What do you think?
Rate this book
Halloween
14-aastase Susani elu on pärast onu surma täielikult pea peale keeratud. Tema isa on venna kaotuse tõttu sügavas depressioonis ning otsib oma leinas lohutust alkoholist. Üks õnnetus järgneb teisele. Isa kaotab töö ning pere jääb oma kodust ilma, isa ja ema vahelised suhted ei ole enam endised. Susani ja tema noorema venna Rasmuse jaoks muutub olukord täiesti väljakannatamatuks. Üha sagedamini keerleb tüdruku peas mõte: kui ma ometi suudaks välja selgitada, mis täpselt juhtus ja kes on onu surmas süüdi... Ehk aitaks see isal juhtunuga leppida ja mustast august välja rabeleda? Miks pidi keegi Tarmo tapma?! See küsimus keerles meil kõigil peas terve aasta ning kogu lugu hävitas meie peret järjepideva visadusega. Paps hakkas varsti pärast neid jubedaid uudiseid jooma ning mida aeg edasi ja mida rohkem ta politseilt kuulis, et tulistajat pole ikka kätte saadud, seda hullemaid tuure tema joomingud võtsid. Olgu öeldud, et paps pole kunagi karsklane olnud, aga mitte iial pole ta joonud sel kombel nagu nüüd. Nähes teda hilisõhtuti uksest sisse tuikumas, mõtlesin tihtipeale, et talle ei lähe enam mitte miski korda. Ka meie mitte. „Halloween” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2014. aasta noorsooromaanide võistlusel III koha.
238 pages
First published January 1, 2015
1 person is currently reading
34 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 9 of 9 reviews
July 10, 2020
Kuna praegu on mul pooleli "Moskva ja moskvalased", mis nõuab süvenemist, siis võtsin kergemaks lugemiseks Ketlin Priilinna "Halloweeni", mida siis lugeda ühistranspordis ja vahetult enne und.
Üldiselt mulle Ketlin Priilinna raamatud meeldiva - need on huvitavalt kirjutatud, nii et sobivadki selliseks keregmaks lugemiseks. Tegemist on siis noortekirjandusega. Raamatu peategelane on 14aastane tüdruk Susan, kelle onu mõrvati. Onu surm toob aga lisaks kaasa palju muid probleeme. Susan ise on aga tavaline teismeline tüdruk, kes armub esimesest pilgust peol nähtud noormehesse. Kui mitmed arvustajad peavad seda ebareaalseks, siis mulle endale tundub peategelase vanust arvestades see üsna reaalne - teismelisena piisabki ühest pilgust, et mõistus kaob. :))
Igal juhul on see täiesti korralik noorteraamat, milles on piisavalt põnevust.
Üldiselt mulle Ketlin Priilinna raamatud meeldiva - need on huvitavalt kirjutatud, nii et sobivadki selliseks keregmaks lugemiseks. Tegemist on siis noortekirjandusega. Raamatu peategelane on 14aastane tüdruk Susan, kelle onu mõrvati. Onu surm toob aga lisaks kaasa palju muid probleeme. Susan ise on aga tavaline teismeline tüdruk, kes armub esimesest pilgust peol nähtud noormehesse. Kui mitmed arvustajad peavad seda ebareaalseks, siis mulle endale tundub peategelase vanust arvestades see üsna reaalne - teismelisena piisabki ühest pilgust, et mõistus kaob. :))
Igal juhul on see täiesti korralik noorteraamat, milles on piisavalt põnevust.
June 13, 2020
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
October 31, 2015
Kodumaised kriminaal- ja detektiiviromaanid on viimase kümnendi vältel aina enam populaarsust kasvatanud ning seda nii täiskasvanute kui ka laste seas. Lapsed ajavad pätte ja kaabakaid taga Supilinnas ning täiskasvanud omakorda keskaegses Tallinnas. Kahjuks puudub meie kirjandusmaastikul vaheaste nende kahe maailma vahel. Supilinna salaseltsi liikmetel Mika Keräneni raamatutes on õnn saada vanemaks palju aeglasemalt, kui nende lojaalsel lugejaskonnal. Krimkasid armastama õppinud lapsed peavad teismeliseikka jõudes leppima noortekatega, mis heal juhul sisaldavad mõnda kriminaalset motiivi.
Seevastu Ketlin Priilinna uusim raamat "Halloween" sisaldab neid kriminaalseid motiive kohe hulgi. 14-aastase Susani ja tema perekonna elus leiab kõigest aasta vältel aset nõnda rohkelt traagilisi sündmusi (mõrvad, inimröövid, pettused, liiklusõnnetused, ohud internetis), mille lahendamiseks oleks ilmselt tarvis härra Poirot ja miss Marple'i ühendatud jõudusid. Kuid romaanis teevad politsei töö ära hoopis Susan ja ta sõbrad, kelle hallid ajurakukesed töötavad tõesti meisterdetektiivide tasemel. Politseil jääb üle ainult protokolle täita ning sini-valgeid lindikesi lahti ja kokku kerida.
Samas ongi "Halloweeni" peamiseks nõrkuseks just vanasõna "Õnnetused käivad ikka käsikäes" liigne ekspluateerimine (ainult narkootikumid, noortevangla ja soovimatu rasedus puudusid veel sellest loost). See nähtus on tegelikult omane paljudele viimasel kümnendil ilmunud noortekatele. Kui ühte inimest või perekonda tabavad aina uued ja uued saatuselöögid, siis muutub see lõpuks juba koomiliseks. "Halloweeni" lugedes tekkis tunne, et ilmselt leiab romaani teise poole tegevus aset haiglakoridorides, kui tegelaste "ärakukkumine" sarnasel kiirusel jätkub. Nõnda õnnetu tähe all sündinud perekonda on mul lugejana lihtsalt keeruline realistlikuks pidada. Targem oleks olnud kirjanikul kogu see häda ja viletsus mitme raamatu peale ära jaotada ning nõnda teksti kriminaalset kontsentraati natukenegi lahjendada.
"Halloweeni" tugevuseks tuleb pidada elavaid ja täisverelisi karaktereid. Priilinn ei ole kasutanud äraleierdatud tegelaskujusid: gooti tüdruk, vaikne kannataja, ilueedi, klassi tola, tuhkatriinu, kuri kasuvanem jne. Autor on võtnud vaevaks lahti kirjutanud oma tegelaskonna taustad ja nende maailmapildi kujunemise põhjused. Ainus tegelane kellega mul romaani lugedes probleem tekkis oli Susani üheksa aastane väikevend Rasmus. Esiteks, milline üheksa aastane poisike istub kodus ja kuulab õhtud otsa Alice Cooperit? Teiseks ei ühtinud tema külmaverelisus ja täiskasvanulikult kaalutletud käitumine romaani teises pooles kuidagi teose alguses loodud memmeka kuvandiga. Rasmuse tegelaskuju usutavust oleks olnud lihtne tõsta temale mõne eluaasta lisamisega ning vajadusel ka Susanile ja tema sõpradele. Või tuleb siinkohal taas kasutada ärakulunud käibefraasi "Tänapäeva lapsed saavad palju kiiremini täiskasvanuks".
Kokkuvõttes võib "Halloweeni" siiski pidada täiesti korralikuks aseaineks noortele kriminaalromaanide austajatele, kes ootavad oma vanusele mõeldud pikemat kodumaist detektiivisarja. Oranžide jalgrataste vargused tunduvad kahjuks neile juba liiga titekad, seevastu Pirita kloostris nunni vägistavad kurikaelad veel liiga hirmutavad. Loodan, et uus detektiivihakatiste salaselts jõuab raamatupoodidesse juba lähiaastatel ning kuritegude lahendamine võib jätkuda.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Seevastu Ketlin Priilinna uusim raamat "Halloween" sisaldab neid kriminaalseid motiive kohe hulgi. 14-aastase Susani ja tema perekonna elus leiab kõigest aasta vältel aset nõnda rohkelt traagilisi sündmusi (mõrvad, inimröövid, pettused, liiklusõnnetused, ohud internetis), mille lahendamiseks oleks ilmselt tarvis härra Poirot ja miss Marple'i ühendatud jõudusid. Kuid romaanis teevad politsei töö ära hoopis Susan ja ta sõbrad, kelle hallid ajurakukesed töötavad tõesti meisterdetektiivide tasemel. Politseil jääb üle ainult protokolle täita ning sini-valgeid lindikesi lahti ja kokku kerida.
Samas ongi "Halloweeni" peamiseks nõrkuseks just vanasõna "Õnnetused käivad ikka käsikäes" liigne ekspluateerimine (ainult narkootikumid, noortevangla ja soovimatu rasedus puudusid veel sellest loost). See nähtus on tegelikult omane paljudele viimasel kümnendil ilmunud noortekatele. Kui ühte inimest või perekonda tabavad aina uued ja uued saatuselöögid, siis muutub see lõpuks juba koomiliseks. "Halloweeni" lugedes tekkis tunne, et ilmselt leiab romaani teise poole tegevus aset haiglakoridorides, kui tegelaste "ärakukkumine" sarnasel kiirusel jätkub. Nõnda õnnetu tähe all sündinud perekonda on mul lugejana lihtsalt keeruline realistlikuks pidada. Targem oleks olnud kirjanikul kogu see häda ja viletsus mitme raamatu peale ära jaotada ning nõnda teksti kriminaalset kontsentraati natukenegi lahjendada.
"Halloweeni" tugevuseks tuleb pidada elavaid ja täisverelisi karaktereid. Priilinn ei ole kasutanud äraleierdatud tegelaskujusid: gooti tüdruk, vaikne kannataja, ilueedi, klassi tola, tuhkatriinu, kuri kasuvanem jne. Autor on võtnud vaevaks lahti kirjutanud oma tegelaskonna taustad ja nende maailmapildi kujunemise põhjused. Ainus tegelane kellega mul romaani lugedes probleem tekkis oli Susani üheksa aastane väikevend Rasmus. Esiteks, milline üheksa aastane poisike istub kodus ja kuulab õhtud otsa Alice Cooperit? Teiseks ei ühtinud tema külmaverelisus ja täiskasvanulikult kaalutletud käitumine romaani teises pooles kuidagi teose alguses loodud memmeka kuvandiga. Rasmuse tegelaskuju usutavust oleks olnud lihtne tõsta temale mõne eluaasta lisamisega ning vajadusel ka Susanile ja tema sõpradele. Või tuleb siinkohal taas kasutada ärakulunud käibefraasi "Tänapäeva lapsed saavad palju kiiremini täiskasvanuks".
Kokkuvõttes võib "Halloweeni" siiski pidada täiesti korralikuks aseaineks noortele kriminaalromaanide austajatele, kes ootavad oma vanusele mõeldud pikemat kodumaist detektiivisarja. Oranžide jalgrataste vargused tunduvad kahjuks neile juba liiga titekad, seevastu Pirita kloostris nunni vägistavad kurikaelad veel liiga hirmutavad. Loodan, et uus detektiivihakatiste salaselts jõuab raamatupoodidesse juba lähiaastatel ning kuritegude lahendamine võib jätkuda.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
December 23, 2015
Tempokas raamat, kus juhtub palju ja igavust ei tunne. Klassikalise armastusloo vältimine lisab ka veel ainult põnevus. Midagi uut negatiivset pole välja tuua, vaid sama on mainitud ka teistes arvustustes: üheksa-aastane Rasmus ei jätnud usutavat muljet. Ma olen selle aasta jooksul väga paljude 9aastastega kokku puutunud ja keegi neist ei oleks selliselt reageerinud ega tegutsenud. Võinuks julgelt nii Rasmusele kui ka teistele tegelastele aastaid veidi juurde anda. Kulmu pani kortsutama ka see, et politsei "peab" ootama 24h enne otsingute alustamist. Seda on korduvalt viimasel ajal meedias rõhutatud, et politsei ei oota. Eriti kui on tegu lapsega! Aga muidu oli huvitav ja kiire lugemine ning ka lõpp ei olnud ilmselge.
July 8, 2015
Tšikk oli oma unelmate kutti ainult ühe korra näinud ja koju kõndides õhkis endamisi, et "oi, ma nii armastan teda!!!" <- veits midaiganes.
14-aastaste armastus on ikka naljakas, aga muidu oli see detektiivi story kaasakiskuv.
14-aastaste armastus on ikka naljakas, aga muidu oli see detektiivi story kaasakiskuv.
November 26, 2018
Noortekas, millest arvamus jäi neutraalseks!
November 14, 2024
Alguses venis kaua, aga lõpus oli juba kiirem tegevus. Väga meeldiv oli lugeda!
This entire review has been hidden because of spoilers.
July 21, 2015
Minujaoks oli natuke liiga palju armastus, kuid loo peajoon oli väga põnev ning lõpplahendus oli ka ootamatu ja huvitav. Meeldis, et raamat ei lõppenud nagu klassikalised rõõmsa lõpuga raamatud, kus kõik on lõpus üks suur õnnelik perekond, vihavaenlastest saavad armsamad jne. Selle raamatu lõpp sobiks igati ülekanda ka päris ellu.
November 29, 2015
Minu arvates oleks võinud selle armastuse ära jätta
14-aastane armumas endast vanemasse poissi.. No ei sobi kuidagi huvitavasse krimijuttu.
Kui armastus eemale jãtta, oli raamat isegi päris huvitav :)
14-aastane armumas endast vanemasse poissi.. No ei sobi kuidagi huvitavasse krimijuttu.
Kui armastus eemale jãtta, oli raamat isegi päris huvitav :)
Displaying 1 - 9 of 9 reviews