What do you think?
Rate this book
Tiivasulg
Luulekogu on pühendatud Heljo Männi 100. sünniaastapäevale.
79 pages, Hardcover
Published January 1, 2026
About the author
Heljo Mänd
138 books7 followersSündinud Narvas kontoriametniku tütrena, õppinud Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikumis ning Eesti Riiklikus Teatriinstituudis. Aastatel 1958-65 töötas lasteajakirja Pioneer toimetuses, 1960-65 samaaegselt ka lasteajakirja Täheke toimetuses. Alates 1965 vabakutseline kirjanik. Kirjanike Liidu liige aastast 1961.
Heljo Mänd on avaldanud üle 90 värsi-, proosa- ja näidendiraamatu lastele ja ligi 30 raamatut täiskasvanutele, kuuldemänge, lastenäidendeid, TV-stsenaariume („Mõmmi ja aabits”, „Nõiakivi”), tõlkinud lasteluulet ja -proosat vene, inglise ja saksa keelest. Tema lasteraamatuid on tõlgitud enam kui 20 keelde.
H. Männi esimene raamat, luulekogu väikelastele „Oakene” märkis uue kunstilise kvaliteedi tekkimist 1950-te aastate eesti lastekirjanduses. Nii luules kui proosas saavutab ta lugejaga hea kontakti talle omase lapseläheduse tõttu, mis väljendub mängulisuse, elava fantaasia, huumori ja värvika kujundlikkuse kaudu. On kirjutanud proosaraamatuid ka keskmisele ja vanemale koolieale. Tähelepanuväärselt õnnestunud on humoristlik koolipoisilugu „Toomas Linnupoeg” ning lapsepõlvemälestustel põhinev jutukogu „Väikesed võililled”. Armastatud „Karu-aabitsast” on ilmunud tervelt 11 trükki, populaarsed on ka Mõmmi-raamatud.
Heljo Mänd on avaldanud üle 90 värsi-, proosa- ja näidendiraamatu lastele ja ligi 30 raamatut täiskasvanutele, kuuldemänge, lastenäidendeid, TV-stsenaariume („Mõmmi ja aabits”, „Nõiakivi”), tõlkinud lasteluulet ja -proosat vene, inglise ja saksa keelest. Tema lasteraamatuid on tõlgitud enam kui 20 keelde.
H. Männi esimene raamat, luulekogu väikelastele „Oakene” märkis uue kunstilise kvaliteedi tekkimist 1950-te aastate eesti lastekirjanduses. Nii luules kui proosas saavutab ta lugejaga hea kontakti talle omase lapseläheduse tõttu, mis väljendub mängulisuse, elava fantaasia, huumori ja värvika kujundlikkuse kaudu. On kirjutanud proosaraamatuid ka keskmisele ja vanemale koolieale. Tähelepanuväärselt õnnestunud on humoristlik koolipoisilugu „Toomas Linnupoeg” ning lapsepõlvemälestustel põhinev jutukogu „Väikesed võililled”. Armastatud „Karu-aabitsast” on ilmunud tervelt 11 trükki, populaarsed on ka Mõmmi-raamatud.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 of 1 review
May 21, 2026
Hästi keeruline kirjutada.
Ikkagi korüfee.
Hullem. Surnud korüfee ja kogu on avaldatud tema 100 sünniaastapäevaks.
Ainult et see ei ole hea kogu.
Võibolla süüdistada koostajat? Selliseid luuletusi on küll, mis teistsuguses järjestuses, teistsuguses keskkonnas tunduksid väga head. Selles - jah, täitsa kõlbulik.
Natuke elulooline: loen ja saan pildi, kuidas Heljo Mänd iseennast kui loojat, kui poeeti nägi. Ehk põhiliselt räägivad luuletused selles, kuidas
a) tahaks kirjutada, aga sõnad ei tule
b) võibolla ei ole luuletamine tähtis, tähtis on olla mina
c) aga see on jube hea tunne, kui sõnad tulevad
d) ma olen luuletaja, see ma olengi, olengi oma sõnad
Luuletused on kõik riimis, enamusel on kolm salmi, ühetaoline rütm, mis vahel ripatab - oletatavasti meelega, ent võibolla kogemata. raske on mõttega lugeda eraldiseisvaid tekste, kui need samas käivad tramparamparaa ühtlaselt ühes rütmis. Seda enam, et tiivasule kujund kordub ja kordub ning kuigi selles on omamoodi muusikat, hakkab ka see tasapisi tüütama.
All on minu meelest kogu parim luuletus.
Hetk nagu hulkuv koer
nuhutab mind ninaga
otsib kontakti
mu sisemise minaga
Liputab saba,
saab aru mu hingest.
aga mina särisen
ülepingest.
Olen alati peljanud
pimedat juhust.
Nüüdki põgenen.
Ainult kuhu?
Ainult kuhu?
Ikkagi korüfee.
Hullem. Surnud korüfee ja kogu on avaldatud tema 100 sünniaastapäevaks.
Ainult et see ei ole hea kogu.
Võibolla süüdistada koostajat? Selliseid luuletusi on küll, mis teistsuguses järjestuses, teistsuguses keskkonnas tunduksid väga head. Selles - jah, täitsa kõlbulik.
Natuke elulooline: loen ja saan pildi, kuidas Heljo Mänd iseennast kui loojat, kui poeeti nägi. Ehk põhiliselt räägivad luuletused selles, kuidas
a) tahaks kirjutada, aga sõnad ei tule
b) võibolla ei ole luuletamine tähtis, tähtis on olla mina
c) aga see on jube hea tunne, kui sõnad tulevad
d) ma olen luuletaja, see ma olengi, olengi oma sõnad
Luuletused on kõik riimis, enamusel on kolm salmi, ühetaoline rütm, mis vahel ripatab - oletatavasti meelega, ent võibolla kogemata. raske on mõttega lugeda eraldiseisvaid tekste, kui need samas käivad tramparamparaa ühtlaselt ühes rütmis. Seda enam, et tiivasule kujund kordub ja kordub ning kuigi selles on omamoodi muusikat, hakkab ka see tasapisi tüütama.
All on minu meelest kogu parim luuletus.
Hetk nagu hulkuv koer
nuhutab mind ninaga
otsib kontakti
mu sisemise minaga
Liputab saba,
saab aru mu hingest.
aga mina särisen
ülepingest.
Olen alati peljanud
pimedat juhust.
Nüüdki põgenen.
Ainult kuhu?
Ainult kuhu?
Displaying 1 of 1 review