What do you think?
Rate this book
Mata mu süda telemajja
„Mis juhtub peale esimest tundi?“ küsis Elo oma esimese suure otseülekande eel.
„Nagu elu on näidanud, algab siis kaos,“ tähendas pearežissöör isalikult vastuseks.
„Telesaade ei saa valmis. See läheb eetrisse. Alati,“ kirjutab režissöör Elo Selirand, kasutades Mati Talviku sõnu. Matit sundis ta ühe saate käigus üle Narva jõe ujuma, aga huvitaval kombel oli saatejuht režissööri kapriisiga nõus.
Elo on teinud režissöörina tuhandeid tunde otseülekandeid ja salvestanud laste-, teatri-, lavastuslikke saateid. Nii suur- kui minivorme. Töötanud raadios, olnud mängufilmide juures režissööri esimene assistent, kirjutanud 10 raamatut. Osa neist Aliis Jõe nime all.
Autorile omase huumoriga („huumor“ on siin veel vähe öeldud – see raamat ajab luksumiseni naerma) kirjeldab ta olukordi ja räägib inimestest, kes on ekraanil, ja neist, kes jäävad kaadri taha.
„Ning nagu kaadri autor on jäänud ajas anonüümseks, on jäänud anonüümseks paljud inimesed, kelleta miljonite elu oleks teistsugune. Liialdamata. Mul on hea meel, et ma saan mõnest neist kirjutada.“
Paavsti külaskäik Tallinna, tragikoomilised seigad matuseülekannetelt, staaroperaatori tuleristsed, murtud luud ja haiglast põgenemine … Ükski saade ei ole lihtsalt saade – see on seiklus, milles pead sa vastu pidama. Parem on nina mitte norgu lasta.
„Nagu elu on näidanud, algab siis kaos,“ tähendas pearežissöör isalikult vastuseks.
„Telesaade ei saa valmis. See läheb eetrisse. Alati,“ kirjutab režissöör Elo Selirand, kasutades Mati Talviku sõnu. Matit sundis ta ühe saate käigus üle Narva jõe ujuma, aga huvitaval kombel oli saatejuht režissööri kapriisiga nõus.
Elo on teinud režissöörina tuhandeid tunde otseülekandeid ja salvestanud laste-, teatri-, lavastuslikke saateid. Nii suur- kui minivorme. Töötanud raadios, olnud mängufilmide juures režissööri esimene assistent, kirjutanud 10 raamatut. Osa neist Aliis Jõe nime all.
Autorile omase huumoriga („huumor“ on siin veel vähe öeldud – see raamat ajab luksumiseni naerma) kirjeldab ta olukordi ja räägib inimestest, kes on ekraanil, ja neist, kes jäävad kaadri taha.
„Ning nagu kaadri autor on jäänud ajas anonüümseks, on jäänud anonüümseks paljud inimesed, kelleta miljonite elu oleks teistsugune. Liialdamata. Mul on hea meel, et ma saan mõnest neist kirjutada.“
Paavsti külaskäik Tallinna, tragikoomilised seigad matuseülekannetelt, staaroperaatori tuleristsed, murtud luud ja haiglast põgenemine … Ükski saade ei ole lihtsalt saade – see on seiklus, milles pead sa vastu pidama. Parem on nina mitte norgu lasta.
320 pages, Paperback
First published April 1, 2026
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
May 9, 2026
Sellele raamatule tahaksin hindeks anda 6. Erakordselt mõnusalt kirjutatud sissevaade telemaastiku kaadritagustele aladele.
May 20, 2026
Kui ma kodus teatasin, et ma hakkasin Elo uut raamatut telerahvast lugema, ei osanud Maarja karta, et paar ööd ta magada ei saa. Mina ei maganud vabatahtlikult, sest ma lugesin raamatut, aga Maarja võib nüüd rääkida kogemuspõhiseid lugusid sellest, et abikaasa (minu) tagasi hoitud naer segab öösel kõrva ääres sama palju kui tagasi hoidmata naer.
Midagi naljakat ju neis lugudes pealtnäha ei ole. No ei tulnud liftist sealt oodatud poliitikud, tühja sellest. Lahti ühendunud juhtmetega ülekandejaam ja must eeter on pigem traagika. Jääkülmas autos päev läbi teise eesti otsa sõitmine (kolm korda järjest) päädiks täna ilmselt vähemalt paari tõsise tervisekahjustuse ja kohtuvaidlusega.
Aga Elo oskab pealtnäha täiesti tavalistest inimestest leida selle erilise. Selle, mis inimestest teeb inimesed ja, vahel tagantjärgi, vahel kohe, muudab elu elamisväärseks.
Need lood, mis selles raamatus, on neist inimestest, tänu kellele meil üldse telekast midagi vaadata on. ja ei, need ei ole alati saatejuhid. Need inimesed veenavad ümber torssis saatekülalisi, annavad pea aegu oma elu selleks, et tehnika töötaks, näitavad pilti ka siis, kui mitte midagi näidata ei ole. need on need inimesed, kelle nimed jooksevad ekraanil peale seda, kui saatejuht ütleb aitäh ja köögis avaneb uue võileiva tegemiseks külmkapp.
Jah, nalja saab siin palju. Mina sain teada, et kui kinoteater oma aastavahetuse show eelset möllu kujutavat sketši plaanis, keerasid nad ilmselt päriselust tuure paar kraadi maha. Aga need lood ei ole vaid kamp päriselu anekdoote. Sest mõtlen nüüd juba mõni nädal peale raamatu lõpetamist sellest, kas me peame tänasel päeval ikka kõike nii kuramuse ametlikult, mööda nööri, poliitkorrektselt ja igavalt ajama? Ehk ikka saaksime me bürokraatia asemel usaldada neid inimesi, kes tunnevad oma hingega vastutust selle eest, et saade, mis küll ei saa valmis, peab minema eetrisse, maksku mis maksab.
Aitab jutust. Lugege.
Aitäh, Elo!
Midagi naljakat ju neis lugudes pealtnäha ei ole. No ei tulnud liftist sealt oodatud poliitikud, tühja sellest. Lahti ühendunud juhtmetega ülekandejaam ja must eeter on pigem traagika. Jääkülmas autos päev läbi teise eesti otsa sõitmine (kolm korda järjest) päädiks täna ilmselt vähemalt paari tõsise tervisekahjustuse ja kohtuvaidlusega.
Aga Elo oskab pealtnäha täiesti tavalistest inimestest leida selle erilise. Selle, mis inimestest teeb inimesed ja, vahel tagantjärgi, vahel kohe, muudab elu elamisväärseks.
Need lood, mis selles raamatus, on neist inimestest, tänu kellele meil üldse telekast midagi vaadata on. ja ei, need ei ole alati saatejuhid. Need inimesed veenavad ümber torssis saatekülalisi, annavad pea aegu oma elu selleks, et tehnika töötaks, näitavad pilti ka siis, kui mitte midagi näidata ei ole. need on need inimesed, kelle nimed jooksevad ekraanil peale seda, kui saatejuht ütleb aitäh ja köögis avaneb uue võileiva tegemiseks külmkapp.
Jah, nalja saab siin palju. Mina sain teada, et kui kinoteater oma aastavahetuse show eelset möllu kujutavat sketši plaanis, keerasid nad ilmselt päriselust tuure paar kraadi maha. Aga need lood ei ole vaid kamp päriselu anekdoote. Sest mõtlen nüüd juba mõni nädal peale raamatu lõpetamist sellest, kas me peame tänasel päeval ikka kõike nii kuramuse ametlikult, mööda nööri, poliitkorrektselt ja igavalt ajama? Ehk ikka saaksime me bürokraatia asemel usaldada neid inimesi, kes tunnevad oma hingega vastutust selle eest, et saade, mis küll ei saa valmis, peab minema eetrisse, maksku mis maksab.
Aitab jutust. Lugege.
Aitäh, Elo!
April 29, 2026
Ma arvan, et ma olen selle raamatu otsene sihtgrupp juba lihtsalt huvist päris elust ajendatud lugude vastu, aga lisaks olen ju minagi tükikese oma südamest sellesse majja jätnud.
Seega ma tunnen ära nii mõnegi olukorra ja isiklikult kohatud inimese, kellest seal juttu, sest taust tuleb kiirelt silme ette. Hästi paljud muidugi jäävad tundmatuks ka, sest olen selle majaga seotud olnud palju vähem aastaid, aga ma saan tunde kätte.
Head lühikesed ja mahlakalt kirjapandud pildikesed telemajast panevad mu südame kiiremini põksuma ja samas ka hästi palju juurdlema autori olemuse üle.
Kas mõnele jutule ja isikule on põnevuse või koomika väljatoomiseks värve lisatud? Võimalik.
Kas midagi on jäetud rääkimata? Loomulikult!
Kas tuleb järg? Selles on küsimus!
Seega ma tunnen ära nii mõnegi olukorra ja isiklikult kohatud inimese, kellest seal juttu, sest taust tuleb kiirelt silme ette. Hästi paljud muidugi jäävad tundmatuks ka, sest olen selle majaga seotud olnud palju vähem aastaid, aga ma saan tunde kätte.
Head lühikesed ja mahlakalt kirjapandud pildikesed telemajast panevad mu südame kiiremini põksuma ja samas ka hästi palju juurdlema autori olemuse üle.
Kas mõnele jutule ja isikule on põnevuse või koomika väljatoomiseks värve lisatud? Võimalik.
Kas midagi on jäetud rääkimata? Loomulikult!
Kas tuleb järg? Selles on küsimus!
April 26, 2026
Mulle tundub, et selle raamatu lugemiseks on kaks moodust:
lugeda peatükkhaaval või lugeda järjest. Sest. Varem või hiljem jõuad selle kohani, kus hakkab kahju, et lugu peagi otsa saab. Tunned kahetsust, et pole olemas järgmist osa, järgmist peatükki, kasvõi veel viit lehekülge, mis ilmuvad välja eikuskilt. Sest oled ju siiani rõõmustanud, kurvastanud ja ahhetanud kõige selle üle.
Kõige selle üle, mis on elu.
Kõige selle üle, kes on Elo.
lugeda peatükkhaaval või lugeda järjest. Sest. Varem või hiljem jõuad selle kohani, kus hakkab kahju, et lugu peagi otsa saab. Tunned kahetsust, et pole olemas järgmist osa, järgmist peatükki, kasvõi veel viit lehekülge, mis ilmuvad välja eikuskilt. Sest oled ju siiani rõõmustanud, kurvastanud ja ahhetanud kõige selle üle.
Kõige selle üle, mis on elu.
Kõige selle üle, kes on Elo.
May 17, 2026
Nii vahva, reibas lugemine! Kindlasti ei sooviks ise olla raamatus kirjeldatud sündmuste keskel nende toimumise hetkel, aga turvaliselt kodus, diivanil aeledes nendest osa saada, oli tore🙂
Displaying 1 - 5 of 5 reviews