suvaliselt kohalt lahti teha, natuke lugeda ja taas tagasi panna.

[Ivika · Rating 4 out of 5]

Sõit jalgrattaga kuuvalges. Lagedal on tee hästi näha, kuni viimase kivikeseni. Metsa vahel jõudes sukeldud aimustesse. Aga selles aimuse järgi sõitmises on mingi kõhe võlu. Sõidaks veel ja veel. /lk 74/
Kõige muu kõrval on Tõnu Õnnepalu kirjutatu lugemine alati kaunist eesti keele kasutuses saadud esteetiline kogemus.

[Sirkkis · Rating 4 out of 5]

Kirja alkaa kommenteilla Tolstoin Mitä on taide? -julkaisuun, mutta minua viehätti enemmän kirjan loppupuoli. Maisema- ja tunnelmakuvauksia, elämää sujuvasti kirjoitettuna. Sekä tankarunoja, joita olen hiljan lukenut Tuomas Anhavan suomentamina (ja unohtanut merkitä luotuiksi). Pieni, kaunis kirja, jonka nimestä en valitettavasti pidä.

[Kristiina · Rating 4 out of 5]

Kõige tähtsam ja ühte asi kõige raskem loobumine on ikkagi see: loobumine halvast, endale halva tegemisest. Sellega me oleme kõige rohkem kokku kasvanud, see on see kõige raskem sõltuvus. Sõltuvus kannatustest, mida me ise endale pòhjustame. /lk 29/

[Madis Apsalon · Rating 4 out of 5]

Inspireeriv kulg

[Elina Allas · Rating 4 out of 5]

Igati hea raamat, täis poeesiat ja mõtteid lugematutesse aforismikogudesse, kuid panin hindeks 4, sest "Paradiisini" see ei küündi.

[Eva Athena · Rating 5 out of 5]

väga meeldis!

[MARgOT]

Heliriba: https://www.youtube.com/watch?v=3ka1I...