"Maailm kõneleb meiega kogu aeg," ütleb Doris Kareva ühes Ööülikooli loengus. "Olemise kõla" tekstid avavad sisemaailma ruume ning on julgustuseks kõigile neile, kes usuvad: "kuskil peab alguskokkukõla olema"; neile, kes otsivad vastust küsimusele, mida nad sõnastadagi ei oska. Mustvalgete käikude rägastikus orienteerujale on nende kaante vahel varjul kallis kingitus, kuldne kompassinõel: tõe tunne.
Doris Kareva on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja.
Doris Kareva sündis helilooja Hillar Kareva perekonnas. 1966–1977 õppis ta Tallinna 7. Keskkoolis, 1977. aastal astus Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonda. Kareva lahkus Tartu Ülikoolist 1979 seoses süveneva survega dissidentlikele ringkondadele.
1979. aastal leidis Kareva tööd kultuurilehe Sirp ja Vasar toimetuses korrektorina. 1982. aastast on ta Kirjanike Liidu liige. 1983. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli kaugõppes cum laude inglise filoloogina. 1992–2008 töötas Doris Kareva UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretärina. 1997-2002 oli ta Sirbi kirjandustoimetaja, 2009-2010 ajakirja Meie Pere peatoimetaja. Alates 2011. aastast on ta ajalehe Sirp kirjandustoimetaja.
Ta oli kirjandusrühmituse Wellesto liige ning üks selle asutajaid. Doris Kareva esimene avaldatud luuletus ilmus 1960. aastate lõpus koolialmanahhis "Trükitähed". Laiema avalikkuse ette jõudsid tema luuletused ajakirjas Noorus 1974. aastal. Abituriendina osales Doris Kareva Kirjanike Liidu Tallinna noortesektsiooni ja Eesti Televisiooni kirjandussaadete toimetuse algatatud "Noorte kirjandussündmusel '76", valik tema luuletustest ilmus seejärel välja antud kogumikus "Viis tüdrukut ja kaheksa poissi". 1978. aastal avaldati ka esikkogu "Päevapildid".
Kui 2007. aastal tõlgiti Göteborgi raamatumessi jaoks rootsi keelde 21 eesti kaasaegset kirjandusteost (seda nimetati sajandialguse suurimaks eesti kultuuriekspordiks), oli nende seas ka Doris Kareva luulekogu "Aja kuju". Eesti kutsuti selle raamatumessi peaesinejaks.
2007. aasta juunis sai Doris Kareva Eesti Kultuurkapitali stipendiumi "Ela ja sära". Kokku oli sel aastal stipendiaate 16. Doris Kareva loomingut on ilmunud antoloogiates, ajakirjades ja kogumikes saksa, inglise, vene, prantsuse, hollandi, rootsi, norra, ungari, poola, tšehhi, sloveeni, läti, leedu, kõmri, kreeka, hindi ja heebrea keeles.
Kareva on tõlkinud luulet, esseid ja näidendeid (Anna Ahmatova, W. H. Auden, Samuel Beckett, Jossif Brodski, Emily Dickinson, Kahlil Gibran, Kabir, William Shakespeare jt), koostanud mitmeid antoloogiaid, kirjutanud esseid ja artikleid, saatesõnu raamatutele ning näitustele, tekste teatri- ja muusikateostele, pidanud ettekandeid hariduse, kultuuri ja eetika teemal. Stipendiaadina on ta töötanud Prantsusmaal, Rootsis, Taanis, USA-s, Kreekas, Itaalias, Flandrias ja Iirimaal.
Ilus, puhas, kõlav. Olemisse kohale toov. Olen tänulik, et sain seda just Haapsalus kulgedes lugeda, üheropsuga endasse ammutada. Kõikide peatükkidega mul haaget ei tekkinud (ja ega ei peagi), kuid armastusest ja tunnetekeelest kirjutatu paitas minu hingekeeli väga.
Mõtted, mis nüüd eriti kannavad: 🌿 “Nii mõnigi kord, kui maailm otse suu sisse valetab, pealetükkivalt plinkides pimestab või kõrvad lukku lööb, on see just kunst, kes meile otsekui armulaua karikat ulatades vaikselt meelde tuletab vaimse maailma igavikulist ühtsust, lihtsust ja harmooniat.” 🌿 “Tunnete keel on teema, mille asjatundjad, või võiks öelda kehastused - jalutavad siin samas ruumis ringi ja lehvitavad aeg-ajalt saba. Koer mõistab inimest ja tema tundeid tõenäoliselt paremini, kui inimene seda kunagi sõnadesse panna oskab.” 🌿 “Kirjandus on nagu nõiatemp.” 🌿 “Luules muutub keel sõnatuks.” 🌿 “Luule saab alguse plahvatavast vaikusest.”
🌿 Kui tunnen kellelegi kaasa, kellegi teise valu, pole see mitte koorem, vaed laeng, millest tuleb vabaneda. Näiteks läbi kirjutamise.
“Keel võiks ju olla olemise aken. Millest see tuleb, et sõnad pigem eksitavad või siis ähmastavad mõtet? Ehk on sõnu nii kaua ja tihti isekail eesmärkidel kasutatud, et nad on kattunud tähenduste kihiga ega paista enam läbi. Võib-olla ongi luuletaja asi vanad sõnad puhtaks uhtuda, uueks teha - või siis leida üles eelkeel, sõnade algne võimalikkus. Püüan sukelduda nagu pärliotsija aegade algusse.”
"Sest sõnadel on oma salavägi, lisaks tähendustele on neis veel miski, millest me ei tea päriselt, mis ta on. Me võime seda tajuda, aga sinna on väga raske paelu või püünist peale panna, et seda seletada."
“Ja ma ometi uskusin, et maailmas on teisi inimesi, kes võivad tunda sama üksiolemise... mitte ärevust, vaid sellist intensiivset üksioleku tunnet ja soovi seda tunnet kellegiga jagada.”