Türi linn saab 2026. aastal saja-aastaseks, justkui meelde tuletades, et ka mina olen põlise türilasena jõudnud viiekümnenda verstapostini. Sel puhul tundub, et tuleb üks ühine pidu ära pidada.
Nii hoiadki käes raamatut, mis oma stiilivabaduses võiks gurmeemaailma pliidil podiseda nagu üks suur juubelihõnguline ühepajatoit. Selles pajas on kohev kimp kirjeldusi, meeldivalt magusaid meenutusi, luulet, laule ning parajal hulgal ajalooga vooderdatud sise- ja väliskaemuslikku maagiat.
Mis teeb ühest väikesest linnast terve maailma? See on rännak ajas ja ruumis, kus reaalsus nihkub märkamatult paigast. Siin räägivad sinuga tänavad, puud ja majad. Siin kohtad neid, keda enam ei ole, ja neid, keda võib-olla pole kunagi olnudki. Luule põimub mälestustega, argipäev muutub unenäoliseks.
Jaan kukutas mu päris korralikult maa peale, sest lugema asudes tundus mulle, et noh, mis see siis ära ei ole, loen ühe eaka mehe memuaare Türilt. Ja siis ma lugesin ja lugesin ja... ajaloohämust joonistus välja uskumatult palju tuttavaid detaile ja pärast pisukest mõtlemist jõudsin järeldusele, et kurja küll, ega ta väga palju minust vanem ju olegi. Ilmselt on minus kahtlast ainest tänapäeval levinud nähtuseks, kus kuuekümnesed käivad ringi näoga, nagu oleksid nad kakskend kopikatega :)
See selleks. Et siis see raamat. Kui sa oled Minu-sarjas varsti lugenud juba 200 raamatut (Goodreads võib valetada, aga sellest lähtudes tundub, et "Minu Pirita" on 199. ja seega hetkel sisse kandmata "Minu Lottemaa" võiks olla 200. - kas on nii?), siis olgem ausad, korraliku koolilapse kirjatükiga enam minusuguse lugeja meeli ei eruta. Õnneks Pehk on pannud sajaga hullu ja siin ei ole eriti midagi tavalisest minukast. See kõik oli nii sooda, et pool aega ma lihtsalt naersin ja teise poole guugeldasin. Et palju ta, sindrinahk, hambasse puhub.
Olulised küsimused said õnneks lehekülgedel vastuse. Kuidas Jaanist luuletaja sai? Kuidas omal ajal palju kõneainet tekitanud Suveniiri tegelaste rikkus alguse sai? Või kuidas Jaan Lõvi oleks Eesti kroonidel meie tähtsad mehed-naised paigutanud. Ka koduloohuvilised prouad-härrad ei pea südant valutama, et herr autor ehk liialt kaasaegsetele on keskendunud. Tuhkagi, ikka rohkem surnud ja muidu elutute objektide poole on pööratud ta pilk, Türi ajaloos olulised isikud on kenasti üles rivistatud ja nendega on tehtud "tuumakad" intervjuud, koguni Türi lillelaata ja vaimu ja raadiomasti jt on Pehk usutlenud.
Mulle meeldis.
PS. Tahtsin Jaani metsa alla jalutama viia, no et näitan talle kõiki kollaseid lilli, mis mul siin parajasti õitsevad. Harmoneeruvad ehk raamatuga või midagi sellist ma südames lootsin. Jaan vastu ei ajanud, nii siis läksimegi. Kui ma tagasi tulin, vaatas abikaas pikalt mind ja raamatut ja teatas, et see raamat ju ei ole kollane, on roheline. Rohelisi õisi mul siin kuskilt võtta ei ole, jääb siis seekord nii.
On omaette tase panna kirja situatsioonikoomilist poeesiat nii, et kui püüaks seda esitada või ümber jutustada, ei tundugi nagu eriti naljakas, aga vahetult lugedes hirnud tilgad püksi. Jaan Pehki tobedad, justkui-mitte-naljakad-samas-ülihead naljad mõjusid mulle just nii. Need naeruhetked vabandavad välja ka raamatu mõned igavamad meenutused ja usutlused. Gei-gei-gei, tule jaama! Geniaalne.
Kahju ainult, et raamatusse ei mahtunud pikemat intervjuud kuulsa türilase Jüriga, kes on tuntud Ellen Niidu "Rongisõidust". Teda on küll mainitud, aga ega ta kohta suurt midagi siiski teada ei saanud, peale selle, et ta hiljem jooma hakkas ja püksata tänavale läks. Oleks võinud ju uurida, kuidas hargnesid sündmused Türil tol päeval, kui ta ootas, laud kaetud, külla kiisusid, aga kiisud kohale ei jõudnudki. Ja kas äkki oli ka Sõnajalgade ja Raissa Gorbatšova Türile mittejõudmise põhjuseks mõni tukkumajäänud piilupart.
Igatahes aitäh, Jaan, sellise tujutõstva raamatu eest, mis mulle kui paidelasele ka teatavat nostalgiat tekitas. Ja jätan siia ka palve universumile: "Minu Paide" võiks kirjutada Jaani sõber Madis Aesma.