What do you think?
Rate this book
Крокодил Гена и другие сказки
Сборник состоит из нескольких широко известных и любимых детьми произведений: "Крокодил Гена и его друзья", "Дядя Федор, пес и кот", "Гарантийные человечки".
- GenresChildrens
320 pages, Hardcover
First published January 1, 1983
4 people are currently reading
32 people want to read
About the author
Eduard Uspensky
281 books39 followersEduard Nikolayevich Uspensky (Russian: Эдуард Николаевич Успенский, Эдуард Успенский) is a Soviet and Russian writer and author of several children's books. Among his most beloved characters are a serious but adventurous boy known, for his serious disposition, by the sardonic nickname of Uncle Fyodor (Дядя Фёдор), from Uncle Fyodor, His Dog and His Cat; and the anthropomorphic duo of Crocodile Gena (Крокодил Гена) and Cheburashka (Чебурашка), featured in a children's novel by Uspensky about the adventures of the two animal friends.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 13 of 13 reviews
January 2, 2026
Впечатленията ми от тая сладурска книжка са събрани тук:
https://choveshkata.net/forum/viewtop...
https://choveshkata.net/forum/viewtop...
April 21, 2025
Siis kui keegi ei saanud aru, mis loom Potsataja on ja ta küsis teistelt "Kas ma võin teiega sõber olla, isegi kui ma ei tea, kes ma olen"🥹
Ja "Mina olen kass, mina ei ole kellegi oma, mina olen iseenda oma"
Ja "Mina olen kass, mina ei ole kellegi oma, mina olen iseenda oma"
December 29, 2020
Kui mõelda, mis on positiivse poole pealt vene nõukogude lastekirjanduse ja ka animatsioonikunsti kõige tähtsam teema, siis võiks selleks olla SÕPRUS suurte tähtedega, nõnda nagu see ilmneb Eduard Uspenski (1937-2018) loomingus.
Jutustuses “Krokodill Gena ja tema sõbrad” (esmatrükk 1966) tunneb loomaaiatöötaja Gena ennast üksikuna ning otsustab olukorra muutmiseks midagi ette võtta, riputades linna üles tutvumiskuulutused. Õnneliku juhuse läbi sünnib sõpruskond Genast, allahinnatud kaupade poes töötavast Potsatajast ja väikesest tüdrukust Galjast, õigekirja tundvast lasteteatri näitlejast. Koos otsustatakse ka teised üksildased šefluse alla võtta ja Gena korter muutub Sõpruse Majaks. Kui jõuab kätte aeg, mil tuleb asuda pärast talgute korras ehitatud uue maja avamispidu sõprussuhteid edendama, selgub, et polegi enam vaja kellelegi sõpru otsida — kõik on juba endale majaehitamise käigus sobiva sõbra leidnud.
Kuid võib ka juhtuda, et sinu leitud sõber ei meeldi kõigile, kellega oma elu jagama pead, nagu juhtub loos “Onu Teodor, kass ja koer” (1974), kus trepikojas redutav kass viib väga iseseisva kuueaastase Teodori konfliktini vanematega. Siis ei jää muud üle, kui vajalikud asjad seljakotti pakkida, kogutud rahanatuke kaasa võtta ja kass Madrussoniga maale elama sõita. Petiverre, tuntud ka kui Prostokvašino. Külast leitakse ühine eluase ja et onu Teodori arvates on kolmekesi lõbusam, võetakse seltsi veel krants Pontu.
Pisut erinev neist kahest on raamatu viimane jutustus “Garantiimehikesed” (1975), kus keskseid tegelasi — külmkapimehikest Kaarel Külmikut, kellaperemeest Johannes Tikk-Takki, raadiomehikest Päevakaja ja tolmuimejas töötavat Tolmuimikut — seob ennekõike kollegiaalne sõprus ja solidaarsus, või nagu Külmik ise räägib:
"Miks meil, garantiimehikestel ilmas hea elada on? Aga sellepärast, et meil polegi vaja üksteisega harjuda, me saame kohe hästi läbi. Me läheme iga meistri juurde nii, nagu oleks terve eluaeg teda tundnud. Ja mitte ainult tundnud, vaid tundnud kui head inimest."
(lk 284)
Suur sõprusekultus ei muutu Uspenskil liiga naiivseks või lausa silmakirjalikuks, vaid vastupidi, pärast loo lõppu on süda helge ja meel lootusrikas. Võib-olla sellepärast, et siin ei nõuta vankumatut sõprust, ei tehta kõlavaid sõnu ega saadeta piinlema südametunnistuse ummikteedele, ainsaiks suunajuhisteks pioneerilikud printsiibid mustast ja valgest, õigest ja valest. Vaatamata ebameeldivustele ja raskustele, millega lugude kangelased rinda peavad pistma, nagu halbusi koguv Kübaramoor koos oma käsualuse roti Larissaga, jalgrattast unistav kiuslik postiljon Post või kahestunud loomusega tüdruk Jaana/Keene ja sõjakas hiirtevägi, iseloomustab neid ühtaegu asjalikkus ja samas muretus. Kui skandinaavlastel on hygge ja lagom, soomlastel kalsarikännit, siis pakuksin uspenskiliku vene elu vasteks väljendit ладно, s.o ladna eluhoiak, mis jätab piisavalt ruumi mõnusatele tee- ja kohvijoomistele, pirukasöömistele, lugemistele, raadiokuulamistele, trips-traps-trullitamistele ja niisama koosolemistele. Need tegelased on iseoma olemisega, kes arem, kes julgem, kes jutukam, kes tasasem, kes taibukam, kes pikaldasem, aga neid kõiki seob ühte Uspenski heatahtlik ja humoorikas jutustamisviis ning lugudest nähtub, kuidas ütlus ühtsuses peituva jõu kohta tõepoolest kehtima hakkab, olgu nad pealegi kõik erinevad nagu siga ja kägu.
Ükskord, kui kõik asjatoimetustega ametis olid, tuli postiljon Post.
“Kas siin elab Madrusson?”
“Mina olen Madrusson,” ütles kass.
“Teile tuli pakk. Siin ta on. Aga seda ma teile ei anna, sest teil ei ole dokumenti.”
Onu Teodor küsis:
“Mispärast te selle siis siia üldse tõite?”
“Sellepärast, et nii on ette nähtud. Kui on tulnud pakk, pean selle kohale viima. Aga kui dokumenti ei ole, ei saa ma seda kätte anda.”
(lk 171)
Nõukoguliku ühiskonnakorraldusega tuttav lugeja leiab lugudest muidugi ka hulga head sotsiaalset satiiri, näiteks saadab jaamaülem Nesidorov onu Teodorile postkaardi, mis teatab tema nimele saabunud traktorist ja millele on lisaks ilusate suurte tähtedega kirjutatud: MEIE MAAL ON VÄGA PALJU RAUDTEID! (lk 122), koer Pontu arvab, et liha on poest parem osta, sest “Siis on konti rohkem.” (lk 110), ja suures valges kabinetis tuimalt otsuseid vastu võttev ametnik Tindiste saab kõike teha ainult poolest saadik (lk 57). Vaatamata ilmumisaastatele ei pea kartma punapropagandat, sest seda siin lihtsalt pole. Itsitada saab laps, kuid saab muiata ka täiskasvanu, mis on vähemasti minu mõõdupuu järgi üheks väärt lastekirjanduse tunnuseks ja üldse põhjuseks muude lugemiste kõrvalt ka lastekirjanduse seltsis aega veeta.
Päevakaja koputas tasakesi tolmuimeja kaanele.
“Tolmuimik, tõuse üles!” ütles ta sosinal, et mitte äratada inimesi, kes samas toas magasid.
“Ma ei saa,” vastas hääl tolmuimejast. “Ma magan.”
“Kahju, et sa magad, meil oleks sulle huvitavaid uudiseid olnud.”
“Laske aga tulla,” ütles Tolmuimik. “Ma saan uudistest unes ka aru.”
(lk 205-206)
Mina tegin seekordsel lugemisel enda jaoks ka päris uue avastuse, nimelt taipasin ühtäkki, et minu lemmik Potsataja ei ole mitte lihtsalt mingi veidra välimusega loom, vaid et Potsataja on praak. Potsataja on praak, normiväline, keda esialgu kuidagi nimetada ega kuhugi paigutada ei osata, ning kes selliselt kujutab endast täielikku vastandit pisut dändilikule, vastuoludeta Genale, kes on krokodill, keda kutsutakse krokodilliks ja kes koguni töötab krokodillina, ning kelle identiteet lööb kõikuma vaid lühiajalistel müürsepatöödel, mida ta hakkab Potsataja soovitusel tegema maskis, et keegi teda ära ei tunneks. Potsataja seevastu ei vaevagi oma pead identiteediküsimustega, ei arutle enda ja ümbritseva suhete üle, tema lihtsalt on nagu on, mis sest, et teadusele tundmatu, aga see-eest leplik, kaastundlik, enda panust mitte eriti tähtsaks pidav, välimuselt natuke nagu öökull, natuke nagu jänes, natuke nagu karupoeg, kokkuvõttes desarmeerivalt armas ja keda teistsugusena ette ei kujutakski.
“Aga kui te ei saagi teada, kes ma olen, kas te siis ei hakkagi minuga sõbrustama?”
“Mispärast?” vastas Gena. “Kõik oleneb teist endist. Kui olete hea seltsimees, siis võtame teid hea meelega sõbraks. Eks ole?” küsis ta tüdrukult.
“Muidugi,” oli Galja nõus. “Väga hea meelega.”
“Hurraa!” hüüdis Potsataja. “Hurraa!” Ja hüppas peaaegu lakke.
(lk 14)
Niisiis on selleski raamatus lugemist nii väikesele kui ka suurele inimesele. Uspenski lugusid võib õigustatult kutsuda lastekirjanduse klassikaks, mille tegelased elavad autorist kauem, ükskõik kas siis oma siiras eheduses või veidi teisenenud kujul. Hea raamat, mis kõnetab sind kui sõpra ega soovi sulle halba.
Jutustuses “Krokodill Gena ja tema sõbrad” (esmatrükk 1966) tunneb loomaaiatöötaja Gena ennast üksikuna ning otsustab olukorra muutmiseks midagi ette võtta, riputades linna üles tutvumiskuulutused. Õnneliku juhuse läbi sünnib sõpruskond Genast, allahinnatud kaupade poes töötavast Potsatajast ja väikesest tüdrukust Galjast, õigekirja tundvast lasteteatri näitlejast. Koos otsustatakse ka teised üksildased šefluse alla võtta ja Gena korter muutub Sõpruse Majaks. Kui jõuab kätte aeg, mil tuleb asuda pärast talgute korras ehitatud uue maja avamispidu sõprussuhteid edendama, selgub, et polegi enam vaja kellelegi sõpru otsida — kõik on juba endale majaehitamise käigus sobiva sõbra leidnud.
Kuid võib ka juhtuda, et sinu leitud sõber ei meeldi kõigile, kellega oma elu jagama pead, nagu juhtub loos “Onu Teodor, kass ja koer” (1974), kus trepikojas redutav kass viib väga iseseisva kuueaastase Teodori konfliktini vanematega. Siis ei jää muud üle, kui vajalikud asjad seljakotti pakkida, kogutud rahanatuke kaasa võtta ja kass Madrussoniga maale elama sõita. Petiverre, tuntud ka kui Prostokvašino. Külast leitakse ühine eluase ja et onu Teodori arvates on kolmekesi lõbusam, võetakse seltsi veel krants Pontu.
Pisut erinev neist kahest on raamatu viimane jutustus “Garantiimehikesed” (1975), kus keskseid tegelasi — külmkapimehikest Kaarel Külmikut, kellaperemeest Johannes Tikk-Takki, raadiomehikest Päevakaja ja tolmuimejas töötavat Tolmuimikut — seob ennekõike kollegiaalne sõprus ja solidaarsus, või nagu Külmik ise räägib:
"Miks meil, garantiimehikestel ilmas hea elada on? Aga sellepärast, et meil polegi vaja üksteisega harjuda, me saame kohe hästi läbi. Me läheme iga meistri juurde nii, nagu oleks terve eluaeg teda tundnud. Ja mitte ainult tundnud, vaid tundnud kui head inimest."
(lk 284)
Suur sõprusekultus ei muutu Uspenskil liiga naiivseks või lausa silmakirjalikuks, vaid vastupidi, pärast loo lõppu on süda helge ja meel lootusrikas. Võib-olla sellepärast, et siin ei nõuta vankumatut sõprust, ei tehta kõlavaid sõnu ega saadeta piinlema südametunnistuse ummikteedele, ainsaiks suunajuhisteks pioneerilikud printsiibid mustast ja valgest, õigest ja valest. Vaatamata ebameeldivustele ja raskustele, millega lugude kangelased rinda peavad pistma, nagu halbusi koguv Kübaramoor koos oma käsualuse roti Larissaga, jalgrattast unistav kiuslik postiljon Post või kahestunud loomusega tüdruk Jaana/Keene ja sõjakas hiirtevägi, iseloomustab neid ühtaegu asjalikkus ja samas muretus. Kui skandinaavlastel on hygge ja lagom, soomlastel kalsarikännit, siis pakuksin uspenskiliku vene elu vasteks väljendit ладно, s.o ladna eluhoiak, mis jätab piisavalt ruumi mõnusatele tee- ja kohvijoomistele, pirukasöömistele, lugemistele, raadiokuulamistele, trips-traps-trullitamistele ja niisama koosolemistele. Need tegelased on iseoma olemisega, kes arem, kes julgem, kes jutukam, kes tasasem, kes taibukam, kes pikaldasem, aga neid kõiki seob ühte Uspenski heatahtlik ja humoorikas jutustamisviis ning lugudest nähtub, kuidas ütlus ühtsuses peituva jõu kohta tõepoolest kehtima hakkab, olgu nad pealegi kõik erinevad nagu siga ja kägu.
Ükskord, kui kõik asjatoimetustega ametis olid, tuli postiljon Post.
“Kas siin elab Madrusson?”
“Mina olen Madrusson,” ütles kass.
“Teile tuli pakk. Siin ta on. Aga seda ma teile ei anna, sest teil ei ole dokumenti.”
Onu Teodor küsis:
“Mispärast te selle siis siia üldse tõite?”
“Sellepärast, et nii on ette nähtud. Kui on tulnud pakk, pean selle kohale viima. Aga kui dokumenti ei ole, ei saa ma seda kätte anda.”
(lk 171)
Nõukoguliku ühiskonnakorraldusega tuttav lugeja leiab lugudest muidugi ka hulga head sotsiaalset satiiri, näiteks saadab jaamaülem Nesidorov onu Teodorile postkaardi, mis teatab tema nimele saabunud traktorist ja millele on lisaks ilusate suurte tähtedega kirjutatud: MEIE MAAL ON VÄGA PALJU RAUDTEID! (lk 122), koer Pontu arvab, et liha on poest parem osta, sest “Siis on konti rohkem.” (lk 110), ja suures valges kabinetis tuimalt otsuseid vastu võttev ametnik Tindiste saab kõike teha ainult poolest saadik (lk 57). Vaatamata ilmumisaastatele ei pea kartma punapropagandat, sest seda siin lihtsalt pole. Itsitada saab laps, kuid saab muiata ka täiskasvanu, mis on vähemasti minu mõõdupuu järgi üheks väärt lastekirjanduse tunnuseks ja üldse põhjuseks muude lugemiste kõrvalt ka lastekirjanduse seltsis aega veeta.
Päevakaja koputas tasakesi tolmuimeja kaanele.
“Tolmuimik, tõuse üles!” ütles ta sosinal, et mitte äratada inimesi, kes samas toas magasid.
“Ma ei saa,” vastas hääl tolmuimejast. “Ma magan.”
“Kahju, et sa magad, meil oleks sulle huvitavaid uudiseid olnud.”
“Laske aga tulla,” ütles Tolmuimik. “Ma saan uudistest unes ka aru.”
(lk 205-206)
Mina tegin seekordsel lugemisel enda jaoks ka päris uue avastuse, nimelt taipasin ühtäkki, et minu lemmik Potsataja ei ole mitte lihtsalt mingi veidra välimusega loom, vaid et Potsataja on praak. Potsataja on praak, normiväline, keda esialgu kuidagi nimetada ega kuhugi paigutada ei osata, ning kes selliselt kujutab endast täielikku vastandit pisut dändilikule, vastuoludeta Genale, kes on krokodill, keda kutsutakse krokodilliks ja kes koguni töötab krokodillina, ning kelle identiteet lööb kõikuma vaid lühiajalistel müürsepatöödel, mida ta hakkab Potsataja soovitusel tegema maskis, et keegi teda ära ei tunneks. Potsataja seevastu ei vaevagi oma pead identiteediküsimustega, ei arutle enda ja ümbritseva suhete üle, tema lihtsalt on nagu on, mis sest, et teadusele tundmatu, aga see-eest leplik, kaastundlik, enda panust mitte eriti tähtsaks pidav, välimuselt natuke nagu öökull, natuke nagu jänes, natuke nagu karupoeg, kokkuvõttes desarmeerivalt armas ja keda teistsugusena ette ei kujutakski.
“Aga kui te ei saagi teada, kes ma olen, kas te siis ei hakkagi minuga sõbrustama?”
“Mispärast?” vastas Gena. “Kõik oleneb teist endist. Kui olete hea seltsimees, siis võtame teid hea meelega sõbraks. Eks ole?” küsis ta tüdrukult.
“Muidugi,” oli Galja nõus. “Väga hea meelega.”
“Hurraa!” hüüdis Potsataja. “Hurraa!” Ja hüppas peaaegu lakke.
(lk 14)
Niisiis on selleski raamatus lugemist nii väikesele kui ka suurele inimesele. Uspenski lugusid võib õigustatult kutsuda lastekirjanduse klassikaks, mille tegelased elavad autorist kauem, ükskõik kas siis oma siiras eheduses või veidi teisenenud kujul. Hea raamat, mis kõnetab sind kui sõpra ega soovi sulle halba.
September 5, 2021
Haarasin "Krokodill Gena ja teised muinasjutud" kätte, kuna mu tütar luges selle millalgi kevadel läbi ja ütles, et tegu oli ühe ütlemata vahva raamatuga.
Olin Gena ja Potsatajaga muidugi juba lapsepõlvest tuttav. Aga raamatut ei olnud ma varem lugenud; meie tutvus piirdus multikatega. Ja pean tõdema, et loomaaias krokodillina töötava krokodilli ja tema sõprade seiklused on raamatukaante vahel oluliselt lõbusamad!
Tegelikult on nende kaante vahel kolm Uspenski lugu. Lisaks Genale ja Potsatajale leiab sealt ka muinasjutud "Onu Teodor, kass ja koer" ning "Garantiimehikesed".
Prostokvashinos (või nagu raamatus, Petiveres) elava kambaga olin samuti varem tänu multikatele tuttav. Ja ka siingi pean tõdema, et raamatukaante vahel olid sõprade seiklused veel vahvamad, kui teleriekraanil. Või olin lihtsalt unustanud, kui toredad need lood olid...
"Garantiimehikestega" sain aga alles nüüd tuttavaks. Vist - kuskil ajusopis virvendaks, nagu oleks sel teemal kunagi mingi ETV telelavastus vms olnud. Aga ma ei ole päris kindel, kas see ka tegelikult nii oli.
Minu isiklik paremusjärjestus oleks:
1.) "Onu Teodor, kass ja koer"
2.) "Krokodill Gena ja tema sõbrad"
3.) "Garantiimehikesed"
Aga toredad lood olid loomulikult kõik. Ääretult lõbusad ja mitmetasandilised - ma arvan, et kohti, millal mõnusalt naeru kõkutada leiavad nii suured kui ka väikesed lugejad.
Olin Gena ja Potsatajaga muidugi juba lapsepõlvest tuttav. Aga raamatut ei olnud ma varem lugenud; meie tutvus piirdus multikatega. Ja pean tõdema, et loomaaias krokodillina töötava krokodilli ja tema sõprade seiklused on raamatukaante vahel oluliselt lõbusamad!
Tegelikult on nende kaante vahel kolm Uspenski lugu. Lisaks Genale ja Potsatajale leiab sealt ka muinasjutud "Onu Teodor, kass ja koer" ning "Garantiimehikesed".
Prostokvashinos (või nagu raamatus, Petiveres) elava kambaga olin samuti varem tänu multikatele tuttav. Ja ka siingi pean tõdema, et raamatukaante vahel olid sõprade seiklused veel vahvamad, kui teleriekraanil. Või olin lihtsalt unustanud, kui toredad need lood olid...
"Garantiimehikestega" sain aga alles nüüd tuttavaks. Vist - kuskil ajusopis virvendaks, nagu oleks sel teemal kunagi mingi ETV telelavastus vms olnud. Aga ma ei ole päris kindel, kas see ka tegelikult nii oli.
Minu isiklik paremusjärjestus oleks:
1.) "Onu Teodor, kass ja koer"
2.) "Krokodill Gena ja tema sõbrad"
3.) "Garantiimehikesed"
Aga toredad lood olid loomulikult kõik. Ääretult lõbusad ja mitmetasandilised - ma arvan, et kohti, millal mõnusalt naeru kõkutada leiavad nii suured kui ka väikesed lugejad.
October 30, 2022
Raamatut ei olnud varem lugenud, vaid olin näinud gena multifilmi ja ka "Kolm sõpra Prostokvašinost". Multikad on paremad. Garantiimehikeste muinasjutt oli juba selline, et ootasin, kuna see lõpuks läbi saab. Ei istunud kuidagi ükski lugu.
January 28, 2019
И трите приказки са прости чудесни! Препоръчвам книгата горещо! :)
July 13, 2023
Ma arvan, et see suhteliselt normaalne raamat.
May 8, 2024
Raamat, mis toob naeru näole igas vanuses lugejale. Nautisin täpselt sama palju nii ise lapsena lugedes kui nüüd oma lastele ette lugedes. Hea huumoriga soe teos.
July 25, 2025
Приятел в нужда се
Познава
❤️
Познава
❤️
January 2, 2013
Väga lõbus lugemine.
Read
December 15, 2013so this is the first book i have ever read! i will always love it.
August 29, 2021
Одна из волшебных книг детства. Лучшее из того, что написал Успенский за всю его долгую творческую жизнь.
December 30, 2016
Невероятна!
Displaying 1 - 13 of 13 reviews